Minu India Eeva Kaun

Kui ma teatan mister Gurule, et ei suuda enam päevagi Delhis olla ja sõidan oma tulevase raamatu jaoks materjali koguma Radžastani, tormab mister Guru nagu hullumeelne mööda kontorit ja jagab kõigile korraldusi.

“Niisiis: vesi. Niisiis: veepuudus. Niisiis: lapstöölised Radžastanis,“ kisendab ta üle laudade. “Ma tahan näha pilti janustest kõrbeelanikest. Tolmuks kuivanud kõrbetaimedest. Kaamelitest Pushkaris.“ Kontor jookseb ringi kui sipelgapesa. Jäetakse pooleli lood Delhi moenädalast ning Obama külastusest. Organiseeritakse lennupileteid, broneeritakse hotelle, helistatakse Jaipuri, erikorrespondent Anil Divedile, otsitakse taksot.

Peatan mister Guru ebaviisakalt poole sõna pealt ja ütlen, et teen seda kõike ise, antagu mulle ainult Anili number. Mister Guru on solvunud. Mismoodi ma sõidan rongiga ja ööbin tuttava pool?

(jätkub raamatus)

—-

Piletimüüjal on nutt kurgus. Väljavaade toredast lõunast paistab jäävat teadmata kaugusesse. Kas valge madam ei tahaks Udaipuri asemel Bahangarhi sõita? Neil hakkab üks buss sinna varsti minema ja paar kohta on veel vabad. Bahangarh asub Udaipurist täpselt vastassuunas.

“Mis Bahangarhis on?“ küsin müüjalt skeptiliselt.

Bahangarhis asuvat kummituste linn. Öösel on seal kuulda tantsu ja hääli, kuigi paik on suletud ja päeval on see linn tühi. India Arheoloogia Selts, kellel on kontorid üle terve riigi, ei ole julgenud seal oma haru avada.

“Vot see on Bahangarh,“ lõpetab piletimüüja oma ülevaate. Muidugi võib madam minna ka tiigreid vaatama. Nende reservaat on Bahangarhi lähedal.

“Kas see on see Sarista tiigrite reservaat, kus paar aastat tagasi tehti tiigrite loendamine ja selgus, et seal ei ole ühtegi tiigrit?“ küsin piletimüüjalt. Kas see on see reservaat, mille kohta Radžastani metskond väitis, et “tiigrid on ajutiselt migreerunud väljapoole parki ja naasevad pärast vihmahooaega“?

(jätkub raamatus)

—-

Meie ülakorruse draama ajal, millest loomulikult teavad terve tänav ja lähinaabruskond, otsustab Arst oma elukaaslase otsingutes sammu edasi astuda. Pärast pikka kaalutlust paneb ta internetti tutvumiskuulutuse. Kuid mitte tavalise kuulutuse. Arst plaanib olla originaalne ja kuulutus riputatakse üles rubriiki “Naine otsib naist“. Kui ma talt küsin, miks nii, sest olgem ausad, ta ei ole ju naine, vastab Arst: “Aga seal käivad ainult naised. Kuulutus võib mõnele meeleheitel naisele silma jääda.“

“Miks need naised just meeleheitel peavad olema?“

“Loomulikult on nad meeleheitel, kui nad naist otsivad. Muidu otsiksid nad meest,“ laiab Arst oma loogikaga.

Paar päeva hiljem on Arsti kuulutus saanud 57 vastust. 99% vastanutest on mehed. Mõni vastaja asub kohe asja kallale. Ta ei ole küll naine, kuid on nõus meeleheitel lesbidele tasuta kogemusi pakkuma. Mõni vastaja keerutab: “Juhuslikult netis surfates sattusin teie kuulutusele. Ma küll ei ole naine ega otsi naist, kuid äkki annate matemaatikatunde? Tunnid võivad toimuda minu kodus.“

Lõpuks õnnestub Arstil ühe vastanuga side luua.

(jätkub raamatus)

—-

“Kurb, kurb, kurb,“ pobiseb Zen habemesse. Mis on kurb? Mõni jube haigus või nälgin ma Indias surnuks?

“Ma vaatan, et sa oled alati üksik. Üksik hunt.“ Parfüümimüüja ja ta vennapojad raputavad murelikult pead. Valge madam ei tohiks olla hunt. Ta peab olema graatsiline paabulind. Ainult siis on tal väikene võimalus mees leida ja õnnelikuks saada.

