Minu Prantsusmaa / Uus epiloog 2019 Eia Uus

Pariisi lennujaamas ootab mind Céleste. Teda esimest korda kohates olen pettunud. Ta on liiga lühike, liiga segamini, liiga hipi. Mina kujutasin Vogue’i-ajakirjanik-Céleste’i ette värvitud huulte ja valge triigitud pluusiga, mustas rätsepaseelikus ja kõrgete kontsadega – nagu Carolina Herrera. Oma profiilipildil tundus ta hoopis teistsugusena, elegantse ja väljapeetud daamina, kes on alati hoolitsetud välimusega ja kannab ehteid. Naine minu ees on aga näost üsna ära, tal on hiigelsuured väsinud meikimata silmad, poolde selga ulatuv metsik juuksepahmakas ning jalas pastellrohelised õhukesed lotendavad püksid.

(jätkub raamatus)

—

Keedan ühel varahommikul kohvi, kui Sébastien kööki tuleb ja ütleb prantsuse keeles midagi, mis Céleste’i silmanähtavalt ärritab. Ta läheb mehele esikusse järele ja pärast paari lauset tõmmatakse köögiuks kinni. Hääled tõusevad, kuigi üritatakse end viisakalt tagasi hoida. Kisatakse püüdlikult sosistades. Varsti kuulen, kuidas välisuks paugub. Vaikus. Paotan tasakesi köögiust. Céleste istub trepil, nutab õlgade vappudes hääletult ning pühib ruudulise köögikäterätiga silmi. Aastane tüdrukupabul sibab ta juurde, poeb ta embusse ja teeb emale vaikides pai. Käimas on miski, mida töökuulutuses „õnnelikuks lahutuseks” nimetati.
Sulgen vaikselt köögiukse.

(jätkub raamatus)

—

Céleste ootab alati oma vanemate mitmenädalasi külaskäike, sest ta kirjutab ema Provence’i retseptidest Ameerika turule Julia Childi vaimus Prantsuse kokaraamatut. Probleem on selles, et nagu kõik toitu armastavad kokad, paneb Marguerite maitseaineid ja kõike muud silmade, kõrvade ning tundega, mitte kaalu ja kellaga. Ema retseptid on näiteks: vaja läheb kana, võid, oliive, anšooviseid, küüslauku, ja nii edasi, ning „küpseta valmimiseni”. Ent kokaraamatut nii kirjutada ei saa. Nüüd siis tulebki kõik retseptid läbi proovida ning hoolikalt emal silm peal hoida, et ta märkamatult veel üht näputäit safranit toidule ei viskaks. Kui Céleste peaks näiteks tualetis käima, on kindel, et sealt tulles on kohe kisa lahti:
„Emaaa! See kaste ei olnud enne nii punane! Mida sa panid? Paprikapulbrit, jah? Palju sa panid? No mõtle, palju sa panid! Ära aja – ühest näpuotsast ei lähe ju veel nii punaseks!”

(jätkub raamatus)

—

Võtan õues pesu nöörilt. Jumalik päev. Päike paistab, õrn tuul, veski kosk kohiseb… Kõik on kõige paremas korras.
Lähen kolme puhta linaga tuppa ning mõtlen, millist taimeteed teha. Oh, kui mõnus, rahulik ja vaikne kõik on…
Vaikne?!! Miks nii vaikne? Nende kahe väikese mürgeldisega pole rahulik isegi siis, kui nad mõlemad magavad! Nad võisid aknast jõkke kukkuda! Või hiilida eesuksest välja ja joosta auto alla! Või on neil õnnestunud kuidagi vann veega täita ja sinna ära uppuda!
Rahu. Rahu. Rahu. Hinga, hinga, hinga.
Olen liikumatult köögis, üritan kaugemast majaotsast hääli kuulda (äkki läksid nad ehitusjärgus katusekorrusele mängima?). Paanika on maad võtmas, sest selle ajaga, kui mina neid ühest kohast otsin, võivad nad teises kohas uppuda.
Ent siis kuulen endast mõne meetri kaugusel sosistamist. Vaatan laua alla, ei midagi. Tühjas köögis pole kedagi. Lähen kikivarvul, kõrv ette sirutatud, võimalik et kujuteldava hääle poole ja avan kapiukse.
Väikesed blondid kahupead on endile sahvri põrandale asjade vahele ruumi teinud. Émile seletab, et nad istuvad pimedas ja vaikselt, sest siis julgevad hiired vargile tulla.
„Ning kui nad meie peale tulevad, panen taskulambi põlema ja me saame nad kätte!”
„Pane uks kinni, ruttu-ruttu!” kilkab Anaïs rõõmsa elevusega.
Sulgen kapiukse. Ida-Euroopa lapsehoidja pani ingellikud prantsuse väikelapsed koos rottidega pimedasse kappi kinni. Kõlab nagu Delfi uudis.

