Tai pole vaid puhkuseks ehk kaugtöö võimalikkusest

Tekst: Annela Laaneots, “Minu Tai saarte” autor

Haarasin õhtul pimedas oma arvuti bangalost kaenlasse, mees ja lapsed jäid tuttu, ja jalutasin üle õue, oma paljaste jalgadega veel päikesesoojas valges liivas kahlates. Jõudsin katusealusele puust lavatsile, sättisin end patjadele lebasklema. Avasin arvuti – ja töö võis alata.

Kohe mõne meetri kaugusel laksusid lained ühtlases rütmis vastu randa, algas Andamani meri. Oli vaikne-sume-soe-pime lõunamaa öö. Kusagilt, naaberbangalote juurest vist, kostis reggae-muusikat. Sekka ka kohatist jutukõminat.

Ja nii igal õhtul, kui Lanta saarel elasime. Olin juba niivõrd omainimene, et töö lõpetades lülitasin ise ruuteri välja. Olin me bangalote juures kõige hilisem arvutikasutaja.

Minult on tihti küsitud, et no kuidas on see võimalik, et läksime pea pooleks aastaks Eestist ära. Kust me raha saime, et peavarju ja toidu eest maksta? Säästud, jah? Aga ei, meie vastus on – kaugtöö.

Kuna mina olin viimased aastad enne Taisse sõitu olnud lastega kodus, siis olidki tööd, mida enamasti tegin, sellised, et neid sai teha kodust kaugtööna. Samuti sättis oma töö kaugtööks mu elukaaslane, kui Eestist lahkumise plaan tekkis – ja nii saimegi minna. Kaugöötajal pole tõesti vahet, kus füüsiliselt paikneda. Ja miks mitte siis juba soojas Tais.

Taist on kaugtööd teha ülimugav, sest internetiga on tõesti hästi. Igas hotellis, kohvikus või isegi üksikul saarel paiknevas bangalos on tasuta wifi.

Meie töötasime nii, et Patongis elades läksin Holgeri tööajaks päeval lastega õue basseini sulistama. Lanta saarel elades asutas Holger end ise istuma merevaatega kohvikusse me bangalo ees. Lapsed jooksid sealsamas ümbruses ringi, sulistasid meres või tukkusid lõunaund võrkkiiges bangalo verandal.

Oma tööd tegin peamiselt öösiti, kui pere magas. Kui oli vaja tingimata just päeval töötada, sisustas Holger pärastlõunati me laste aega toas või basseinis ja mina otsisin skaipimiseks arvutiga rahuliku nurgakese lähikonnas. Patongis oli meie aias mitu istepinki, ja kui õues oli liiga palav, siirdusin koosoleku ajaks hoopistükkis kõrval asuva hotelli konditsioneeritud lobby’sse. Wifi ja seega ka Skype oli olemas kõikjal me korteri ümbruses.

Oma suurematest töödest võtsin Taisse kaasa vaid Eesti kommunikatsiooniajakirja Kaja toimetamise. Kuna olen ajakirja mitu aastat toimetanud, oli pooleaastane distantsjuhtimine täiesti tehtav.

Kui meil Tais oli keskpäev, oli Eestis käes alles varahommik.

Internetiühendusega oli probleeme selle pea poolaasta jooksul vähematel kordadel kui ühel käel sõrmi. Kui Patongis esimest korda netiühendus katkes, siis taastati see ülikiirelt ja majapidaja ütles, et me pole seal sugugi ainsad kaugtöö tegijad.

Üldiselt on taimaalased väga hästi aru saanud, et kaugtöötegijad on nende turismisektoris omaette sihtgrupp, kel on oma vajadused. Patongis ringi jalutades nägime nii mõnelgi korral uutel majadel silte, mis reklaamisid seal müüdavaid või üüritavaid kortereid kui ideaalseid kodukontoreid.

Minult on ka küsitud, kuidas me saime teha tööd, kui ümberringi oli hurmav Taimaa ning palju ahvatlusi ja lõbustusi. Alul hämmastas see küsimus mind, aga siis sain aru, et küsijad on need, kes pole ise ettevõtjad ega vastuta oma aja juhtimise eest. Kui oled ettevõtja, siis pole, vähemalt mul, enesedistsipliiniga küll mingeid pobleeme. Töö on vaja ju ikka õigeks ajaks ära teha, mis tahes siis ümberringi ka ei sünni.

Liiatigi, kui keskpäeval on Tais nagunii nii palav, et ka kohalikud ei käi õues – miks siis mitte teha palavaimal ajal bangalos tööd. Ja siis, kui töö on tehtud ja palavus annab pärastlõunal järele, minna jalutades randa, teha üks tore suplus ja siirduda välikohvikusse õhtusöögile.