“Kassiiseloomu” esitlus ja sarja “Loomalood” tutvustus

Neljapäeval, 5. oktoobril kell 18 esitleme Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Kaja Sepa “Kassiiseloomu” ja tutvustame sarja “Loomalood”. Autoriga vestleb Epp Petrone, kellelt on samas sarjas ilmunud raamat “Hiir püksis”.

Hingeharidus loomalugude kaudu

Tekst: Epp Petrone, „Loomalugude“ sarja üks autor ja toimetaja
Ilmus Postimehe lisas Raamat.

Ma jäin selle loo ärasaatmisega peaaegu liiga hilja peale, sest meie peres oli lein. Kass murdis hiire maha.
Jah, nii see oli… Lapsepisarad ja segaduses loomad mu ümber, mina ise matuseid korraldamas ja endalt küsimas: miks ma ometi olin nii rumal, et soostusin võtma kassidega koju hamstrid ja arvasin, et puur tõmbab piiri? Tõsi, mu ema tegi ka nii, ja läks õnneks. Kuidagi hoidsin oma peas lahus keldrihiired ja koduhamstrid ja sama tegid meie kassid.
Kuidas seletada lapsele elu ringkäiku? Loomadega koos elu kogemine teeb selle mõnes mõttes lihtsamaks. Tänapäeva lapsed kasvavad game over, start new game-ajastul, kus digimängu-kogemustes puudub südamevalu. Lemmiklooma pidamine ja lemmikloomalugude lugemine avardab nende südamepiire.
Aga kõik ei ole siiski niisama lihtne. Needsamad närilised ja kaslased on väga hea näide sellest, mismoodi on meie elus segamini erinevad arusaamad. Me oleme ikka veel talupoegliku mõtlemisega, meie hulgas on piisavalt neid, kes võtavad koju kassi selleks, et hiirtest-rottidest lahti saada. Ja samas oleme linnastunud: lemmikloomapidajad, kes on valmis endale liivahiired, hamstrid ja rotid koju ostma.
Kuidas seda kõike ikkagi seletada, iseendale ja oma kasvavale põlvkonnale?
Või kuidas teha lapsele selgeks, et kui ta sööb kanasuppi, siis on see kana elanud ja surnud?
Kui ma kirjutasin oma raamatut „Hiir püksis“, siis oli mul peas kaks n-ö ideaallugejat. Üks mu toona kaheksa-aastane tütar. Teiseks mina ise. Meid kahte ma õpetasin ja harisin, ja just nii laiana tunnetasin raamatu sihtrühma.
Peale minu on lastele ja täiskasvanutele mõeldud loomalugude sarjas oma mälestusi kirja pannud Kerttu Soans („Inimene puudlinahas“), Loone Ots („Kasvuhoonekoerad“) ja Kaja Sepp („Kassiiseloom“). Me tutvustame noortele ja tuletame vanematele lugejatele oma isiklike loomamälestuste kaudu meelde lähiajalugu. Mis on linaleoauk? Mis olid karjalaudad? Mis kell algas kolhoosilüpsja tööpäev? Sellised faktid on peidetud looma- (ja inim)portreede sisse.
Aga tunnen, et me pole lugejatele kirjutanud ainult lähiajaloost, vaid andnud neile ka hingeharidust. Jagatud rõõm, jagatud mure… Mis tunne on elada, teades, et igal aastal õitseva nelgipuhma all magab igavest und sinu esimene lemmikloom? Mis tunne on kõndida mööda küünejälgedest ja teada, et vana aida küünistas ära paanikas koer, keda lapsed ei tahtnud äikese ajaks sisse lasta? Et sealsamas aida kõrval nõgeste taga jättis oma elu koerakarja eest jooksev kass? Ning et vanaema pidi ühel hetkel oma esimese lehma vorstivabrikusse saatma…?
Selline oli elu.
Elu, armastus ja surm on alati seotud, igasuguse loomaga kaasneb vastutus, ja igasuguse armastusega kaasneb valu.
Mis meie pere loosse puutub, siis hamstrid ja kassid jätkavad kooselu sama katuse all, aga kindlalt erinevates ruumides. Me ei anna oma head hiirepüüdjat kassi ära, kuigi mõtisklesime küll, kas on vaja „lemmikloomi harvendada“ ja kass mujale hiirepõllule end teostama saata. Otsustasime, et ei.
Praegu ongi aga kahjuks lemmikloomade harvendamise hooaeg. Iga aasta sügisel jäävad suvilakasside hordid kodutuks. „Küll kass hakkama saab,“ ütlevad täiskasvanud oma lastele (ja iseendale). Kas saavad? Kuidas saavad? Kõigis meie sarja raamatutes on sees loomakaitsjate ja varjupaikade teema, eriti valusalt kirjutab hulkuvatest ja väärkasutatud loomadest Loone Ots oma „Kasvuhoonekoertes“.
Ma loodan, et meie loomalugude sari rahuldab seda nõudmist, mis meie ümber on. See on nõue vähendada võõrandumist inimese ja looduse vahel, suurendada vastutust inimese sees, kasvatada empaatiat ja anda hingeharidust. Kõike seda saab lugude jutustamise kaudu.
Sari ootab ka uusi kirjutajaid!

