Tekst: Kaja Sepp, Epp Petrone raamatu “Lastekirju” toimetaja

Kui meie sööme ära notsu küljetüki, siis kellele jäid notsu jalad?

Selliseid kirkaid sähvatusi on „Lastekirju“ kaanest kaaneni täis. Mitte kõik emad ei pane igapäevaelus selliseid küsimusi tähele või kui panevad, siis pigem naeravad lapsesuu üle. Epp Petrone aga mitte ainult ei pane tähele, vaid võtab ka tõsiselt. Nii tõsiselt, et paneb lugejagi oma möödunud lapsepõlvele või lapsevanemaks olemisele teise pilguga vaatama.

„Kirju sari“

„Lastekirju“ on 12. raamat Petrone Prindi „Kirju“ sarjas, mis toob lugeja ette kirjad elu kirjususest. Ilmselt tuntuim raamat on rahvasuus Evelin Ilvese päevikuks ristitu. Peale tema on sarja panuse andnud oma maailma esindavad teatrist kirjutav Jim Ashilevi, loodusinimesed Fred Jüssi ja Kristel Vilbaste või Y-põlvkonna maailmakodanikud Siim Maaten ja Kaisa Roover. Ja veel kirju reisilt, taevast, elust, Eestist… Nüüd siis ka lastest.

Bullerby lapsepõlv

„Lastekirju“ on suures osas helge raamat. Lapsevanematele õppimiseks võiks olla lugu, kuidas kujundada lennukist mahajäämine ja uue lennuvõimaluse ootamine eluks ajaks meelde jäävaks kogu pere mängumaratoniks, kus mänguks saab kõik silma alla jääv ja koos veedetud hetked muutuvad eriti väärtuslikuks. Selle asemel et viriseda.

Ja koledast, unenägudes kimbutavast kollistki võib teha kaisulooma – kui hakata koos arutlema, kas ta on oranž koll siniste täppidega. Kui koledused kodustada, pole nad enam üldse koledad!

Lisaks pere ühised õhtusöögid ja rituaalid selle ümber ning vana aja lugude jutustamine telgis üksteise kaisus – kõlab ju nagu Astrid Lindgreni lapsepõlvemaailm?

Mänglevast tõsiseks

Raamatus on ka tõsisemaid ja eksistentsiaalseidki küsimusi.

Üks erilisemaid on mõtisklus raamatute jõust elu mõjutajana. Taas asi, mille peale eriti ei mõelda, aga lapsepõlves raamatutest nähtu mõjutab meid kindlasti. Seepärast pole tähtsusetu küsimus, kas joonistada lapsele paadis päästevest selga või kas jäätis ja kommid on lasteraamatus tehtud liiga erksavärviliseks. Ja panusena kirjanduslukku on raamatus lugu, kuidas Ellen Niit kirjutas oma tuntud luuletuse „Rongisõit“.

Lapsevanematele on tuttav dilemma, kas sundida last muusikakooli lõpuni käima või lasta tal see pooleli jätta. Küsimus on filosoofilisem kui hobitegevusse puutuv. Kas parem on püsivus või püsimatus? Kas eelistada ühe asja lõpuleviimist või erinevate kogemuste omandamist?

Eesti-Ameerika pere põhiteema on laste kasvatamine kakskeelses ja kahekultuurilises peres, lisaks venekeelne lasteaed. Eredamaid hetki ongi lugu sellest, kuidas väike Maria lasteaias vene tüdrukutega sõprust sobitab.

Dramaatilisemad toonid

Tõsidus keerab aga tuure juurde. Kuidas õppida laskma oma lastel minna ja nende valikuid aktsepteerida? Peale selle paljusid peresid isiklikult puudutavad teemad nagu hüperaktiivsus, Aspergeri sündroom ja muud diagnoosid, erilised lapsed…

Mõtlemapanevaim on küsimus, kas ja kui palju peab ema iseennast armastama, et suuta armastust edasi kiirata. Teoorias on asi ju selge: lennukiski tuleb hapnikumask tõmmata pähe kõigepealt endale ja alles seejärel aidata teisi. Tegelikkus, eriti ema-laste suhtes, on kordades keerulisem. Mil määral võib üks ema endale egoismi lubada? Kui ema on pere süda, kas ta võib siis vahepeal tuksumast lakata ja jätta pere omapäi toimima?

„Lastekirju“ ei paku lahendusi ega õigeid vastuseid, vaid kirjeldab lihtsalt ja ausalt ühe ema valikuid. Ja mõjub nagu hapnikumask või sõõm värsket õhku oma tõdemusega, et emaks olemine on põnevalt keeruline ja valikud teeb igaüks ise.