Lugesid Anna-Maria Penu raamatut “Kes kardab Aafrikat?” ja mõtlesid, et ka meie reisiromaanides võiks olla pildialbum nagu “Minu” sarja raamatuteski? Tegime Uganda-teemalise albumi blogisse! Kirjuta kommentaariumisse (või Facebooki), milline neist piltidest sind kõige rohkem raamatut lugema või hoopis Ugandasse reisima kisub? Milliseid mõtteid veel see album tekitab? Kõikide vastanute vahel loosime välja vabalt valitud raamatu. Vastamiseks on aega märtsikuu lõpuni.

Fotod ja tekst: Anna-Maria Penu, raamatu “Kes kardab Aafrikat?” autor. Kaldkirjas pildiallkirjad on pärit raamatust, üks neist muide ka teise osa mustandist.

[slideshow]

Kindralmajor Muntu naeratab mu pilku jälgides säravalt. Ta on pikk, sale, sirge rühiga ja peente näojoontega mees, kelle mahlakaid huuli kaunistab hoolitsetud vunts ning näoovaali raamib lühikeseks pöetud pea. Tema liigutused on sarnaselt kõnega mõõdetud, aeglased, elegantsed, ei liigset emotsionaalsust, ei liigset kirglikkust. Ta on rahulik, enesekindel, justkui teaks ta midagi, mida meie veel ei tea, ja tal on piisavalt kannatlikkust oma aeg ära oodata. Kindralmajor Muntu mõjub gepardina rohmakate ninasarvikute ja jõehobude vahel. Ja ma naeratan talle.

“Meeldiv tutvuda…” ulatab Muntu pintsaku nööpi näppides innukalt käe. Ta käepigistus on tugev, peopesa pehme.

Viidatud punkt on sama pime kui eelmine, ent sellegipoolest näen selgelt. Näen valget uhiuut maja, toidulõhnaga täidetud kööki ja laia, nelja postiga voodit, mille moskiitovõrk ei vaju sulle laibana öösel näkku, nagu lakke riputatud võrkudega sageli juhtub, ja kus segamini voodilinad jutustavad möödunud ööst. Näen sooja veega duši all käimisest tõusvat auru, suuri aknaid, mille ees ripuvad kohaliku mustriga tumepunased kardinad…

Ronime läbi sooja päeva kabaka’de hauakambrini. Kasubi mäelt avaneb vaade all-linnale, teistele rohelistele mäenõlvadele. Siin laius legendaarne Buganda kuningriik, ainulaadne oma poliitilise organisatsiooni ning kultuuri poolest terves Aafrikas. Esimesed 19. sajandil siia sattunud eurooplased leidsid eest korralikult sillutatud teed tähtsamate asulate vahel, siidi meenutavast kangast tehtud rõivad ning jõukamates majades oli isegi midagi tualettruumi taolist.

Õhus hõljub liiliate magusat lõhna, tuuleiil katsub läbi riiete kuumavat ihu; nii on olnud sajandeid. Kusagil laulab heledalt tundmatu lind, inetud marabud kuulatavad tummalt.

Ovaalne peahütt on suurim selle stiili ehitis tervel Mustal Mandril. Külastajale avatud ruum kõrgub keskel kaheksa meetri lähedale ning on ehitud kuningatest tehtud joonistuste ja fotodega. Seal ripuvad ka nende odad, kilbid, mõõgad, medalid ja vapid, kaks kuninganna Victoria kingitud tooli ning leopardi kasukas. Kulunud, koidest näritud leopardi nahk oli kunagi Mutesa I lemmiklooma oma. Leopard olnud taltsas nagu kodukass ja peremees armastas temaga pikki jalutuskäike teha. Kuninga surma järel aga muutunud kaslane metsikuks, murdnud maha mitu inimest ja hoolimata sellest, et looma peeti pühaks, tuli ta üldsuse huvides ohverdada. Nüüd ripub ta nahk seinal peremehe pildi kõrval.

“Nii, naised jäävad siia,” käsutab mehike ja osutab pruuni kõvera näpuga punakale maapinnale. Oleme jõudnud järgmise hüti ette, mille hämaruses peituvad kuninglikud trummid.

“Miks? Ma tahan ka trumme näha,” nõuan, kuid mehike jääb enesele kindlaks. Ta raputab pead, tõrjub kätega, kõõritab silmi, justkui ei tahaks eriti minu poole vaadatagi, ja muudkui kordab: “Naised ei tohi sisse tulla. Trummid on pühad! Aga mehed, tulge edasi!”