“Kui sa aga kellegi leiad, siis neljakümnendates eluaastates,“ püüab Zen minu õnnetusse ellu lootust piserdada, kuid parfüümipoetöötajad vangutavad kahetsusega pead. Nelikümmend on selgelt liiga hilja. Milline mees valget eakat madamit tahab? See peab ikka õige vana ätt olema, arvab noorem vennapoeg. Ehk isegi üle kaheksakümne. “Kuid mees on siiski mees,“ lausub onu targalt ja kaks noormeest noogutavad.

Zeni hakkab see pidev segamine ära tüütama. Kas nemad loevad valge naise nägu või tema?

(jätkub raamatus)

—-

Nagu käsu peale kükitavad giidid ootamatult maha ja vehivad meile agressiivselt…

Väsinud Bunty on ninali samblas enne veel, kui ma reageerida jõuan. Siiski, see polnud tiiger.

“Vaat, vaat,“ sosistab meie giid. “Pahvel. Ei enam.“ Ta teeb õhus ähvardava liigutuse. Vaatame kõik küsivalt tõlgi otsa.

“Vaadake. Siin on pühvli luukere.“ Kõnnime põõsa alla, kuhu on ilusasti ritta sätitud pühvli skeletiluud.

“Tigre, tigre,“ pobiseb giid ja vaatab otsivalt ringi. Seda kuules otsib Bunty taskust uue sigaretti ja süütab selle. Pahane giid haarab suitsu ja viskab selle samblasse. Kas Bunty on napakas ja tahab meid kõiki ära tappa?

“Tigre,“ sosistab ta ähvardavalt Buntyle.

Mina ja sakslased vaatame konte äärmiselt skeptiliselt. Norman on bioloog. Esiteks on selge, et need kondid on siin olnud üpris kaua. Teiseks ei jäta tiiger kunagi saaki süües konte niimoodi ilusasti ritta. Kui see oleks olnud kiskja, oleksid kondid, naharibad ja muud jäänused kaootiliselt metsa alla laiali paisatud. Kolmandaks ei ole kontidel ühtegi hambajälge.

“On üpris klaar, et see loom on surnud loomuliku surma, arvatavasti tirides mõnda rasket koormat. Ja kondid on turistide jaoks džunglisse veetud,“ lõpetab Norman oma analüüsi. Ta jagab giidile ja tõlgile näpunäiteid, kuidas näitemängu loomulikumaks teha.

(jätkub raamatus)

—-

Vaevalt saan ma silma kinni, kui keegi mind üles äratab. On kell kümme hommikul ja minu tualett on valmis saanud. Kõik seitsekümmend last ja abiõpetajad, lisaks nii mõnigi külaelanik on kogunenud selle sisseõnnistamist vaatama. Viltune banaanilehtedest ja päevatekkidest välikäimla on üpris muljetavaldav. Korralik poolemeetrine auk on maasse kaevatud ja isegi väikesed kõrgendikud jalgade jaoks tehtud. Nagu üks korralik india kemmerg. Lapsed, kes pole kunagi tualetti kasutanud, teavad nüüd vähemalt, kuidas see välja näeb.

Banaanilehed pakuvad saja silmapaari eest vähe kaitset. Igalt poolt tungivad läbi valguskiired ja eemalt paistab poolkaares seisev rahvamass. On selge, et isegi kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellistes tingimustes käimlat kasutada.

(jätkub raamatus)

—-

“Psss, pss,“ kutsub Gregory mind käeviipega tualetti. “Mister Guru on sind taga otsinud,“ sosistab ta saladuslikult. Oleme pressitud kraanikausi ja pissuaari vahele.

“Miks ta mind otsib?“ ei saa ma aru. Mister Guru teab ju, kus ma olen, ning tal on mu telefoninumber.

“Ta on sinust viimasel ajal koosolekul halvasti rääkinud…“

Edasi ei lasta Gregoryl sosistada. Erikorrespondent Anil tahab WCd kasutada. Gregory punastab kõrvuni, kui me koos tualettruumist väljume.

Kui ma lõpuks mister Guru kabinetti jõuan, teatab Mridu, et ma ei saa täna oma palka. Ma vaid ohkan selle uudise peale.

“Enne, kui sa oma palga saad, pead sa meile esitama tšekke saja tuhande ruupia ulatuses.“

“Milliseid tšekke?“

“Neid tšekke, mille peale sa oled oma raha kulutanud,“ vastab Niharika nipsakalt.

“Kas te ei arva, et te oleksite võinud mulle seda öelda kuus kuud tagasi, et ma oma tšekid ikka kõik ilusasti alles hoiaksin?“ Tunnen, kuidas mu vererõhk tõuseb.

(jätkub raamatus)