Kuidas sündisid “Kirju Eestist” ja “Sketches of Estonia”

Tekst: Justin Petrone, raamatute autor

Sel suvel ilmus mu uus raamat – “Sketches of Estonia“. See on ingliskeelne versioon materjalist, mis tuli möödunud suvel välja eestikeelsena pealkirja all “Kirju Eestist”.

Eestikeelne raamat kuulub meie nii-öelda “Kirjusse” sarja. Ingliskeelne pealkiri on aga noogutus Miles Davise ja tema 1960. aasta albumi “Sketches of Spain” ja Jack Kerouaci “Book of Sketchesi” poole.

Pole mingi saladus, et mul on kerged biitnikukalduvused, seega pole see raamat mitte ainult kogumik lühijutte eestlaste ja Eesti kohta, aga ka erinevate kirjastiilide katsetus. Raamatu kahe tosina peatüki lood said kirjutatud erineval ajal ja seetõttu varieeruvad ka nende mõjutused.

Et rääkida raamatu “Kirju Eestist” teemadel, on mul vaja tulla tagasi “Minu Eesti” raamatute juurde.

Esimesed kaks “Minu Eestit” olid lineaarsed. Nad algasid ühest punktist ja liikusid loogiliselt järgmisesse punkti ega hüpanud liiga palju ringi. Kolmanda osa plaanisin kirjutada memuaaride stiilis, sest pidin sinna mahutama kuue aasta sündmused, samas kui esimesed kaks keskendusid pigem mõnele kuule. Nii et alguses plaanisingi teha “Minu Eesti 3” omavahel mitte seotud lühijuttude kogumikuks, aga sain tasapisi aru, et tegelikult nõuab see raamat ikkagi lineaarset lugu. Ning materjali oli järjekordse “Minu Eesti” osa jaoks lihtsalt liiga palju.

Peatükid “Rüblik Sirts ja surfar Taavi”, “Tee Jäälõhkujaga” ja “Tallinnas joomas” on pärit just sellest perioodist, kirjutasin need alguses “Minu Eesti 3” jaoks ja hiljem lükkasin edasi, uute kaante vahele. Suurem osa neist peatükkidest sai kirjutatud aastal 2013 ja 2014 Aldo’s Coffee House’is Greenportis Long Islandil.

Mõned raamatu “Kirju Eestist” peatükid on veel vanemad ja need on minu meelest päris isiklikku laadi. “Pookevaha”, “Romet ja Feliks”, “Kuldkala”, “Vastlapäeva rehkendus” ja “Mustlane Vika” said kõik kirja pandud vahemikus 2011–2013, kui elasime Viljandis. “Pookevaha” kirjutasin üldse Setomaal, sülearvutiga terrassil kügeledes. Vahepeal tegin tööd, siis tulin tagasi arvuti juurde ja panin mõtteid kirja, ning siis läksin tagasi maatööd tegema.

Ja mõned selle raamatu lugudest on päris omamoodi. Olin alati tahtnud kirjutada 1960ndate new journalism’i stiilis portreed Andres Metspalu kohta, ning “Metspalu liftikõne” on üks mu absoluutsetest lemmikutest selle raamatu peatükkide seas. Samamoodi lähenesin tükile “Kuressaare tropikalistid”. Katsetasin modernistlikku lähenemist ka peatükis “Naised Köögis köögipool”, kuhu panin teksti sekka “pilte”, et lugeja saaks ette kujutada, millised need pildid võiksid olla. Tulin sellise lähenemise peale, kui kopeerisin ükskord midagi Wikipediast. Tekstifaili jäi pärast kopeerimist koht märkega “pilt” ja pildiallkiri ka, aga pildid ise ei tulnud läbi. Ma taipasin, et sedasi saab ju välja mõelda igasuguseid pilte. Näiteks [pilt: Björk kohtub dalai-laamaga]. Kujutage ette, mida Björk sellisele kohtumisele dalai-laamaga selga paneks.

Päris vahva, eks?