Puhisen, turtsun, see pole õiglane, kuid sellest kõigest ei ole mingit kasu – jään üksinda välja. Pühaduse rüvetaja. Surun huuled sõjakalt kokku, sirutan kaela pikaks, hiilin lähemale ja piilun ikkagi üle ukseläve.

“Niisiis, siit sai kõik alguse,” ümisen pühalikult ja lasen silmadel laisalt horisonti silitada. Vasakult paremale ja tagasi. Linna piir on udune, hallikas, kuumusest paks.

Seisame neljakesi – Ernesto, Ouma ja tema lapsepõlvesõbra Wakabiga, kellel on meist neljast ainukesena auto – ühel Kampala seitsmest erkrohelisest mäest. Siin elasid, mälusid ja kepslesid kunagi vabalt Buganda kuningale kuulunud antiloobid, impalad, kelle järgi linn oma nime sai.

Aia keskel kõrgub uhke igatpidi kõver, käänatud-väänatud puu justkui modernne skulptuur, kuigi ilmselgelt on ta vanem kui kõik meie autos olijad kokku. Puu all, ererohelisel vaibal kükitab punakaspruun kivi, maapinna ja puu enda tüvega kenasti ühte värvi. Korraga hakkab kivi liikuma ja ma võpatan, sest kivi polegi kivi, vaid hoopis hiiglaslik kilpkonn, kes ulatub inimesele vähemalt vööni ja on sellisena ehmatav, aga ka võluv. Hüüatan väikese tüdruku kombel, kelle jaoks on imed tavalised ja samas kõik ongi ime. Iidvana hiiglaslik kilpkonn vaatab mind teraselt ja teeb paar krobelist sammu. Aeglaselt, suure vaevaga, nagu tuleks tal astuda sajandite tagant, tulla päris aegade algusest.

Häältesumin ja kohmitsemine valjeneb veelgi, kui tuuakse süüalused. 33 naist. Kõigil seljas must särk, mille peale on valgete tähtedega kirjutatud “Women for peace“, peas rätikud, mõnel seelikul plekid, nägudel tüdimus, väsimus, nende silmad jutustavad kehvast ööst. Politseiniku käskude peale tilgub neid aina juurde. Kõik naised ei mahu süüaluste pinki ära ning osal tuleb end sättida saali vahekäiku, vastu seina, kõrvuti külaliste ja toetajatega. Karmi näoga politseinik tõukab viimaseid kiirustades tagant, astuge, astuge!, mille peale üks naistest keerab pead ja ütleb talle rahulikult, isegi usalduslikult, nagu räägivad omavahel vandeseltslased, et nad võitlevad, ohverdavad, riskeerivad samuti nende, politseinike, eest, kes söövad lõunaks posho’t ja ei jõua oma laste koolirahagi maksta.

Kaua need seitse ehitajat kavatsevad seal teisel pool teed kõrguva jämeda tüvega puu all lösutada? Silmitsen neid rõdul istudes mõtlikult. Rüüpan veripunast jääkülma hibiskusemahla, sirutan jalgu, õhkan rahulolevalt. Nüüd mõistan, miks pooleliolev maja on täpselt samas seisus nagu siis, kui siia kuu aega tagasi saabusime.

Seda kõike siis veel aimamata, astume laagriplatsi keskpunkti märgistava valgetest kividest laotud ringi suunas, mille südame moodustab ümbruskonnas leiduvate loomade luude ja koljude hunnik. Kuhi on puuhalu abil sätitud niivõrd kummalisel viisil, et kõrguvat lõpptulemust on raske mitte nõiduslikuks pidada. Põrnitsen uhkete sarvedega metspühvli eluta koljut ehtivaid silmaauke vaid viivu, kuid ebameeldiv võdin jääb hinge tükiks ajaks. Head, valget maagiat nõnda ei loo, jõuan veel mõelda enne, kui Tony meie pleekinud telgile osutab. Telk on avar, peites kahe padja, linade ja tekiga puuvoodit, õlilampi ning väikest lauakest, ja täheldan kiiresti, et nii suursugune katusealune kui ka tualettruum jäävad parajasse kaugusesse. Kõrvaltelki seab end sisse Brad, temast järgmisse üksi reisiv daam ning seejärel noor briti paar. Kõhedust tekitav luude väljapanek asub meist vaevu kümme meetrit loode suunas.

