MinuAhvenamaa_kaas
11,00 €

Ilmunud
05. 2016

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud.

Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata.

Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.

Katkendid

Vaatan siiski ka horisondile. Heidan pilgu üle vahuse mere, skääride-laidude-kivimügarike. Vihm peksab vastu põski ja piisad voolavad joana alla. Vali tuul tahab jalust puhuda. Ei mingit valgushelki! See on hetk, mil sirutan käed välja, lasen tuulel endast läbi puhuda ja ütlen endamisi: ma ei tea, miks, millal ja kuidas, kuid siia tulen ma tagasi! See on teadmine, mis võrsub mu sügaval sees asetseva kompassi vaatamisest. Midagi on see teistmoodi saar minus muutnud.

Ahvenamaale jääb mu süda ja minu elus on üks ajaarvestusviis justnimelt „enne ja pärast Kökari saarele sattumist“.

(jätkub raamatus)


Nisse annab mulle kord oma uhiuue mootoriga paadi, et saaksin sõita saarte vahel ja uudistada. Ma ei ole mitte kunagi varem sõitnud mootorpaadiga täiesti iseseisvalt, ihuüksi. Nisse näitab, kuidas paat käivitada ning mida teha, kui vette kukun või muu hädaolukord tekib. Ja siis tuleb otsad anda ning sõita – tema antud paadiga, mil uhiuus mootor.

Lähen merele, paadist väärtuslikum on usaldus. Nisse usaldab, et mina, algaja, saan hakkama. Hakkan ise ka uskuma, et saan paadisõiduga hakkama. Tema antud paat ja usk minu hakkamasaamisesse teevad imesid! Teen saarestikus tiiru ära ja tulen rõõmsalt tagasi. Järgmine kord on juba kergem merele minna. Kas oleksin hiljem saarestikus paadiga ringi tuhisenud, kui Nisse ei oleks oma paati sel hetkel andnud ega minusse uskunud? On vaja kedagi, kes annab seda, mis temal parasjagu on, kuid sinul puudub.

(jätkub raamatus)


On see vast päev seal Fölskäril! Teeme ahjupannil roa valmis, istume väljas ja lihtsalt naudime. Kõikjal valitseb põhjatu vaikus ja tuuletus. Eemal luigepaari tiibade sahin ja maandumine vette, plashhhhhhh... Kui Ahvenamaa peasaarel on metsa ning niigi lagedal Kökaril puid ja põõsaid, siis nii kaugele kui silm ulatub, näeb seal vaid kaljuseid saarekesi, mis lihtsalt omaette kössitavad. Fölskäril on kolm onni ja naabersaarel üks. Sealt edasi on kõik aga puhas inimjäljeta loodus ja ümberringi meri, sedakorda kevadhõnguline ja rahulik. Suurte tormidega Fölskärile ligi ei pääsegi. Siis ei saa randuda ja väikese paadikesega oleks sinna üsna ohtlik sõita. Kui peaks midagi ootamatut juhtuma, siis keegi appi ei jõua, sest telefonilevi puudub.

(jätkub raamatus)


Olen oma elus palju kordi pidanud end ületama. Vahel ei ole aga võimalik ette näha kõiki neid hetki, mil oma otsusele kindlaks jääda ja lihtsalt edasi minna, vaatamata lõputust kõhedusest, mis äkitselt hinge tabab. Just säärane – tohutu sügav kõhedusjõnks käib minust läbi, kui istun Källskäri saarevahi Bengti paati, et ta mind saarele viiks ja ma sinna kirjutama saaksin jääda. Varem nii magusana tundunud mõte rahulikust kirjutamisvõimalusest võtab äkitselt hirmu ja ebakindluse vormi. Jäädagi pärast seda, kui Bengt mu Källskärile on viinud, täiesti ihuüksi ühele pisikesele inimtühjale saarele keset Läänemerd? Nüüd, mil paadinina saare poole vett künnab, tuleb lihtsalt sügavalt sisse ja välja hingata ning valitud suunal jätkata. Tagasipöördumine ei tule kõne allagi. See kõhedusjõnks ei kao meelest, kuid säärastel hetkedel ei tohi end lasta heidutada.

(jätkub raamatus)


Meenuvad turistid, kes kord saare põhjapoolses sadamas maale astuvad. Ees ootab mitmetunnine retk ning mõnus äraolemine saarel. Lipsan grupi ette ja kogun inimesed kokku nagu õpilased esimesel koolipäeval, et saarel liikumise kohta veidi juhiseid anda.

„Loodan, et teil kõigil on mugavad kingad ja riided, sest tuleb turnida ja ronida. Rada ei ole raske, lihtsalt püüdke teel püsida! Saarel on palju usse, seega olge ettevaatlikud ja vaadake ette, kuhu astute,“ hoiatan inimesi.

„Mis usse?“ küsib mitu suud.

„Rästikuid,“ selgitan.

„Rästikuid!? Appi! Appi!“ kostavad ehmunud hõiked.

