Maailm läbi inimese 
Minu Alaska Maria Kupinskaja
01.2008
Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.
Maria Kupinskaja, autor
NB! Raamat on koos fotolisaga!
See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstan.
„Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.”
„Jaa? Kuhu?”
„Eee… Ameerika Ühendriikidesse.”
„Sinna, kuhu Katigi läheb?” (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma)
„No peaaegu.”
„Aga mis tööd seal tehakse?”
„Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”
„Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”
Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan.
Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, kui üle mu huulte tuleb sõna „Alaska”, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema.
—-
Kuigi turistide seas on palju „keskmiselt ülekaalulisi” inimesi, kahvatab kõik seninähtu hetkel, kui ühel ilusal päeval astub maasturist välja emalaeva mõõtu naine ning kõik koerajuhid näost kaameks lähevad.
„Oi, jumal, ei, ärge pange teda minu kelgu peale, ärge pange teda minu kelgu peale,” kuulen kedagi oma töökaaslastest selja taga kommenteerimas ning jälgin diskussiooni peategelast – naist, kellest oleks lihtsam üle hüpata, kui mööda minna.
Puhtinimlikust aspektist saan ma kommenteerija murest väga hästi aru – kehakaalu mõttes on see naine umbes sama hea kui kolm tavalist inimest kokku ja ükski giididest pole huvitatud sellest, et koerad sellist lisamassi ringi vedama peaksid. Kellegi kelgule tuleb ta aga ometigi panna.
—-
Dokumentide allakirjutamise protsessi vingeim osa on see, et esimest korda elus tuleb mul alla kirjutada paberile, mille umbkaudne mõte on selline:
„Mina, Maria Kupinskaja, mõistan, et liustikulaager on muust maailmast füüsiliselt eraldatud territoorium, millele ligi pääs sõltub lisaks muudele teguritele ka ilmastikuoludest. Alljärgnevaga kinnitan, et mõistan riske, mis kaasnevad võimalusega vigastada end ajal, kui arstiabi saamine on välistatud halbade lennutingimuste tõttu ning keeldun esitamast tööandjale nõudmisi kahjutasu osas, mis tulenevad eelnimetatud riskide täitumise võimalusest.”
Lühidalt öeldes on see paber, mis ütleb: „Jah, ma saan aru, et kui ma murran pilvise ilmaga jalaluu, siis ma istun oma murtud jalaga senikaua telgis, kuni pilved laiali lähevad ja päästehelikopter järele saab tulla.” Ja teate, mis? Ma valetaksin, kui ütleksin, et see paber ei pane mind uhkusest paisuma.
Emale jätan selliste dokumentide olemasolu igaks juhuks mainimata.
—-
Heliseb äratuskell. Andre keerab teise külje ning vajutab pläriseja kinni. Osa koeri haugub, taevast sajab lund ja telgi katuselt kostab vaikne tõps-tõps-tõps-tõps. Öösel magamiskoti suu juurde kondenseerunud hingeõhk tilgub krae vahele, kui end liigutama hakkan.
Brr!
Küünitan end üle magamiskoti ääre Andre poole, kes on samuti üleval. Kulub veel vähemalt viis minutit, enne kui ma lõpuks valju ohkega luku lahti tõmban ja välja ronima hakkan.
Magamiskoti sees on ju nii soe!
Kraade on kolm kuni neli alla nulli. Õhtul põrandale sattunud lumi pole ära sulanud, kuivama jäetud saapad on põranda küljes kinni, niisked püksid ära külmunud, veekruusil jääkirme peal. Hammaste pesemiseks vajaliku hambapasta saamine on paras tsirkus, tuubiga tuleb tükk aega ringi vehkida, enne kui asja saab.
—-
„Kuidas nad teavad, kuhu minna?” – see on kelgusõidu konkurentsitult enim esitatud küsimus.
Ei ole vahet, kas seda küsitakse enne kelgule istumist, sõidu ajal, pärast sõitu – mingil hetkel pillavad turistid selle „pommi” niikuinii ja mingil hetkel vastavad koerajuhid sellele niikuinii.
