Kes kardab Aafrikat? Anna-Maria Penu

Avan silmad. Toas on pime ja ma ei mäleta, kus ma olen. See kestab vaid hetke, kuid piisavalt kaua, et mind täiesti ärkvele ehmatada. Üksteise järel jõuavad teadvusse pildid, sõnad, märgid, mis asetavad mind maakaardile tagasi. Tunne, nagu eksleks mu hing alles mujal, kusagil Euroopa ja Aafrika vahel, justkui poleks veel päriselt kehale järele jõudnud, ei ole mulle tegelikult võõras. Kaugele reisijad tunnevad seda sageli. Olin selle lihtsalt unustanud. Võib-olla isegi tahtlikult, mõtlen mõni minut hiljem külma duši all jalalt jalale hüpates ja oma kestva võõristustunde üle muiates. Huvitav, kaua mul seekord kohanemine aega võtab?

—-

Toimetuse juhataja kabinetti on sätitud kolm musta värvi lauda ja neli tooli. Rohkem sinna midagi ei mahukski, mõtlen, kui ainsa külalistele mõeldud tooli taha seisma jään. Kabinetti ehib ilmatu maakaart, millel Euroopa mõjub majesteetliku Aafrika kõrval väikese pruuni laiguna, nagu kohvitassist paberile jäänud ring. Sealsamas kaardi all istuv kolmekümnendates, terava ninaga kiilakas mees tõstab ajalehe kohalt pilgu, uudistab mind pealaest jalatallani ning jääb mulle küsivalt otsa vaatama.

„Tere hommikust! Mina olen praktikant, kes teile tänasest tööle tuleb,“ lausun energiliselt ja taipan, et ma pole juba üheksa aastat kusagil kontoris tööl käinud. Kas ma enam oskangi?

„Praktikant?!“

—-

Vaatan Mateebet mõistmatult. Kuidas meil lugu ei ole? Kas see pole siis lausa suurepärane lugu, et politsei tapab keset tänavat neli inimest, keda kahtlustati milleski, mida nad veel teinudki ei olnud, aga politsei pressiesindaja argumendiks on see, et tunnistajate sõnu ei saa uskuda, sest asi toimus hilja õhtul…

Mida ta sellega mõtleb? Et liiga hilja ja kõik linlased juba magasid, või nii pime, et midagi pole niikuinii näha? Lisades veel, et teda ennastki polnud seal, nagu ta oleks muidu alati sündmuspaigal isiklikult kohal. See on ju absurdne!

Mateebe raputab mu jutu peale itsitades pead, kuid ei ütle midagi. Toimunu otsekui polekski skandaalne, aga ta ju ometi on seda…

—-

„Oot-oot, las ma mõtlen, kuidas selle tüdruku nimi oligi, kes ka siin meie juures kaks ja pool aastat tagasi elas ja oli Monitoris praktikal! Katherine… Katherine Roubos… Oled sa juba kuulnud, mis temaga juhtus?“

Raputan pead. Mis temaga siis juhtus?

„Katherine kirjutas paar lugu homodest ja mõni nädal hiljem tulid inimesed tänavatele ning nõudsid tema riigist väljasaatmist. Mäletan seda nii selgelt. Suured Katherine’i näopildid, peal punane rist ja hüüded, et homopropagandist maalt välja… Katherine istus noil õhtutel sellesama laua taga siin, silmad suured, ja muudkui vangutas pead, et mida teha. Ta ei julgenud isegi tänavale minna… Mõned tahtsid ju lausa tema vangipanekut. Igatahes läks asi lõpuks niivõrd hulluks, et tal tuligi Ugandast lahkuda. Tal oli siin võimatu edasi olla, temast oli saanud persona non grata… Ma loodan, et sul läheb paremini,“ astub Jacob laia naeratuse saatel teise laua juurde.

Ma loodan ka.

—-

„Ja seal,“ ta sõrm liigub mööda mõttelist joont paremale, kesklinnast üsna kaugele, „seal asub su uus kodu. Kiwatule.“

Viidatud punkt on sama pime kui eelmine, ent  sellegipoolest näen selgelt. Näen valget uhiuut maja, toidulõhnaga täidetud kööki ja laia, nelja postiga voodit, mille moskiitovõrk ei vaju sulle öösel laibana näkku, nagu sageli juhtub lakke riputatud võrkudega ja kus segamini voodilinad jutustavad möödunud ööst. Näen sooja veega duši all käimisest tõusvat auru, suuri aknaid, mille ees ripuvad kohaliku mustriga tumepunased kardinad, ning teadusajakirjanikku Estherit, kes elab allkorrusel. Näen kõike, millest Ouma seda üürikorterit pakkudes mulle elavalt pajatas ja millega ma pikemalt mõtlemata nõustusin.