Uuem materjal raamatus on pärit perioodist 2014–15. “Pärnu pärast jõule” on olnud üks lugejate lemmikuid. Kirjutasin selle Pärnus, pärast jõule aastal 2014. Kaks neist peatükkidest said aga hoopis ühes India aašramis kirjutatud. Kirjutasin nii “Karksi maja” kui ka “Kaplinskiga poes” Sai Baba aašramis Puttaparthis 2015 novembris. Need peatükid meeldivad mulle, kuna nad ei ole raskel käel kirjutatud ja kannavad sealset rahulikku vaimu. Kaplinski peatükile lisasime hiljem ka kommentaari temalt endalt!

Aga vast enim uhke olen viimase peatüki üle, mille pealkiri on “Maailmalõpp”. Mulle meeldib see, et ma suutsin nii palju kujundeid mahutada peatüki algusesse, ilma et nad oleks otseselt seotud olnud. Kui, siis ehk ainult ajaliselt. Tundub üsna sobilik, et ma ei mäletagi täpselt, millal see tükk kirjutatud sai. Kujutan ette, et lõpetasin selle Lanzarotel, Kanaari saartel, 2016. aasta märtsis, kui kõik peatükid olid parasjagu toimetuses, et need saaks kogumikuna “Kirju Eestist” välja anda.

Tahaksin tänada Kerttu Kruuslat ja Signe Valdmäed abi eest ingliskeelse raamatu kaanega. Kerttu tegi selle pildi kaane jaoks Rohelise Maja kohvikus Viljandis ja Signe kirjutas teksti samale tahvlile, kuhu nad tavaliselt oma igapäevaseid eripakkumisi kirja panevad. Samuti tänan Epp Petronet suure abi eest peatükkide toimetamisel ja ülevaatamisel, ning Kristopher Rikkenit toimetamistöö eest, mille käigus ta tõi välja vasturääkivused detailides või mõned asjad, mis ei pruugi olla kohe arusaadavad inimesele, kes pole Eesti kultuuriga süvitsi tuttav. Tervikuna võttes leian, et raamatu “Kirju Eestist” ingliskeelne versioon “Sketches of Estonia” on korralik ja igati teie aega väärt.

 

Hedvig Hansoni ja Justin Petrone ühine raamatuesitlus Pärnus

Festivalil Augustiunetus kohtuvad 13. augustil kell 20 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi Suvehoovis (Lõuna tänav 20) kahe värske raamatu autorid: Justin Petrone teosega “Kirju Eestist” ja Hedvig Hanson teosega “Kirju mandrilt”. Üks küsitleb teist ja koos tehakse ka veidi muusikat!

Hea kriis: raamatu “Kirju Eestist” sünnilugu

„Hea kriis on see, mis lükkab su töö uuele tasandile.” (Tsitaat raamatust „Kirju Eestist”, peatükist “Naised Köögis köögipool”)

Tekst Justin Petrone, raamatu “Kirju Eestist” autor

Kui me jõudsime oma ülekaaluliste kohvritega 2013. aasta suve lõpus Eestist Ameerikasse (170 kilomeetri kaugusele New York Cityst ühte mereäärsesse külakesse), hakkasin ma tööle oma uue raamatu kallal.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et ma olin sel ajal kriisis – seda sõna igas tähenduses. Emotsionaalselt, füüsiliselt. Tervisekriisis, abielukriisis. Elulained loksusid liiga kõrgelt, et ma oleksin suutnud keskenduda mingile suurele kirjanduslikule eesmärgile, nii laenasin seekordse loomingulise lähenemise paarilt oma lemmikmuusikult. Seeasemel et võtta suuri plaane, vedasid need vennad end lihtsalt iga päev stuudiosse ja lindistasid seda, mis pähe tuli. Niisugusel kaootilisel suvalisel spontaansel viisil on sündinud nii mõnigi (minu meelest) muusikaajaloo parimatest albumitest: meenutagem näiteks segaseid laulukesi Rolling Stonesi plaadilt Exile on Main Street või meloodiaid The Clashi plaadidlt Sandinista.