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Tekst: Epp Petrone, raamatu autor

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon raamatu “Hiir püksis” suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerteteemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa oma. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele.

Esialgne plaan oli teha Kajaga raamat kahe peale: üks kirjutab ühest otsast ja teine teisest otsast ja keskel saab kokku, umbes nii, sest arvasime, et ega meil lugusid ju nii väga palju ka pole…

Me saime kokku tema suvises maakodus ja kirjutasime tundide kaupa, siis tegime vahetust ja lugesime teise kirjutatut, ja siis sirutasime koibi, kõndisime ja arutasime-meenutasime. Kolme päeva jooksul sai rännatud vaimselt lapsepõlvemaadel… Ja failisuurused aina kasvasid, juba sai selgeks, et meil tuleb ikka mõlemal oma raamat.

Siis aga sõitsin tagasi Tartusse, Kaja tagasi Tallinnasse, ja sinnapaika see esialgu jäigi. Alles nüüd, äsja möödunud hilissügisel, kui olin tegelikult ise puugihaiguse tõttu rajalt maas (ise arvasin, et talveunepuhkuseunes), siis istusin kodus tekkide vahel ja tundsin, et kõige turvalisem maa, kuhu minna, on lapsepõlvemaa… Nii õnnestuski see looports mõnusa naudinguga ära kammida ja edasi saata. Nüüdseks on kõik veskid läbitud ja raamat on kaante vahel.

Huvitav, kui agaralt mu (praeguseks) üheksa-aastane Anna neid lugusid kuulata tahtis. Lugesin neid kunagi pärast kirjutamist tüdrukutele unejutuks. Anna on üks võimalik sihtrühma esindaja, kuigi sama huviga kuulas loetavat ka viieaastane Maria. Ja olen nüüd, kui raamat väljas, juba viie täiskasvanu käest kuulnud, et see on ka ja hoopis suurtele lugejatele nauditav raamat. No seda mina ju lootsingi! Esiteks, igasuguste stooride ees on kõik relvitud. Teiseks, loomade ees on kõik relvitud. Kolmandaks, siin lugudes on ajastu hõng, seega täiskasvanutele meeldetulemise võimalused, lastele teadasaamise võimalused.

Minule kui autorile oli see eelkõige võimalus kohtuda uuesti nende siitilmast lahkunud hingedega, kes on mulle olulised olnud. Vanaisa, mu loomaarst-kangelane, kes villisega ja minuga mööda kolhoosilautu kolistas. Ema, loomahull-avantürist, kes tõi rongiga koju hamstreid ja jagas kassipoegi kadrisantidele. Ja loomad, eelkõige Massa, see kassikaunitar, kelle ma sain 11. sünnipäevaks ja kes jäi minuga väga paljudeks aastateks.

Hea tunne on lapsepõlve tagasi minna. Seda kodu sel kujul enam ei ole, aga kirjutades ärkab ta ellu ja ma saan uuesti ta sees kõndida. Isegi kõige muret tekitavamad probleemid, näiteks pööningupraos haisev tuvilaip, on nüüd tagasi minnes kuidagi magusad. Nostalgia.

Aga raamat ei ole tegelikult väga magus. Nagu Anna mult ikka küsis, kui ettelugemist nõudis: “Kas on midagi rõvedat ja surmast veel?” On kohti, kus räägin kuketapust ja linnu sisikonna rookimisest, või sellest, kuidas kassipojad kukkusid sigade sõime… Need on tõesti sündinud lood ja just selline sai minu sisemine kokkulepe iseendaga: ei mingit ilustamist ega väljajätmist. Nii, nagu mina neid lugusid mäletan ja läbi enda omal ajal lasin, nõnda sobivad nad ka uuele põlvkonnale.

Kõige olulisem sõnum sellest raamatust on minu jaoks armastus. Vastutustunne muidugi ka, aga kui liiga palju vastutusele mõelda, siis võib elu jääda elamata (lapsed muretsemata, loomad võtmata, sest kust ma tean, kas ma ikka hakkama saan…). Mul on hea meel, et mu ema oli heas mõttes kergemeelne, kes pikalt mõtlemata meile loomi lubas. Ja samasuguse kerge sulega ja pikalt mõtlemata on ka see tekst sündinud. Seda oli nii mõnus kirjutada ja loodan, et on sama mõnus lugeda!

Tegelikult on kaante vahele jõudnud pool teksti, kunagi lõpetan teise poole, looportsu loomadest, kes tulid mu ellu veel täiskasvanueas.

Meie kirjastuse uude, tõsieluliste loomalugude sarja kuulub ka Kerttu Soanssi “Inimene puudlinahas“, tema lood loomadest, sisse nii naljakat kui traagilist kui südamlikku nooti. Ja ootan väga, millal sõber Kaja Sepp saab oma elu loomad ritta, nii et nad lugejateni jõuavad!