“See ei saa meie öörahule kindlasti hästi mõjuda,” osutab üksi reisiv daam, justkui mu mõtteid lugedes, mõtlikult luukuhja silmitsedes ning kaob seejärel telki.

Aidsireklaam keset metsa, teel Rwenzori mäejalamile.

Kagando koolitund.

Ma ei tea, kas tal õnnestub rahvamassid liikuma panna, kuid minus süütas ta tule. Põletava soovi tõusta sellelt toolilt, tormata läbi nende kitsaste hämarate koridoride, mööda rohelistest ustest, läbi paksude, läbipaistmatute kristallist vahekäikude, lennata Kampala kohale taeva alla, kus nagu peo peal on näha Kampala Road, Kuningas Kristuse kirik, mis ehitati jumalale, Gaddafi mošee, mis ehitati hullule, roosa Bahai ematempel, Monitori toimetus ja kõik need seitse mäge. Tõusta nende kohale, et liuelda siit linna lämmatavast mürast, tolmust kaugele, värske, puhta õhu kätte, nende tuhandete käimata verekarva radade, erkroheliste banaanimetsade, hiiglaslike põldude, tumesiniste jõgede, järvesilmade, Aafrika savanni, džungli kohale, vahele, nende juurde kuuluvate viljade, inimeste ja loomade keskele ning suruda oma valged sõrmed sügavale musta maa põue ja pigistada. Silitada. Tunda.

Ernestot ründab liblikate parv. Ees astuv valvur ei tee väljagi.

Ajakirjanikud tööl.

Sõidame läbi Kampala kirde suunas. Sõidame pikalt, kaua, kaugele, nii kaugele, et just enne silda lõpeb isegi asfalt ja algab punane tolmune tee, mida ääristavad puust kokkuklopsitud putkad, üksikud räämas letid, helesinine kuut, mille pleekinud riidetükiga kaetud ukseava kõrval ripub väsinud silt “Hotel“. Kummargil noored naised keerutavad luuaga hoogsalt tolmu üles. Viis sammu eemal ilutseb lihalett, kus veripunased lihakäntsakad ootavad lõõmava päikese käes ostjaid, kuigi ainsana tiirutavad nende kohal kärbsed, ning sealsamas seisab sinine puust lauake, kuhu on mustade tähtedega peale maalitud “Fish“.

Tuttav kaos keskpäevases Kampalas. Lõhnade, müra, tossu, saaste segu paiskub palavusest higiseks tõmbunud nahale ja kleepub, määrib, tungib sügavale pooridesse, silmadesse, seedeelunditeni välja. Ja siis ummikud, tuhanded liiklusummikud täis pikki tühje minuteid ootamist, aja möödumise jälgimist nendel rebitud äärtega, auklikel-muhklikel tänavatel, mis raputavad sõitjaid ja lõhuvad masinaid. Oh, see on lõputu teema! Kõik kurdavad ja kiruvad, küsivad, kuidas nõnda saab, miks inimesi nõnda piinatakse. President Museveni lubas juba kaheksa aastat tagasi peaaegu et ise käised üles käärida ja teid parandama hakata, ent muutunud pole mitte midagi. Vastupidi, olukord läheb päev-päevalt aina hullemaks. Millega valitsuse liikmed ja otsustajad ise siin linnas tööle sõidavad, et see kõik nende närve ei söö? Vist inglite seljas.

Keskpäevane Kampala on lämmatav. Uganda ajakirjanike liidu esindaja, 45aastase, veatu rühi ning elegantselt, samme mõõtes astuva Ouma pealael pärlendavad higipiisad. Ta püüab neid helekollase taskurätikuga kuivatada, kuid mõne minuti pärast ilmuvad sinna uued. Tema veinpunasel särgil pole palavusest aga märkigi, hoolimata sellest, et saalime juba teist tundi mööda kitsaid rahva- ja sõidukiterohkeid Owino turu ümber lõimuvaid tänavaid. Need näivad moodustavat linna soolestiku, kuhu tuul ei leia teed ka kõige parema tahtmise korral. Ainult päike. Õhk on paks, segunenud tolmu ja heitgaasidega. Tundub, nagu keegi viskaks ilmaahju aina puid juurde.

Aafrika üks ilusamaid järvi Bunyonyi ja tema saared.