Kiri Shanghaist
Anneli Vilu, raamatu “Minu Shanghai” autor, on juba tagasi teisel pool planeeti ning saatis sealt meile kirja.
Suur tänu kõikidele, kes raamatuesitlustele kohale tulid! Olin tõeliselt üllatunud, et Shanghai-teema nii paljudele korda läheb. Kartsin, et Hiina on nii kauge ja võõras maa ning Shanghai omakorda liiga suur ja hoomamatu, mistõttu Eestiga kokkupuutepunkte enam-vähem pole. Aga selgus, et teistsugune, kauge ja võõras pakub mu kaasmaalastele vägagi palju huvi.
Esitlustel tekkis kummaline ja mõnus tunne, et ma ei esine, vaid vestlen oma kauaaegsete sõpradega. Tekkis lahe ja huvitav arutelu ning põnevad küsimused panid mind mu Shanghai-elu üle uut moodi järele mõtlema.
Paljud esitlusele saabunud olid mu varasemate või tulevaste reisirühmade liikmed. Samuti oli kohaletulnute seas mu endisi kolleege ja tuttavaid Shanghai EXPO-päevilt. Mitmed tulid aga lihtsalt sellepärast, et Hiina-teema pakub neile huvi. Osa jälle teatas, et nad on “Minu” sarja fännid ja ootavad rõõmuga iga uue raamatu ilmumist. Sain alles nüüd tõeliselt aru, kui oluline “Minu” sari Eesti lugejate seas on ja kui suur osa mu raamatule osaks saanud huvist tuleb just tänu hästi sissetöötatud sarjale.
Mul on väga hea meel, et selle raamatu kirjutasin. Shanghai-lugu tahtis ja vääris jutustamist. Loodan väga, et lugejad arvavad samuti.
Vastan nüüd Facebooki Petrone Prindi lehe kaudu mulle esitatud küsimustele.
Kust tuli mõte trepijooksu teha?
Mulle on alati meeldinud nn loomulik sport. Varem maratoniks treenides hakkasin aja kokkuhoiu mõttes tööle jooksma. Seljakott selga, läptop ja vahetusriided koormuseks sisse ja 7 km intervalljooksu valgusfoorist valgusfoorini andsid väga hea vormi. Nagunii oli ju vaja end tööle transportida ja see oli hea võimalus hoida kokku raha ja aega. Boonusena sain kaasa selge pea ja erksa meele terveks tööpäevaks. Liikumine ongi mulle vajalik selleks, et tunneksin end värskena ja heas tujus. Alati kui on vaja liikuda punktist a punkti b, mõtlen kõigepealt läbi, kas saan seda teha jalgsi või rattaga. Treppe nähes tekkis sama instinkt: milleks minna jõusaali higistama ja trepimasinaid tallama, kui 30 korrust treppe algab kohe koduukse tagant ja nagunii tuleb end üles-alla transportida. Pärast turulkäiku, koos kande- ja seljakottidega, saab trepil tehtud ka seljalihaste ja käsivarte trenn. Nii et esialgu võtsin treppe kui lihtsat, tõhusat ja loomulikku treeninguvahendit, hiljem kasvas sellest välja huvi end ametlikus trepijooksus proovile panna.
Millest Shanghais olles kõige enam puudust tunned?
Sinisest taevast, puhtast toidust ja loodusest.
Kas meist nii erinevasse keskkonda elama asumiseks on vaja kuidagi eriliselt julge olla?
Erilist julgust pole vaja, pigem uudishimu ja huvi võõra kultuuri vastu, valmisolekut kohaneda ja oskust kohanemisprotsessi nautida.
Kus peaks turist Shanghais tingimata ära käima?
Huangpu kaldapealsel Bundil (soovitavalt õhtul), maailma kõrgeimal vaateplatvormil Shanghai Maailma Finantskeskuse 100. korrusel, jalutama mõnel vana Prantsuse kontsessiooni rohelisel tänaval ja kiikama sisse Yu aeda, sellega ühenduses olevasse taoistlikku linnajumala templisse ning seda ümbritsevasse basaari. Edasine plaan sõltub juba sellest, kas sind huvitab eelkõige arhitektuur, ajalugu, kunst, gastronoomia, šoppamine vms. Shanghais on kõigeks võimalused olemas.
Kas sellises pirakas linnas on selle suurus üldse hoomatav? Kui kaua võtaks aega ühest linna otsast teise sõitmine? Pilvelõhkujad ja rikkus on peamiselt kesklinnas, aga kuidas näeb välja äärelinn, on seal palju vaesust?
Shanghai suurusest ja struktuurist tekib mingi aja järel teatud ettekujutus küll. Metrooga kihutab ühest linna otsast teise umbes kahe tunniga. Aga ega seda linnapiiri nii konkreetselt määratleda ei saa, sest kogu Jangtse jõe delta on nii linnastunud, et seal, kus lõpeb Shanghai, algavad teised megamiljonilinnad Wuxi, Suzhou, Hangzhou jt. Rikkust ja vaesust jätkub nii kesklinna kui eeslinnadesse. Otse kesklinna klantsivate pilvelõhkujate kõrval asuvad vanad ja räpased, aga õdusad ja ehedad elurajoonid. Samas on ka kesklinnast kaugele, eeslinnadesse rajatud luksuslikke elamukomplekse, nii pilvelõhkujaid kui ühepereelamuid, mis asuvad vaheldumisi sisemigranttööliste ajutiselt kokkuklopsitud elamualadega. Suuri slummipiirkondi, à la India või Lõuna-Ameerika suurlinnad, Shanghais eriti pole.
Kuidas metrooga sõites ellu jääda?
Shanghai metrood on kiired, nüüdisaegsed ja puhtad ning enamasti on nendega sõitmine lausa lust. Siiski tasub vältida peamiste metrooliinide hommikusi ja õhtusi tipptunde, kus trügimine võib olla meeletu.
Kuhu järgmiseks plaan elama minna?
Arvan, et Hiina on nii suur suutäis, et selle keele ja kultuuri õppimisega võin end elu lõpuni tegevuses hoida. Mingit uut riiki ma sihiks seadnud pole. Tuleksin mingil hetkel pigem koju tagasi ja ajaksin seal “Eesti-Hiina asja” edasi. Kui aga saatus peaks mind täiesti planeerimatult kuhugi uude riiki viima, näiteks abikaasa või mu enda töö kaudu, siis tahaksin (kohaliku keele ja kultuuri omandamise kõrvalt) ka seal Hiina-teemaga jõudumööda jätkata. Aga kodu on ikka Eestis ja näen end sinna tagasi tulemas.