Reisikirju Fred Jüssi

Üks augustikuu öö Kõrvemaal jääb alatiseks meelde. Oli kuuvalge, ja et suve viimast täiskuuööd ei ole lihtsalt sünnis maha magada, kõndisin piki metsaveoteed Jänijõelt Tarvasjõe poole. Aeg-ajalt lasksin karvasjalg-kaku kombel vilet. Vaevalt kilomeetri astunud, sain endale kaaslase. Ilmus metsast, jäi imelikke kurguhääli tehes mu ümber lendlema nagu hiiglasuur suru ega mõelnudki ära minna. Poolel teel Tarvasjõele liitus meiega veel üks kakk. Niipalju kui kuuvalgel näha võisin, said nad omavahel hästi läbi. Aga ka mind ei raatsinud nad millegipärast maha jätta.

(jätkub raamatus)

—

Vaatasin loomakest kolm-neli minutit. Nugis hoidis käppadega männitüve ümbert kinni ega liigutanud. Häält ka enam ei teinud – ainult lõõtsutas. Toetasin jala vastu puud ja hakkasin seda kiigutama. Iga kord, kui puud tõukasin, nugis karjatas. Jätsin männi rahule, jäi ka nugis vakka. Taskulampi vahtis nagu võlutu. Kui kustutasin lambi, hüppas nugis puult.

(jätkub raamatus)

—

Ei liblikate värvikus ega nahkhiirte salapära suuda võistelda selle sooja sümpaatiatundega, mida äratab inimese hinges lindude vahetu lähedus. Kõneldakse, et inimese tõeline iseloom avalduvat kõige selgemini elu rasketel hetkedel. Midagi samasugust võib märgata ka lindude juures. Eri liikidest linnud erinevad rõngastamise ajal käitumise poolest nagu kuu ja päike. Kolm hommikust siisikest olid nagu ujedad neiud. Kui Rimas neid mõrrapäras taga ajas, kiljusid nad kaeblikult, ja kui nad lõpuks võrguga kaetud kastis olid, siis pugesid nurka kobarasse ega teinud enam nokkagi lahti. Mustpea-põõsalind hüüdis vähemalt appi ja püüdis veel viimse hetkeni vältida kõige jubedamat – suurt, halastamatut kätt, mis teda kasti haarama tuli. Punarindade alistumine on usaldav, täis lootust, nende olemuses on midagi väga armsat.

(jätkub raamatus)

—

Suure maja seina ääres seisis hunnik torusid. Torud olid laotud üht otsa pidi vastu maja seina. Nad juhtusid olema parajasti nii jämedad, et kass sisse mahtus. Pühapäeva hommikul oligi ühte torusse pugenud kass. Miks ta sinna puges, ei tea, aga torus ta kükitas, ümber keerata ei saanud ja tagurpidi välja tulla ei osanud või ei tahtnud. Toruvirna juures seisis hulk inimesi, kes kõik kordamööda vaatasid sellesse torusse, kus oli loodus. Inimesed suhtusid loodusesse. Tahtsid loodust torust välja aidata, aga ei osanud.

(jätkub raamatus)

 —

Kui kõnelda Lapi looduse omapärast, siis kuuluvad selle hulka veel maas vedelevad põhjapõdrasarved. Leidub ka põtrade sarvi, aga palju vähem, põhjapõtrade omi on igal pool. Päike pleegitab nad valgeks, mõned riputab möödakäija puuoksa. Sinna nad jäävad. Nii palju ilusaid sarvi ja vedelevad metsas! Tuleks ära korjata. Neist saaks ju midagi teha: nagisid, noapäid, nööpe, korgitõmbajaid. Neid saaks riputada suvila seinale, lüüa sauna uksele. Neid saaks rahvale müüa, kui natukenegi reklaami teha. Sarvi saaks müüa reklaamitagi, kindlasti saaks! Omapära on ikka olnud tarbimise objekt, ikka on osatud temaga tulusat äri ajada.

Siin ei korja sarvi keegi. Nad on selleks liiga igapäevased. Nõnda säilib looduse omapära.

(jätkub raamatus)

—

Dogusool alustas sellest, et enne teeleminekut kaalus käes meie seljakotte. Need tekitasid temas ilmselt mingeid kahtlusi. Kui olime tõusnud esimese tunni, siis saime küll aru, miks ta oli pomisenud: “Viie tunniga me vist siiski ära ei lähe…”

Poolel teel tuli kellelegi meelde, et Valentin on ju ainus, kes teab, kuhu õieti minema peame, aga nüüd olime teel ilma temata. Dogusooli ei näinud see üldse üllatavat. Ta ilme ei muutunud sellest uudisest sugugi. Tundus koguni, et Dogusool ei olnud meist enamat oodanudki. Seljakottide koorma all lookas ja võhmal mehi rahulikul, monotoonsel häälel julgustades meenutas ta mulle heasüdamlikku hobuseajajat. Kes ta ju tegelikult oligi…

Muidugi jäime ööle jalgu.

(jätkub raamatus)

—

Ühel õhtul otsis Kolla jälle välja oma hirvepasuna ja kadus metsa. Varsti hakkas sellest suunast, kus õhtuti kostis isahirve võitlushüüdu ja mõnikord sarveklobinaidki, kostma Kolla tohtpasuna kirglikke ohkeid. Kui hirved tavaliselt pasundamisele vastasid, siis sellel õhtul meie hirvepull vaikis. Ei olnud kuulda ka rivaale. Mõned laagrisolijad, kes tähelepanelikumalt tohtpasuna väljakutseid kuulasid, ütlesid vaid üht imelikku valju röögatust kuulnud olevat. Kui Kolla lõpuks pilkases pimeduses laagrisse tagasi jõudis, ajas ta oma ebaõnnestumise tiigri kaela.

(jätkub raamatus)

—

Mis siin siis ikkagi omal ajal juhtus?…

Pärast ilmkärakat 30. juunil 1908. aastal käisid kakskümmend päeva hiljem sündmuspaigal üheksa vana evenki, sest siin saarel olid nende põdrakarjad. Nad andsid oma šamaanile vande mitte kellelegi rääkida sellest, mis nad siin nägid. Mis siin siis näha oli, seda ei tea keegi tänase päevani. Šamaan Ivan Ivanovitš suri kahe aasta eest 101aastasena. Meie Kolja olevat temaga rääkinud, aga kõigest muust ja mitte sellest asjast.

Siinkandis olnud hiljem rohkesti mutante ja sipelgate gigantismi, põhjuseks võõra aine sissetulek keskkonda.

(jätkub raamatus)

—