„K-i-w-a-t-u-l-e,“ kordan endamisi rahulolevalt, kui läbi liiklusummikute külalistemaja suunas loksume. See nimi meeldib mulle ja ei teagi, kas sellepärast, et Kiwa on kunstnik ja soome keeles hääldatuna tore ning tule on kutse ja samas lõõmav leek või ainuüksi seetõttu, et esimest korda avastan lugandakeelse sõna, mis meenutab teisi keeli, mis mulle üldse midagi meenutab.

—-

Mateebe on vahepeal meie selja taha ilmunud ning loeb arvutiekraanilt juba suuremalt jaolt valmis lugu.

„Mis siis saab, kui see naine tõtt räägib?“ küsib ta oma suurte šokolaadipruunide silmadega meile otsa vaadates.

„Ah, ei räägi,“ lööb Flavia käega.

„Miks mitte? Mäletad, Flavia, alles eelmisel aastal liikus mitmeid lugusid sellest, et rikkad viljatud naised saavad tänu Mulago arstidele ja õdedele korraga emaks, makstes suuri summasid, ja et vaestele pärisemadele öeldakse, et nende lapsed surid sünnitusel? Kahtlustati tervet lasteäri, maffiat. Haigla registreerimisraamatus polnud mitte kunagi nende sünnitajate nimesid ja kui võrreldakse ühe külanaise või haigla väiteid, siis võidab alati viimane. Kui suur tõenäosus oleks neil Mulagot kohtus võita? Mitte mingisugust! Ja need lood ei saanud kunagi päris selgeks uuritud, vaid lihtsalt unustati ära, muudeti olematuks…“

„Jah, ent vaid seetõttu, et need olid kuulujutud, vaeste, hullude naiste jutud…“

„Aga kui need naised ikkagi rääkisid tõtt? Kui Claire räägib tõtt?“

Ainuüksi mõte konspiratsioonist, riikliku haigla töötajate organiseeritud ärist vastsündinutega paneb mu kahvatud käed värisema.

—-

„Vaata, sind näidatakse!“ katkestab Esther hoobilt mu mõtiskluse ja osutab taustaks mängivale telerile. Kaamerasilm jookseb üle kongressi tooliridade, mõned näod tunduvalt erksamad kui teised, kollane gomesi valge kanzu kõrval, ning jääb siis sekundiks minu peale pidama.

Uudislõigu all ja taustaks jookseb lugandakeelne tekst, samal ajal kui mu keskendunud pilk on suunatud eesistuja tumepruunile läikivale peanupule. Mäletan, et seal istus kärbes ja hõõrus hoogsalt oma tagajalgu.

„Ma ei saa aru, miks te, valged, kõik ühesugused välja näete,“ muigab Esther ja jääb seejärel mulle huvitatult otsa vaatama.

„Ja räägite ka, muide, ühesugust juttu… Nagu me Aafrikas oleksime lollid, alles lapsed, kellele on õigesti elamist vaja õpetada, isegi õigesti mõtlemist ja õiget suhtumist nähtustesse, poliitikasse, maailma asjadesse laiemalt. Mis on hea, mis on halb, mis õige, mis vale…”

—-

„See on ju väga ilus,“ kiidan kutse krobelist pinda silitades, proovides kutsujaid ja kutsutuid lepitada. „Ja see on julge, lausa revolutsiooniline, et Ugandas lähevad kristlikku pulma kaks meest koos…“

Laua ümber kogunenud seltskond vakatab. Tumedad silmapaarid põrnitsevad mind pingsalt ja alles neli pikka südamelööki hiljem libiseb Josephi huulilt ärritusest katkendlik: „Kuidas sa saad nii mõelda… See on ju ebaloomulik! Haige…“

Vahetame Elizabethiga pilke, sest midagi on korraga valesti, väga valesti, kuid ma ei tea täpselt, mis. Ja siis näen ennast eemalt, kaugemalt, lae alt nende inimeste, nägude, mõtete keskel, nende kulunud laudade, rõhuvate seinte vahel. Sellesama kuristiku äärel, kus seisis Katherine Roubous.