MinuIirimaa_big

Tekst: Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor

Ah, ei mina mäleta, kuidas raamat “Minu Iirimaa” sündis. Ja kas sellel ongi tähtsust? Või oota – nüüd kohe, kui ma olin kirjutanud, et ma raamatu sünnihetke ei suuda meenutada, kerkis mulle silme ette üks hipi, ja tema ütles mulle kunagi hästi ammu nii: “Miks sa ei kirjuta “Minu” sarja raamatut Iirimaast?” Ta põhjendas oma küsimust igati loogiliselt: “Nad maksavad hästi.”

Mul läks see märkus kõrvust mööda. Maksavad-šmaksavad. Armastan ise arvata, et ainult raha pärast ei tee ma elus mitte midagi. Armastan arvata, et minu tegevuses peab alati leiduma kõigepealt mingi iva, mõtestatus ja siis võib sinna liita rahateenimise. Ma ei jooks näiteks ükskõik kui suure raha eest mitte kunagi tomatimahla, sest minu meelest on selline toode kindel tõend selle kohta, et saatan eksisteerib, ja üleüldse on meie tsivilisatsiooni üks õudsemaid saavutusi tomatitest mahla tegemine. Mis järgmiseks? Teeme peedist hapukoort?!

Teadsin, et ma ei hakka raha pärast küll midagi kirjutama. Lisaks ei paku mulle endale tavaliselt üldse pinget raamatud, milles keegi lapsehoidja või bensiinijaamatöötaja pikalt kirjeldab, kuidas ta võõral maal lapsi hoidis või bensiinijaamas töötas. (Ma tean – ei ole ilus otse ja ausalt asju välja öelda, aga mis ma teha saan, kui ma niimoodi tunnen?)

Nii vastasin mõne aja möödudes veel paarile inimesele, kes samuti mulle seda ideed (et võiksin Iirimaa ja oma elu teemal kirjutada) pehmelt öeldes peale surusid: “Ma ei taha seda teha, sest see kukuks kindlasti igavalt välja, ja maailmas on niigi palju igavust ja mul ei ole vaja seda oma kirjutisega juurde tekitada.”

Kuni ühel heal päeval pidasin sõbrannaga maha umbes sellise vestluse:
Mina: “Mida ma sellest Iirimaast ikka kirjutaksin? Selle maa kohta võib absoluutselt kõike ju Vikipeediast või kahekümneaastaste entusiastide blogidest lugeda.”
Tema: “Jutusta oma kogemusest. Olukordadest, millest ennast leidsid. Need olid ju kirjud!”
Mina: “Mulle ei tule esimese hooga meelde muud kui ainult hostel, kus mõnda aega elasin. Üks ennast hävitav alkohoolik seal; nigeeria bussijuht, kes praadis kogu aeg kalu ja laulis; leedu nihverdis, kelle eest tegin meditsiinikooli inglise keele eksami; vana raamatukogutöötaja, kes oli eluaeg ainult võõrastemajas elanud, ning noor iiri pätt, kes mind lõpuks sealsamas hostelis ära tahtis tappa… Siin pole Iirimaaga küll mingit pistmist.”
Tema: “Otse vastupidi! See ongi ju tegelik Iirimaa! See on SINU Iirimaa.”

Võtsin uue vaatenurga omaks. Hakkasin arvama, et äkki ma siiski saan rääkida Iirimaast viisil, mis lugejat oma monotoonsusega koomasse ei vajuta. Panin mõned oma peas varjul olevad mälupildid ettevaatlikult kirja ja avastasin, et enamik nendest on piisavalt imelikud ja intiimsed, et naiivse avameelsusega lausa tervele Eestile lugeda anda. Kritseldasin ja higistasin natukene ja niimoodi saigi raamat kokku. Palju lugusid pidin siiski lõpuks välja jätma, sest need läksid liiga “karmiks”.

Kuulsin toimetaja käest hiljem, et minu šedöövri toon pidavat olema “vaimukas”.
Vot seda ma ise ei tea – ennast ja enda kirjutatut on väga raske, kui mitte võimatu, hinnata.
Ja tõtt-öelda pole mul sooja ega külma sellest, kas raamat kukkus välja vaimukas või mitte – peaasi, et see ei ole igav. Ning loodan ja mulle tundub, et seda mu raamat ei ole. See võib olla kõike muud, aga mitte igav. Ma vihkan igavust sama palju kui tomatimahla.

PS. Minu raamat on eelkõige pühendatud anonüümsetele internetikommentaatoritele. Miks mõistab ühiskond nad nii kiirelt hukka? Minu Iirimaa-kogemus annab oivaliselt palju põhjust kritiseerida ja parastada. Võiks öelda, et see raamat on lausa netikommentaatorite Disneyland!
Andke mulle teada, kuidas teie oleksite teatud situatsioonides minust palju paremini hakkama saanud! Arutlegem, kui rumalaid otsuseid ma Iirimaal elamise ajal tegin! Parastagem hingest seda, kuidas ma mõnel hetkel oma eluga hakkama ei saanud või siis iiri gangsterit kartsin! Kõik on õnnelikud – mina saan südamelt ära rääkida mõne oma intrigeerivama Iirimaa loo ja saladuse ning kommentaator saab end välja elada, et öösel hästi magada.
Kõik muud inimesed on muidugi ka lugema palutud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga