Minu Alaska / Uus epiloog 2018 Maria Kupinskaja

See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstan.

„Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.”

„Jaa? Kuhu?”

„Eee… Ameerika Ühendriikidesse.”

„Sinna, kuhu Katigi läheb?” (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma)

„No peaaegu.”

„Aga mis tööd seal tehakse?”

„Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”

„Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”

Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan.

Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, kui üle mu huulte tuleb sõna „Alaska”, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema.

(jätkub raamatus)

Kuigi turistide seas on palju „keskmiselt ülekaalulisi” inimesi, kahvatab kõik seninähtu hetkel, kui ühel ilusal päeval astub maasturist välja emalaeva mõõtu naine ning kõik koerajuhid näost kaameks lähevad.

„Oi, jumal, ei, ärge pange teda minu kelgu peale, ärge pange teda minu kelgu peale,” kuulen kedagi oma töökaaslastest selja taga kommenteerimas ning jälgin diskussiooni peategelast – naist, kellest oleks lihtsam üle hüpata, kui mööda minna.

Puhtinimlikust aspektist saan ma kommenteerija murest väga hästi aru – kehakaalu mõttes on see naine umbes sama hea kui kolm tavalist inimest kokku ja ükski giididest pole huvitatud sellest, et koerad sellist lisamassi ringi vedama peaksid. Kellegi kelgule tuleb ta aga ometigi panna.

(jätkub raamatus)

Dokumentide allakirjutamise protsessi vingeim osa on see, et esimest korda elus tuleb mul alla kirjutada paberile, mille umbkaudne mõte on selline:

„Mina, Maria Kupinskaja, mõistan, et liustikulaager on muust maailmast füüsiliselt eraldatud territoorium, millele ligi pääs sõltub lisaks muudele teguritele ka ilmastikuoludest. Alljärgnevaga kinnitan, et mõistan riske, mis kaasnevad võimalusega vigastada end ajal, kui arstiabi saamine on välistatud halbade lennutingimuste tõttu ning keeldun esitamast tööandjale nõudmisi kahjutasu osas, mis tulenevad eelnimetatud riskide täitumise võimalusest.”

Lühidalt öeldes on see paber, mis ütleb: „Jah, ma saan aru, et kui ma murran pilvise ilmaga jalaluu, siis ma istun oma murtud jalaga senikaua telgis, kuni pilved laiali lähevad ja päästehelikopter järele saab tulla.” Ja teate, mis? Ma valetaksin, kui ütleksin, et see paber ei pane mind uhkusest paisuma.

Emale jätan selliste dokumentide olemasolu igaks juhuks mainimata.

(jätkub raamatus)

Heliseb äratuskell. Andre keerab teise külje ning vajutab pläriseja kinni. Osa koeri haugub, taevast sajab lund ja telgi katuselt kostab vaikne tõps-tõps-tõps-tõps. Öösel magamiskoti suu juurde kondenseerunud hingeõhk tilgub krae vahele, kui end liigutama hakkan.

Brr!

Küünitan end üle magamiskoti ääre Andre poole, kes on samuti üleval. Kulub veel vähemalt viis minutit, enne kui ma lõpuks valju ohkega luku lahti tõmban ja välja ronima hakkan.

Magamiskoti sees on ju nii soe!

Kraade on kolm kuni neli alla nulli. Õhtul põrandale sattunud lumi pole ära sulanud, kuivama jäetud saapad on põranda küljes kinni, niisked püksid ära külmunud, veekruusil jääkirme peal. Hammaste pesemiseks vajaliku hambapasta saamine on paras tsirkus, tuubiga tuleb tükk aega ringi vehkida, enne kui asja saab.

(jätkub raamatus)

„Kuidas nad teavad, kuhu minna?” – see on kelgusõidu konkurentsitult enim esitatud küsimus.

Ei ole vahet, kas seda küsitakse enne kelgule istumist, sõidu ajal, pärast sõitu – mingil hetkel pillavad turistid selle „pommi” niikuinii ja mingil hetkel vastavad koerajuhid sellele niikuinii.

„Ah, teate, esimestel koertel on suised nagu hobustel ja ohjad ulatuvad kelguni välja. Kui ma parempoolsest tõmban, siis nad lähevadki paremale,” seletab Shane surmtõsisel ilmel ning üritab mitmesajandat korda kõlavat teemat enese jaoks huvitavamaks muuta.

„Mis asja, päriselt ka või!?” ei saa õllekõhuga papi Shane’i huumorist aru ning hüüab natuke maad tagapool kelgule lähenevale mammile: „Irene, kujutad sa ette, neil on suised! Nagu hobustel! Ma ju ütlesin sulle!”

Shane’i näole tekib totakas irve. Ta on seda nalja vähemalt kümnel korral rääkinud, iga kord erineval toonil, kuid seni ei ole ükski turist nii lihtsameelne olnud, et teda uskuma jäädagi – ikka on leidunud seltskonnas mõni, kes koerajuhile skeptilisest otsa vaatab ja küsib ettevaatlikult, ega Shane ometi tõsiselt ei räägi. Aga mitte sel korral.

(jätkub raamatus)

Ülesmäge sõitmine sujub üsna hästi. Probleemid tekivad alles siis, kui tagasi laagri poole suundudes risti üle sügavate roobaste peame minema – oleme just päev varem roomikautoga lõbusõidul käinud ning selle elaja jäljed on vähemalt poole meetri sügavused.

Jacques’i kelk läheb, jõnksti!, üle sügavate roobaste, vaarudes korraks paremale küljele, kuid tõuseb tagasi vertikaalsesse asendisse ning jätkab sõitu. Minu kelk läheb samuti, jõnksti!, üle sügava roopa, siis veel teisegi, ning on teisel pool takistusi juba peaaegu stabiilseks muutumas, aga… lendab siiski pikali.

Nii mina kui ka vanahärra, kes minu ees istub, lendame suure hooga lumme, ning kelk, millest ma paanikahoos lahti olen lasknud, lohiseb Jacques’i rakendile järele.

„Jacques, oota!” karjun ma rakendile järele ning jooksen, süda rinnus tagumas, lumes lamava vanahärra kõrvale.

„Palun tee nii, et tal ei oleks ühtegi luumurdu, palun tee nii…” pomisen ma ei-tea-kellele ning aitan vaest meest hange seest tõusta.

(jätkub raamatus)