„Ah, teate, esimestel koertel on suised nagu hobustel ja ohjad ulatuvad kelguni välja. Kui ma parempoolsest tõmban, siis nad lähevadki paremale,” seletab Shane surmtõsisel ilmel ning üritab mitmesajandat korda kõlavat teemat enese jaoks huvitavamaks muuta.
„Mis asja, päriselt ka või!?” ei saa õllekõhuga papi Shane’i huumorist aru ning hüüab natuke maad tagapool kelgule lähenevale mammile: „Irene, kujutad sa ette, neil on suised! Nagu hobustel! Ma ju ütlesin sulle!”
Shane’i näole tekib totakas irve. Ta on seda nalja vähemalt kümnel korral rääkinud, iga kord erineval toonil, kuid seni ei ole ükski turist nii lihtsameelne olnud, et teda uskuma jäädagi – ikka on leidunud seltskonnas mõni, kes koerajuhile skeptilisest otsa vaatab ja küsib ettevaatlikult, ega Shane ometi tõsiselt ei räägi. Aga mitte sel korral.
—-
Ülesmäge sõitmine sujub üsna hästi. Probleemid tekivad alles siis, kui tagasi laagri poole suundudes risti üle sügavate roobaste peame minema – oleme just päev varem roomikautoga lõbusõidul käinud ning selle elaja jäljed on vähemalt poole meetri sügavused.
Jacques’i kelk läheb, jõnksti!, üle sügavate roobaste, vaarudes korraks paremale küljele, kuid tõuseb tagasi vertikaalsesse asendisse ning jätkab sõitu. Minu kelk läheb samuti, jõnksti!, üle sügava roopa, siis veel teisegi, ning on teisel pool takistusi juba peaaegu stabiilseks muutumas, aga… lendab siiski pikali.
Nii mina kui ka vanahärra, kes minu ees istub, lendame suure hooga lumme, ning kelk, millest ma paanikahoos lahti olen lasknud, lohiseb Jacques’i rakendile järele.
„Jacques, oota!” karjun ma rakendile järele ning jooksen, süda rinnus tagumas, lumes lamava vanahärra kõrvale.
„Palun tee nii, et tal ei oleks ühtegi luumurdu, palun tee nii…” pomisen ma ei-tea-kellele ning aitan vaest meest hange seest tõusta.
- Delfi portaalis Naistekas katkend Maria Kupinskaja "Minu Alaskast"
- Postimehe reisiportaali saates "Reisikaja" külas "Minu Alaska" autor Maria Kupinskaja
- Eesti Ekspressis annab "Minu Alaska" autor Maria Kupinskaja reisisoovitusi
- Blogija Keiti Maria Kupinskaja "Minu Alaskast"
- Delfi lehel on katkend Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Lugemispäeviku blogis Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Blogija Iris Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Loomisrõõmu blogis kirjutatakse lühidalt Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Blogija Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Lühike arvustus Maria Kupinskaja „Minu Alaska” kohta
- Blogija Sehkendaja Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Blogija Liisak Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Blogija Esti Maria Kupinskaja (praeguse nimega Grace) raamatust „Minu Alaska”
- Blogija Katarina Maria Kupinskaja (uue nimega Grace) „Minu Alaskast”
- Blogija Ene soovitab „Minu Alaskat”
- Andry Ervaldi intervjuu Maria Kupinskajaga (uue nimega Grace, „Minu Alaska” autor) Virumaa Teatajas
- Blogija Lonni Maria Kupinskaja „Minu Alaskast”
- Blogija Mia Raamatuklubi blogis raamatust „Minu Alaska”
- Tartu Ülikooli uudiskiri raamatust „Minu Alaska” ja autorist
- Blogija PS raamatust „Minu Alaska”
- Blogija cc-ok raamatust „Minu Alaska”
- Blogija Gaili raamatust „Minu Alaska”
- Blogija Tiia raamatust „Minu Alaska”
- Blogija Eppppp (kirjastaja) raamatust „Minu Alaska”
- Autoriõigus: Maria Kupinskaja ja Petrone Print OÜ, 2008
- Toimetajad: Liis Kängsepp, Epp Petrone
- Keel ja korrektuur: Elo Kuuste
- Kujundus: Anna Lauk
- Küljendus: Aive Maasalu
- Trükk: OÜ Greif
- ISBN 978-9985-9931-1-8
- pehme kaas, 130 x 190 mm
- 256 lk
Kommentaarid
Tere! “Minu Alaska” kordustrükk plaanis ei ole. Soovitame osta e-raamatu või otsida antikvariaatidest kasutatud paberraamatut.
