Minu Iirimaa Rene Satsi

Rathnew jääb mulle alatiseks meelde selle pärast, et seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mille järgi seda kohta mäletada. Rathnew’s on üks pood, kus ei müüda õlut, ja üks järsk kurv. See on enam-vähem kõik. Oma jutuga siia punkti jõudes pean lugejat, kes kavatseb tulevikus Iirimaal pikemalt ringi rännata, hoiatama – mitte kunagi ei tohi Rathnew’d segi ajada Ashfordiga, mis on täpselt samasugune alarahvastatud küla Wicklow’ linna piiri ääres, aga jeerum – kui sa peaksid valjuhäälselt mainima midagi toredat Ashfordi kohta, olles ise samal ajal mugavalt Rathnew’ rüpes!

(jätkub raamatus)

—

Tuima töötegemise mentaliteet suudeti Iirimaal elamise algusaastatel istutada ka minusse. A. ütles juba mu kolmandal Iirimaa päeval, et paneb mu päriselt tööle, ja ta pidas oma sõna. Oi, kuidas pidas. Mina ei teadnud, mida see töötegemine üldse tähendab, sest olin läbi oma senise elu vingerdanud kuidagi igasuguste mugavate pseudotööde abil. Küll ma tõlkisin midagi, produtseerisin moeetendusi, korraldasin pidusid, kirjutasin, juhtisin ühte omapärast ööklubi, müüsin midagi, ostsin midagi, vahetasin midagi, töötasin ajalehes, korraldasin konverentse jne. Enne kui te mind hukka mõistate – vähemalt ei liitunud ma raha saamise eesmärgil kunagi ühegi keskpärase puhkpilliorkestriga. A. ütles: „Kogu sellise jamaga on nüüd siin välismaal lõpp,“ ja jätkas karmil häälel: „Me peame homme ärkama kell pool seitse hommikul ja minema t ö ö l e!“

(jätkub raamatus)

—

Vaatasin nüüd tund aega elutoa rõdult merd, sest mul oli tunne, et ma ei taha Francyga koos köögis olla. Mul oli tunne, et meil ei olnud vähemalt sellel hetkel mitte millestki rääkida. Köögist kostis miskipärast selliseid helisid, nagu keegi tapaks tiigrit. Kui ma olin kõik tuule käes ringi laperdavad kajakad, pardid ja paadid, mida ma rõdult nägin, kokku lugenud, öeldi mulle üle ukse, et laud on kaetud ja härra ehk siis mina on lahkelt palutud head ja paremat maitsma. Läksin kööki ja vaatasin ehmunult lauale asetatud suurt kausitäit – palun vabandust – auravat okset. Ma ei oska selle kausi sisu paremini kirjeldada. Söögi lõhn oli hea, ei saa salata, aga väljanägemine hirmutas mind soolasambaks.

(jätkub raamatus)

—

Ta tormas oma kõrgetest kontsadest hoolimata paari hüppega minu juurde ja virutas mulle rusikaga täiest jõust vastu õlga. „Sa oled täielik värdjas! Kao minema siit!“ pasundas ta, kogu oma frustratsiooni sellesse viimasesse lausesse mahutades. Suutmata muiet ikka veel maha suruda, võtsin tal kiiresti ümbert kinni ja hoidsin teda nii kõvasti, kui käed lubasid. Ühelt poolt sellepärast, et olukorda veel rohkem dramaatilist õhkkonda tuua, teisalt sellepärast, et ma kartsin, et kui ma teda kinni ei hoia, annab ta mulle vastu hambaid, ja mu hambad on väga õrnad.

(jätkub raamatus)

—

Vihased ja vägivaldsed on aga noorema põlvkonna teatud esindajad, kes tegelikult ei panusta ise Iiri riigi arendamisse, väldivad makse nii kuidas jaksavad, lõhuvad tänaval linnale kuuluva prügikasti, ei tea, kes oli Oscar Wilde (kas see on see imelik skulptuur Merrioni pargis vä?), ei tee midagi, et harida oma kodumaa vaimupõldu, ja lõpuks karjuvad ühes või teises situatsioonis, varem või hiljem, kas minule või minu naisele näkku „Mine oma riiki tagasi, värdjas! Mine sinna, kust sa tulid! Meil ei ole sinusuguseid siia vaja!“.

(jätkub raamatus)

—

Aga tollel hetkel olin ma kõvadusest väga kaugel. Johni sõnade järgi rääkis juba paar inimest sellest, et mina olin Hutchi gängi suurmehe poja asfaldile pannud. Et mind oli nähtud ära jooksmas. Ja et „nüüd mind otsitakse“. Te ei kujuta ette, millist sõnulkirjeldamatut hirmu tekitab selline informatsioon. Maffia (kelle kohta oleme kõik Iirimaal kuulnud, kuidas nad vaikselt inimesi tapavad, aga kunagi selle eest kinni ei lähe) otsib sind selleks, et sind karistada.

(jätkub raamatus)

—

Selle Galway Hookeri õllega on natuke tobe lugu – hooker tähendab inglise keeles ju prostituuti ja mina olen aastaid arvanud, et küll on õllele julge ja veider nimi pandud: Galway prostituut. Alati, kui seda tellin (see on hea Iiri õlu, soovitan), siis muigan tahtmatult või siis tekib korraks selline tunne, et vaat kus lops, tellime siin prostituuti ja veel Galwayst!

(jätkub raamatus)

—

Etendus toimus selle vangimaja sünges keldris ning vaatemängu sisu seisnes selles, et pileti ostnud pahaaimamatu publik suunati mööda keldri kõhedaid ja pimedaid ruume abitult ringi käima. Igas ruumis toimus midagi „müstilist“ – valgetesse hõlstidesse riietatud lapsed laulsid, keegi puhus vilepilli, kuskil lebasid pimeduses „laibad“ ja nii edasi. Inimesi juhatati ringiratast ning mina ja veel paar vabatahtlikku liikusime koos kunstnikuga pimeduses hiirvaikselt rühma ees, muutes kiiresti ruumide sisustust – tõstsime lauad ümber, panime kas põlema või kustutasime küünlaid ja muud nipet-näpet. Kõik selleks, et inimestele väga müstiline tunne tekitada.

(jätkub raamatus)

—

Iirimaale teen ma veel sügava kummarduse selle eest, et see maa on suutnud kogu katoliikliku musta pesu pesemisega hästi hakkama saada. Erinevalt äärmuslikust Poolast on siin viimasel ajal avalikkuse ette toodud pedofiilia, nunnade julmused, laste mõrvamine ja muud terroriaktid inimeste vastu. Kõik on päevavalgel, suure kella küljes ja „asja uuritakse“.

(jätkub raamatus)

—

Piletimüüjat ei ole kohal. On ainult silt, et maksa raha – sind jälgib kaamera. Pole näha kohta, kuhu raha maksta, ega ka kaamerat. Ronime üle madala aia ja sammume mäest üles külla. Oleme seal ainukesed külastajad. Lagunenud, õõvastavad majad. Rohkem ei midagi. Astun pahaaimamatult ühte pimedasse tuppa ja pean püksid täis tegema. Toas lebab voodis surnud inimene.

(jätkub raamatus)