Niimoodi saab päris häid asju luua: lihtsalt ilmu oma töökohale ja improviseeri. Kogu„Kirju Eestist” oligi minu jaoks just seda tüüpi looming: „laulude demoversioonid”. Iga natukese aja tagant avasin uue faili ja hakkasin uue demo kallal töötama. Kui mõni mõte mulle pähe tuli, panin selle lihtsalt kirja. Esimesed kaks niimoodi sündinud peatükki olid „Rüblik Sirts ja surfar Taavi” meie kahest boheemlikust maailmarändurist ja „Tee Jäälõhkujaga” loodusmees Fred Jüssist. Mäletan, kui näitasin neid peatükke oma (toonasele) naisele ja (loodetavasti igavesele) toimetajale Epule, siis oli Epp väga rahul. Ka mina olin rahul. Näiteks Fred Jüssi peatükist on mu lemmikstseen see, kus tekstis on 1980ndate Fredi aken, kust ma sisse vaatan ja näen teda kirjutamas, ja samal ajal libisen ma välja iseenda aknast praegusel hetkel. Niisuguste tekstihetkede nimel ma kirjutangi.

Tasapidi jätkasin nende nö demode tegemist, kuigi elu oli endiselt kriisis. Hea oli kirjutada teistest ja vähem endast. Iga kord üritasin keskenduda ühele Eestiga seotud kohale, elamusele, inimesele või inimrühmale. Jätkasin kirjutamise protsessi ka siis, kui me 2014 aastal Eestisse tagasi kolisime. Näiteks Andres Metspalu „Liftikõne” oli see, kus katsetasin nn uue ajakirjanduse (new journalism) stiilis portreed.
Üks keerulisemaid väljakutseid oli „Naised köögis” video filmise ööst reportaaži tegemine. Sellest ööst oli mulle jäänud kaust, täis raskesti loetavaid varesejalgu, ja kummalised pildread mu mälus. Kasutasin kirjutamisel uut võtet, lisasin siia-sinna neid pilte, mis mind kummitasid, ei üritanudki neid dialoogide sisse siduda.
Ja jätkasin kirjutamist, tuhnisin vanades päevikutes ja leidsin stseene, mida olin kirja pannud… ei teagi, miks. Kirjutamine on mind alati lohutanud ja pakkunud õhu väljalaskmise võimalusi, kui elu liiga keeruline tundub. Näiteks meie Viljandis elamise ajast leidsin omapärased kirja pandud dialooge, millest sündisid „Vastlapäeva matemaatika” ja „Kuldkala” peatükid. Aga peatükk „Pookevaha” sündiski just nii, et sõitsin kord novembrikuus Setomaale tööle ja siis kirjutasin seal puhkepauside ajal, külmast kohemtunud värisevate näppudega – ja leidsin need märkmed just siis üles, kui neil oli võimalus raamatusse saada.
Igaüks, kes sellise mosaiikse projektiga tegeleks, loodaks pimesi, et loodetavasti sobivad need tükikesed lõpuks kuidagi kokku. Iga laul on omaette maailm, iga peatükk on omaette maailm, aga mis nendest saab, kui nad on üheskoos? Kas sellest sünnib väärt album, väärt raamat?
Ma pole selles ise ka veel kindel, mismoodi jääb „Kirju Eestist” kokkuvõttes kõlama.
Kindel on see, et lugeja saab aimu sellest, milline oli ka minu enda elu viimase paari aasta jooksul. Vahel on see olnud naljakas, vahel mänguline, kohati melanhoolne, kohati sõna otseses mõttes kurb. Raamat algab kummituslikust kohtumisest Vormsi metsas ja lõppeb mehega, kes keset Narva-Jõesuu päikeseloojangut kaotab oma perekonna. Selle peatüki nimeks sai „Maailma lõpp”.
Need on olnud minu senise elu raskeimad aastad. „Kirju Eestist” jääb neid dokumenteerima.