Minu Odessa Loone Ots

Telgi ees põleb lõke. Sellel on kolmjalg musta raudkatlaga. Ja katla kõrval külitab sihuke tüüp, kellega ei sooviks isegi päevasel ajal kokku saada. Habe ajamata, lohvakad püksid kannikateni vajunud, räbal maika seljas. Ise maitseb alumiiniumlusikaga suppi. Loodan hirmsasti, et ta mind ei märka, ja katsun tasahaaval taganeda.

„Anatoli!“ kostab telgist hele naisehääl. „Kas sa juba lugesid seda raamatut, kus…?“

Jõmmkärakas rüüpab lusika tühjaks ja alustab nii korralikku kirjanduslikku keskustelu, et hindan oma vaated ja hirmud korrapealt ümber. Need ei olegi pätid! Hoopis intelligendid teevad matkaromantikat. Huvitav vaid, kas välimus on mimikri või käivadki siitkandi raamatusõbrad inimkonna hulgas selliste ultraviolett karvadega ringi?

(jätkub raamatus)

„Krüsanteemid ei ole müüa!“ teatab näitsik kassaleti taga.

Ma ei jõua veel imestust avaldada, kui minu tagant kerkib esimene müüja.

„On küll!“ käratab ta nii valjult, et ma tahtmatult klõnksti neelatan.

„Ei ole!“

„On küll!“

Nagu Eesti poliitikud televäitluses.

„Otsustage ära, kas on või ei ole, kui ei ole, panen poti tagasi,“ heidan end surmapõlglikult nende vahele.

(jätkub raamatus)

Lastel on igav. Pisem muudkui lippab, botaste taldade all välguvad tuled. Langetõbisel läheks seda tüdrukut vaadates kehvasti.

Suurem, poiss, käib kassa kõrval elektroonset kohatabelit vaatamas ja näitab emale täpselt, kus kõige odavamad kohad on. Hoolitseb. Pikapeale hakkab temagi nihelema ja muutub kärsituks.

„Ei tea, kus piletimüüja on?“ küsin lõpuks poolihääli.

Ja saan noorelt emalt täiusliku vastuse:

„Aga kuhu teil kiiret? Uksed saali avatakse alles kell kolmveerand!“

(jätkub raamatus)

Mulle tulevad vastu kaks naist. Teretan ja kõnetan.

„Kelle loss see seal all on?“

Naised hakkavad kohemaid naeratama ja vastavad magusalt:

„See on rahvasaadik Kivalovi eramu.“

„Ega te tea, kelle oma see vanasti oli?“

„Ei, see on täitsa uus, hiljuti ehitatud.“

(jätkub raamatus)

Tiigi kunstlikul saarel on suvine kontserdipaik, poolsaartel ulatuvad vee kohale minikohvikud. Pargipuude all on aga pesakesed, kus saab pingil istudes teiste nägemata käest kinni hoida.

Ühel sellisel on võtnud istet keskeas hästiriietatud paar. Neil on kaasas piknikukraam ja veinipudel. Kui ma mööda jalutan, sirutab naine parajasti klaasi välja ning ütleb mehele siiralt:

„Noh! Lase käia! Mürgita mind!“

(jätkub raamatus)

Inimesed sunniti väevõimul oma kodudesse, kust nad ei tohtinud väljuda. Kaks korda päevas tõid ametivõimud igasse majja joogivett, leiba ja natuke liha. Kui majas oli surnukeha, võeti see kaasa. Kui mõnes majas enam elavaid ei olnud, pandi see hertsogi käsul põlema.

Kõik laevad jäeti mõistagi karantiini. Et meremehed olid rahutu rahvas ja mõned laevatäied igatsenud kuiva maad lausa kuude kaupa, käskis Richelieu moodustada sadama ümber mitmerealise pidevas valmisolekus püssimeeste ahela. Iga tulnukas, kes proovis rivist läbi murda, lasti hoiatamata maha.

(jätkub raamatus)

Nüüd tekib trammivagunis üldine huvi. Nagu näha, on meie dialoogi juba varem salakesi kuulatatud. Kena prillidega vanahärra kummardub minu poole ja küsib:

„Kui palju see grivnades on?“

Tjah, mida ma nüüd nii kiiresti vastan? Proovin korrutada, siis jagada, aga peast ei tule midagi välja.

„Üks grivna on null koma null kakskümmend seitse eurot,“ kohman siis.

Vanahärra kõrval istuv roosa salliga naine hakkab kohe valjuhäälselt arvutama, aga ei suuda vastust kokku saada. Palju, igal juhul liiga palju.

(jätkub raamatus)

Maadam saab mu ka koridoris kätte.

„Öelge otse ja selge sõnaga – ka te olete meie poolt?“

Ma pean nüüd tegema poliitilise avalduse, mida ma ei taha teha. Aga kui peab, siis peab.

„Ma olen Tallinnast,“ alustan neutraalselt.

„Mind ei huvita, kust te olete. Kas te olete meie poolt, et toole ei tohi lavale tuua?“

(jätkub raamatus)

Hästi õnnestusid lavasketšid juveelipoodides. Sonja küsis vaadata raamimata briljante ja pillas ühe kogemata maha. Omanik ja poesellid sööstsid otsima, Sonja nuttis ehmatusest. Tegelikult oli kõnealune kalliskivi juba ammu daami kindas – Sonja ainult teeskles, et kivi pudenes sõrmede vahelt. Teine võimalus oli valida välja kallis juveliiritaies, võtta see kohe kaasa ja paluda saata arve „abikaasale“, vürst või kindral sellele ja sellele. Alles päeva lõpus selgus, et vürstil polegi abikaasat või viibib kindrali naine hoopis välismaal.

Teolt tabati ta ainult ühel korral.

(jätkub raamatus)

„Romeo ja Julia“ tegevus toimub ju katkust piiratud Veronas – selleks ka Öövahi katkutohtri näokaitset meenutav mask. Tapmise ja enesetapu küsimused, kuigi lahendatud pealtnäha paroodiliselt-bufolikult, on tõsised. Parim stseen paljude bufonaadide seas ongi ehk ainus läbini õõvastav ja ehmatav – neli katkumaskide ja punaste kapuutsidega öövahti kannavad varjusurmas Juliat õlgadel haua poole.

(jätkub raamatus)