„Nad ei ründa kedagi! Meid on palju ja sammud kostavad kaugele ning karta ei ole vaja. Rajalt püüdke siiski mitte kõrvale astuda. Põõsaste all ja kividel võivad nad päikese käes peesitada ega pruugi teid märgata,“ loen kindluse mõttes instruktsioonid ette ja vastan veel mitmele selleteemalisele küsimusele.

„Aga miks sa ise paljajalu oled?“ uurib üks terane turist.

(jätkub raamatus)


Nii lihtsad need kohalike veeteed siiski ei ole. Vahel tuleb vingerdada ja teed otsida ka näiliselt kauni ja siledapinnalise vee puhul, sest kohaliku merekaru silm eristab minule arusaamatul kombel kuskil mingit helki, mis tähendab madalikku. Kissitan, pööritan silmi, keeran pilku sinna ja tänna. Püüan vaadata küll ühe, siis teise nurga alt, aga minule on vesi lihtsalt vesi ja mingit märki veealusest madalikust ma kuskil ei näe. Tõden lihtsalt, et siin on tegemist geenidega, mille kohalikud juba sündides kaasa on saanud. Emapiimaga sisseõpetatud veesõiduteed ja kalapüügioskused, paadijuhtimisanne ja kõik muu on need, mis minul lihtsalt puuduvad.

(jätkub raamatus)


Kökari saarel on raske leida maja, kus eestlased ei oleks peavarju leidnud. Kohalike mälestused on eredad ja neid on paljudel ja palju. Eesti ei ole sel Läänemere saarel tundmatu paik, vaid midagi, mis on paljudele saanud omamoodi südamelähedaseks. Seda märkan esimest korda juba siis, kui oma esimesel Kökari-suvel Sylviale eesti rahvarõivais puunuku kingin. See on talle tähendusrikas.

(jätkub raamatus)


Kirjutamiseks on see suvi ideaalselt jahe. Mõistan tasapisi, miks sujub siinse looduse keskel loominguline tegevus hästi. Avarus saarel ja selle ümber, kogu saarestikus, mis keset merd asub, toob ka mõtteisse avarust. Hamnöl aga valitseb igakülgne rahu, ka kirjutamisrahu. Enne uinumist viskan oma kahe madratsi kõrgusest voodist pilgu aknast välja ühele siinsele lemmikvaatele – killuke merd, killuke halli kaljut ja killuke punast kirikukatust.

(jätkub raamatus)


Paljud ahvenamaalased ja ka soomlased pole eal Kökaril käinud, kuna saar asub üsna kaugel. Kindlasti ei ole ka iga eestlane käinud Ruhnu saarel. Vahel käiakse maailma kaugeimad paigad läbi sagedamini kui kodumaa ääreala. Tolle muheda paariga vesteldes koorub aga välja miski, mis võiks kehtida paljude teistegi puhul. Nad on ahvenamaalased, kes on rõõmsad selle üle, et kuuluvad Soome alla; suuremaid oste käivad tegemas Rootsis, sest sinna on lühem maa sõita ning puudub keelebarjäär. Tais puhkusereisil olles ütlevad nad, et on pärit Rootsist, sest nii on lihtsam – inimesed niikuinii ei tea, kus asub Ahvenamaa.

(jätkub raamatus)


„Mul on mägedes üks onn“ võiks olla lause, mida ahvenamaalane lausub omal viisil: mul on saarel üks onn. See onn on tema pelgupaik, kus ootab teda miski, mida ta mitte kusagilt mujalt leida ei saa. Sellesse onni tuleb inimene siis, kui tal on kas puhkus, pidu, mure või rõõm. Pühade ajal, vabadel hetkedel ja kindlasti suvel tulevad kõik need kohati Ahvenamaa jaoks kadunud pojad ja tütred taas koju. Laste, koerte, suvemängude ja oma Rootsi roogade, sageli ka paljude sõprade ning mujalt pärit sugulastega, et siinset ka nendega jagada. Nii saab Ahvenamaa omamoodi kodupaigaks veel paljudele teistelegi ja siinne rahvahulk suviti lausa mitmekordistub. Inimestele meeldib siia tulla, siin olla ja siia tagasi tulla. Isegi neile, kel endal siin juuri ei ole.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Janne Kütimaa ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Terje Metsavas
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Janne Kütimaa, Tom Sundström, Gesine Johansson, Stig Fagerström

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-94-6 (trükis)
ISBN 978-9949-556-95-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
304 lk

Kommentaar

  1. Tere,

    Millal Ahvenamaa raamat Apollo E-raamatute müüki jõuab? Sama küsimus “Minu Tallinna” kohta? (Mul soodustusega kinkekaardid, mille tähtaeg hakkab lõppema).
    Tänan!

    1. Tere! Aitäh huvi tundmast. “Minu Ahvenamaa” peaks müüki jõudma nädala jooksul, “Minu Tallinn” aga ilmselt hiljem, kui paberraamat ka juba olemas on.

  2. Aitäh vastamast! Jään ootama :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga