Ma näen sind Clare Mackintosh

Ilmunud
05.2017

Sa teed iga päev ühte ja sama.

Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.

Sa ei ole üksi.

Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.

On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …

***

Järjekordse psühholoogilise põnevikuga „Ma näen sind“ hoiab Suurbritannia kirjanduse viimaste aastate edukamaid uustulnukaid Clare Mackintosh („Ma lasen sul minna“ – maailmas üle miljoni eksemplari müünud raamat, eesti keeles ilmunud 2016. aastal) lugejat oma haardes esimesest leheküljest viimaseni.

Hetkeks arvan, et mu silmad on väsinud: pilgutan ägedalt silmi, aga see ei muuda midagi.

Olen nii süvenenud, et ei märkagi, kui rong uuesti liikuma hakkab, ja nõksatan ühele küljele. Toetuse otsimiseks toetan kogemata käe kõrvalistmel oleva mehe reiele.

„Vabandust!“

„Pole midagi, ärge muretsege.“ Mees naeratab ja sunnin end vastu naeratama. Ent mu süda peksab ja ma vahin ainiti kuulutust. Selle juures on teiste kuulutustega sarnane märkus kõrge kõnetariifi kohta ja kuulutuse ülemises ääres on numbrid 0809. Veebiaadress on www.leiakaaslane.com. Kuid mitte sel­les pole asi, vaid fotos. See pole küll suur, kuid selgesti on näha heledad juuksed ja mustade õlapaeltega topp. Fotol olev naine on teistest oma võlusid pakkuvatest naistest vanem, kuid pildi kvaliteedi tõttu on keeruline määrata tema tegelikku vanust.

Ainult et mina tean, kui vana ta on. Mina tean, et ta on neljakümnene.

Sest naine kuulutuse fotol olen mina.

(jätkub raamatus)

—-

Uks avaneb ja kohvikusse siseneb ülikonnas mees. Ta ter­vitab Melissat nimepidi, nad lobisevad ilmast ja samal ajal val­mistab Melissa mehele kohvi ning lisab ilma küsimata piima ja suhkrut.

Seina külge kinnitatud ajalehealusel on reedene Metro ja ma tõmban selle välja, seniks kuni Melissa arvet koostab. Kes tahes seda ajalehte enne mind luges, on keeranud esile artikli pealkirjaga „Kuritegevuse kasv metroos“ ja kuigi minu lähe­duses pole kedagi, panen käe instinktiivselt käekotile, mille rihma olen juba aastaid harjunud risti üle rinna panema. Artikli juures on foto umbes Justini­-vanusest läbipekstud näoga noorukist ja väga õnnetu ilmega naisest, kel on süles avatud käekott. Lasen pilgu põgusalt üle artikli, aga seal pole midagi uut – nõuanne hoida isiklikke esemeid enda ligidal, liikuda hilistel õhtutundidel mitmekesi. Kõik see, mida ma Katiele olen rääkinud, ikka ja jälle, korduvalt.

(jätkub raamatus)

—-

„Ah soo. Siin on üks väike probleem.“ Tamir naeratas endi­selt, kuid tema pilk vilksas lauale ja ta niheles oma toolil. „Jutu­liinide reklaamide puhul tuleb läbida teatud sammud: firmad peavad olema ametlikult registreeritud ja ennast reklaamides peavad nad kuulutuse avaldajale – praegusel juhul siis meile – esitama oma registreerimisnumbri. Kui päris aus olla, siis kuu­made liinide reklaamide puhul me reklaamitellijaid taga ei aja. Olete kindlasti märganud, et see rubriik on üsna väike. Mina nimetaksin neid vajalikuks nuhtluseks.“

„Vajalikuks?“

Tamir vaatas Kellyle otsa nii, nagu oleks vastus ilmselge. „Nende eest makstakse korralikult. Suurem osa sellistest rek­laamidest – seksiliinid, eskortteenused, tutvumisportaalid ja nii edasi – on nüüdsel ajal internetis, aga meie trükiväljaande lugejaskond on endiselt suur ja just reklaamidest saadav raha on see, mis aitab meil ajalehte välja anda. Nagu arvata võite, on seksitööstus aldis kõikvõimalikele kuritarvitustele ja meie meetmed kindlustavad selle, et kõik kuumade liinide reklaa­mijad on korrektselt registreeritud ja reguleeritud.“ Ta lange­tas pilgu uuesti oma lauale.

(jätkub raamatus)

—-

„Mis sa arvad, kust nad sinu pildi said?“ küsib Isaac, saa­mata aru, et mul pole erilist soovi sel teemal rääkida. Mind paneb imestama, et Katie meest tagant õhutab, aga küllap soo­vib tütar niiviisi talle muljet avaldada. Neil ja Simon söövad vaikides; Melissa heidab mulle aeg­-ajalt pilke, et näha, kuidas ma end tunnen.