Kas kordustrükk on ka plaanis?
Ka mul on see sarja üks lemmikuid 🙂 Manni vahetu ja vaba kirjaviis ja ellusuhtumine…olen seda lugemiseks soovitanud nii teismelistele kui vanaemadele.
Aitäh selle imeilusa ja kaasahaarava “kõik on võimalik” jutustuse eest. Nautisin teose ülesehitust ja kirjastiili. Parim Minusarja raamat mida lugenud olen. Aitäh veelkord!
See oli mu teine “Minu … ” raamat ja tõeliselt meeldis. Suurepärane kirjastiil ja huvitav teemakäsitlus. Muidugi oleks võinud olla rohkem kirjeldust elu-olust ka väljaspool laagrit, kuid see ongi ju “Minu Alaska”. Lugesin väga kiiresti läbi ja tekitas suure isu järgmiste MINU-raamatute järele. Nüüdseks suur ports loetud ja veel sama suur ports ees ootamas:) Kokkuvõttes ülihea raamat, soovitan.
Väga inspireeriv, kaasahaarav ja südamlik raamat. Hoolimata sellest, et see teine töökoht oli just tööandjate mõttes üks kehvapoolne koht – ülemine laager ilmselt püsiski püsti eelkõige toredate ja entusiastlike inimeste tööpanuse ärakasutamisel. Tore, et jagasid seda suurepärast seiklust!
see on üks esimesi minu sarja raamatuid, mida lugesin mitu aastat tagasi ja siiani on meeles, väga ehe ja mõnus reisikiri.
Ei mõista kuidagi siinseid kiuslikke torisejaid. Raamat oli hästi tore ja südamlik, parasjagu elu ja parasjagu Alaskat ja koeri. Väga sümpaatne lugu. Kingiksin julgesti sõpradelegi.
kapsas keeletoimetaja kapsaaeda ka minu poolt, aga raamat ise oli tore! mulle jubedalt meeldis see kirjeldamise oskus, mis need pontud nii elavalt silme ette manas 🙂 värvikas lugemine!
Kahjuks ei meeldinud. Ei teagi miks.
Tõsiselt mõnus raamat, soovitan soojalt!
Ja tahtsin ka öelda sellele jube pettunud lugejale, et sellepärast Petrone kirjastus loodigi, et seda veidi ebamäärase, aga mõnusalt loetavale žanrile, ei soovinud keegi teine kirjastada ja näed – tegid vea, lugejaid kui palju!
Olin isegi veidi ehmunud, et juttu on ainult konkreetsetest koeralaagritest (kuigi see osa oli väga tore) ja üsna vähe seda linnastiku elu-olu ja ütleme, et ka näiteks kohalike ellusuhtumist, aga see ei tähenda, et igav oleks olnud. Et eks iga inimene näeb põnevust erinevatest asjadest, minule kui sama vanale kui autor ja kui suurele loomaarmastajale oli mõnus lugeda ja läks ka väga libedalt.
Äkki sa mõtleksid ka selle peale, et kõigi inimeste maitsed ei ühti sinu omaga? Ma näen, et ma pole siinses kommentaariumis sugugi esimene, kellele see raamat väga hinge läinud on. Minu-sarjast siiani igatahes mu lemmikraamat.
Väga põnev ja kaasahaarav lugu. Sarnaselt eelnevate kommenteerijatega, meeldis selle raamatu ülesseehitus, mis andis kuidagi laiema pildi. Kahjuks jäi aga Alaska Maria loo varju. Oleks oodanud ka kerget ülevaadet Alaska kultuurist,tavadest, poliitikast, riigi struktuurist jne.