(jätkub raamatus)

—

Edoardost saab mõneks ajaks mu pelgupaik, esimene päris sõber. Käime koos tööd tegemas – jahtimas huvitavaid inimesi, keda pildistada ja kellest kirjutada. Tema pildistab, mina hoian välku ja kirjutan. Edo usub, et ainult väga hea sõber tohib kritiseerida, ja nii teeb ta seda ohjeldamatult: miks ma kannan lohvakat pluusi, või et mu soeng ei sobi mulle. Avastasin Pariisi tulles, et mul pole õrna aimugi, kes ma olen, nii et iga uue sõbraga raiskan mõne euro ja ostan endale täiesti uues stiilis riided, kas teksad ja kaabu või täpilised sukad ja mulliseeliku või siis boheemlasliku kleidi ja kampsuni.
Edo köök on nii väike, et ma ei saa arugi, kuidas see eraldi tuba saab olla. Oleneb, millega võrrelda, eks. Tema sõnul pole see Pariisi mõistes väike, aga seal ei saa sirgelt seistagi!
Käin tema idüllilises katusekorteris kirjutamas, kui lastest pääseda vaja ja Edo ise on kusagil mõnda pesukollektsiooni või midagi muud pildistamas. Sealt on väga ilus vaade ja seal saab rahulikult uinakut teha.

(jätkub raamatus)

—

Krahvinna räägib, et tema tuttavad lossiomanikud on kõik tublid ja töökad inimesed, kes üritavad säilitada kinnisvara, „mida neil oli õnne – või ebaõnne – pärida”. See selgitab ka, miks krahv ja krahvinna oma koju võõraid võtavad. Ta seletab, et maja avamine turistidele annab ka maksusoodustust. Siiski on väga raske ots otsaga kokku tulla ning enamik müüb lossid maha. Vaid kuulsused ja sportlased suudavad hoida losse oma pere päralt.
Siiski olevat lossi ostmine Prantsusmaal odav lõbu, kuna neid on 40 000(!), ning loss võib maksta vähem kui kahetoaline korter mõnes pealinnas. Kuigi château saab osta 300 000 euroga, võib renoveerimisele minna kaks korda sama palju.

(jätkub raamatus)

—

Me kutsume teda laulvaks pagariks, sest ta on nagu lasteraamatust välja astunud: pisut priske proua, kelle pagariäri näeb välja nagu piparkoogimaja ning on seest täis kõikvõimalikke komme ja kooke, šokolaadi ja saiakesi, küpsiseid ja küpsetisi. Ta kannab punasetriibulist põlle.
Kui järjekorras minu kord tuleb, laulab ta alati soravalt ja veenvalt: „Bonjour, madame, mida teile?”
Võiks ju ette kujutada, et ta on õhetavate palede ja üles seatud lokkidega rõõmurull, kes laste põski pigistab ja neile silma tehes kommi annab, ent ei – meie laulval pagaril on range must potisoeng ja täiesti passiivsed silmad. Kõik ta juures on passiivne. Välja arvatud ta hääl. Ta hääl elab. Ta hääl elab lausa oma elu, sest apaatsele prouale see helisev hääl justkui ei kuuluks. Ent kui pagariärisse astudes uksekelluke tiliseb ning kõik see värviline kommi- ja tordilaviin su teadvusse jõuab ja tema, oma punasetriibulises põlles, laulab nagu igal hommikul, ei oskagi nagu muud elult tahta.

(jätkub raamatus)