„Kes teab.“ Püüan jätta muretu mulje, kuid mu sõrmed on kohmakad ja nuga täriseb vastu taldrikut. Simon lükkab oma tühja taldriku eemale, nõjatub vastu tooli seljatuge ja sirutab käe minu tooli seljatoele. Teiste silmis ta lihtsalt lõõgastub pärast korralikku söömaaega, kuid mina tunnen, kuidas ta mu õlal pöidlaga rahustavaid ringe teeb.

„Facebook,“ ütleb Neil üllatava veendumusega. „Alati on see Facebook. Suurema osa tänapäevaste identiteedivarguste korral kasutatakse sotsiaalmeediast võetud nimesid ja pilte.“

(jätkub raamatus)

—-

Lucinda jäi seisma ja vaatas Kellyle otsa: „Sa kuulsid, mida Nick ütles; informatsiooni kinnihoidmine on meie ainuke või­malus selle kodulehe taga olev inimene üles leida. Kui oleme ta kätte saanud, siis on kõik ülejäänu juba lihtne.“

Kelly oli pettunud. Ta oli lootnud, et Lucinda asub tema poolele; et ta kasutab oma autoriteeti, mida tal Nicki silmis kahtlemata oli, selleks, et veenda Nicki meelt muutma. Lucinda nägi Kelly näoilmet.

„Sa ei pruugi tema otsusega nõustuda, aga tema on boss. Kui tahad tema silmis heasse valgusesse jääda, siis mängid tema reeglite järgi.“ Nad läksid metroos koos põhjaliinile ja vestlus kandus ohutumatele teemadele, kuid selleks ajaks, kui nende teed Eustonis lahku läksid, oli Kelly teinud otsuse.

Reeglid on selleks, et neid rikkuda.

(jätkub raamatus)

—-

„Kuidas inimeste liikumise kohta üldse andmeid saadakse?“
„Küllap neid jälitatakse.“
„Aga igaüht ju jälitada ei saa, või kuidas?“
„Kas võiksime nüüd teist juttu teha?“ küsin ja kõik jäävad vait. Simon vaatab mind, tahab veenduda, et minuga on kõik korras, ja ma noogutan talle. Justin vaatab otse enda ette, aga tema käed on põlvedel rusikas ja ma olen enda peale pahane, et rääkisin sellest internetileheküljest sel moel, justkui mööda­minnes. Oleksin pidanud lastega omaette maha istuma ja neile selgitama, mis toimub; andma neile võimaluse rääkida, mida nad tunnevad. Sirutan käe Justini poole, aga ta tõmbub pingesse ja pöörab mulle poolenisti selja. Pean leidma vaikse hetke, et temaga hiljem, pärast etendust rääkida. Väljas kõnni­vad inimesed, paarides ja üksinda, vihmavarje käes hoides ja kapuutse tuules sasitud juustele tõmmates. Mitte keegi ei vaata selja taha; mitte keegi ei kontrolli, kes teda vaatab, nii et mina teen seda nende eest.

Kui paljusid teist praegu jälitatakse?
Kas te saate sellest üldse kunagi teada?

(jätkub raamatus)

—-

Vaata ta sahtleid,“ käsutan Katiet, kes seisab ukselävel. Ta ei liiguta. „Ruttu! Me ei tea, kui palju aega meil on.“ Istun voo­dile ja avan Justini sülearvuti kaane.

„Ema, see on nii imelik.“

„Ja see pole imelik, et internetileheküljel müüakse naiste teekondade kirjeldusi meestele, kes tahavad naisi vägistada või isegi tappa?“

„Ta ei teeks midagi sellist!“

„Mina ka ei usu seda. Aga me peame kindlad olema. Otsi ta tuba läbi.“

„Ma isegi ei tea, mida otsida,“ ütleb Katie, aga tõmbab siiski lahti riidekapi ukse ja hakkab venna riiulitel sobrama.

(jätkub raamatus)

 

Originaali tiitel:
I See You
Copyright © Clare Mackintosh, 2016
First published in Great Britain in 2016 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2017

Tõlkija: Aet Karolin
Toimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep

Kaanefoto: Yuanyuan Xie / 123RF

ISBN 978-9949-608-19-5 (trükis)
ISBN 978-9949-608-20-1 (epub)
ISBN 978-9949-608-21-8 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 135 x 210 mm
400 lk

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Clare Mackintosh
Laske mul olla
Algne hind oli: 17.00 €.Current price is: 7.00 €.
Ma lasen sul minna

Kommentaarid