On olnud ‘Minu …’ raamatuid mille lugemiseks on läinud päev, ja on neid mille lugemiseks on läinud märksa rohkem aega. Aga Minu Alaska on ainus sellest sarjast mille lugemise olen pooleli jätnud. See raamat on ikka nii sisutühi kui üks raamat üldse olla saab, vähemasti inimestele kes on üle 27 aasta vanad ja nii mõndagi maailmas näinud.
Tekib mõte, et kas ehk mõni inimene oleks pari aasta pärast kirjutanud parema Minu alaska!?! Kahju, kui trükki paisatakse esimene raamat mis antud asukohast kirjutatakse. Võiks ju kirjastaja kasvõi natuke hoolsamalt raamatu läbi lugema ja paluma ‘kirjanikult’ muudatusi. Varrak või mõni teine kirjastus ei avaldaks seda raamatut kunagi antud kujul.
Siiani “Minu…”sarjast lemmik raamat! See raamat oli tõesti nii põnev kuna oli jutustatud ka sellest miks mindi, kuidas mindi, kohal olekust ja tagasi tulekust. Kahjuks sai väga ruttu läbi. Sisutihe ja huvitav! Soovitan!
Ka väga häirivad sõnakordused ja tähevead. Sama viga oli ka Minu Tai raamatus. Kuid kui Minu Tai raamatut peab lugema ühte lõiku kaks korda, et aru saada, millest kirjutatakse (poolikud laused jne), siis Alaska on lihtsalt nii põnev, et loed ja loed ning unustad kirjavead. Võib-olla on põhjuseks see, et Alaska on nii põnev, võib-olla see, et toimetanud on Liisi Kängsepp, kelle enda raamatut “Minu Argentiina” ka lausa neelasin ühe ampsuga alla.
“Minu Alaska” nüüd ka pimedatele plaadile loetud ja netti riputatud, Manni enda loetud:)
http://www.helikiri.ee/?sisu=raamatukogu&info=raamat&id=160
Oi appi, Mannikene – lautsid telgis!!! Sa ju mõtlesid ikka LAVATSID!Aga muidu – tubli!
Mann, ma usun, et Sa tahtsid kirjutada ikka Arktika, mitte Antarktika!(lk.27). Suured tänud vahva lugemise eest, tubli oled!!!
Minu uus lemmikraamat. Lihtsalt suurepärane.
Sõin ennast justkui raamatust läbi,ahmidest kõike-kõike endasse… nii hea on lugeda ja saada inspireeritud mitte nii tavalistest seiklustest… Mulle meeldib! Ja jõudu-edu, kõiges!!!
Väga kihvt lugemine, aitäh sellise raamatu ilmutamise eest.
Kurvaks teeb ainult see, et keeletoimetaja pole oma tööd südamega teinud, lubamatult palju vigu on.
Mann ruulib! Sellist avatust ja elamiserõõmu palun ka edaspidi paljundada!
Mullegi raamat meeldis ja kohati lausa uksumatud seiklused.Kuna olen isegi kelgukoera omanik, siis oli väga põnev lugeda reaalsest kelgukoera elust…
Minulegi torkasid pisikesed kirjavead silma, kuid see ei häirinud niiväga, kuna jutt ise oli põnev ja raamat sai liiga kiirelt läbi loetud.
Ma pole seda raamatut veel jõudnud lugeda, kuid tean juba ette, kuidas see reis Mannil alagas:P Kindlasti väärt lugemine. Palju õnne Mann!!
Väga tore lugemine oli! Tõeline Alaska reisikiri paigast, kuhu mina tõenäoliselt oma elus reaalselt kunagi ei satu, aga kus ma nüüd justkui oleks ära käinud.
Väikese ääremärkusena (mis tegelikult mind raamatut lugedes üsna häiris): keelelised (lohakus)vead ehk siis siin-seal sõnakordused, vales käändes sõnad või väikesed tähevead. Hea kirjastaja, palun pöörake sellistele asjadele edaspidi rohkem tähelepanu!!
Romantiline lugemine – sõna parimas tähenduses.
Sa tegidki selle ära. Lihtsalt vinge. Loen ja naudin. Hästi tuttav on kõik, sest pärast esimest raundi jutustasid mull kõigest päris põhjalikult. Aitäh!!!!!