Minu Guatemala Kaja Kahu

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”

„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”

No muidugi olen ma näinud filme sellest, kuidas tähtsatel ametipostidel meeste naisi või lapsi pantvangi võetakse ja kuidas siis mõni väga osav psühholoogi kalduvustega märulimees nad elegantse osavusega pärast surmaga silmitsi seismist vabastab, aga… See kõik juhtub ju ainult filmides! Hea küll, võib olla juhtub see kusagil, kellegi rikka maffiamehe perekonnaga, aga meie, täiesti tavaliste, ausate inimeste elus ju midagi sellist ette tulla ei saa.

—-

Ma ujun ja ujun ja ujun. Kui ma oleksin kindel oma jaksus, siis ujuksin ainult edasi, nende lummavate mäehiiglaste ja vaikuse poole. Enesealalhoiuinstinkt sunnib mind mingil hetkel jälle tagasi pöörduma, ent jalad kindlalt järvepõhja saanud, kisub miski vägi mind uuesti ja uuesti selle uskumatu rahu poole teisel kaldal. Nii ma seal pendeldangi edasi-tagasi, nagu väike laps, öeldes kaldal ootavale Juhanile: „Ma kohe tulen, ainult ühe korra veel.” Lõpuks sunnin ennast siiski veest välja ja käsikäes Juhaniga toa poole kõndides tean ma täpselt, et just see ongi õnn. Ma olen nii ergas, nii elus, et usun tundvat iga rakukest oma kehas ja siinsamas minu kõrval on mees, keda armastan ja maailm meie ümber on nii vaikne. Nagu aeg oleks peatunud.

—-

Otsustame proovida teist, meile otsemana tundunud teed. See tee on oluliselt väiksema liiklusega, kui Kariibi mere magistraal. Varsti selgub ka üks põhjus, miks see nii on, nimelt voolab ühes kohas risti üle tee jõgi, aga sillaehitus on alles pooleli. Autosid veab seal üle jõe pisike praaminiru, mis korraga maksimaalselt kaks-kolm sõiduautot mahutab. Suured veoautod sellist transporti loomulikult kasutada ei saa ja sestap seda teed mööda ka ei sõida. Meile vihjati ka seda, et see tee polevat turvaline, kuid esialgu on küll kõik vaikne ja rahulik. Mingil hetkel aga märkame eemal politseiauto vilkureid ja lähemale jõudes ka energiliselt vehkivat politseinikku, kes annab agaralt märku millestki mööda liikuda. Me oleme kuulekad liiklejad ja sõidamegi mööda… maanteel seisvast väikelennukist! Lennuk on täiesti terve ja näib, nagu ta oleks hetk tagasi siia maandunud. Mõned politseinikud sebivad ümber lennuki, kuid muus osas on kõik vaikne ja rahulik. Justkui oleks täiesti tavaline, et autoteel lennukid seisavad. Me ei oska sellele seigale ühtegi mõistlikku seletust leida, ka Willian kehitab vaid õlgu.

—-

Esimese hooga tuleb mööda mäekülge alla minna, õnneks mitte päris alla, vaid vast sadakond meetrit ja siis hakkame teist mäekülge mööda jälle üles rühkima. Kui seni liikusime mööda kiviklibulist, aga siiski taimkattega rada mööda, siis nüüd ümbritseb meid ainult must, väga terav ja konarlik laavakivi. Mida kõrgemale ronime, seda soojemaks läheb. Kohati tõuseb maa seest nii palju sooja, et vabalt saaks lihatüki grillitud, kui mõni juhuslikult kaasas oleks. Olin küll kuulnud juttu sellest, et ameeriklased võtvat vahukommid üles kaasa ja küpsetavat neid siis vulkaani soojuse paistel, aga ma pidasin seda rohkem nagu ülepaisutatud turistilegendiks. Mitte et ma ei usuks, et aktiivse vulkaani kraatri läheduses kuum on, vaid ma ei arvanud, et sellele kõigele nii lähedale lubatakse. Siin aga pole mingeid keeldusid – roni, kus tahad!

—-

Poco a poco. Väljend, mida üksteise võidu korrutavad kõik need inimesed, kes üritavad mulle midagi õpetada. Nii ütleb minu esimene hispaania keele õpetaja, kui sõnade pööramise käes ägisedes virisen, et mulle ilmselt elu seeski see asi selgeks ei saa; nii ütleb tennisetreener Claudio, kui väljakul jalgu trambin, sest mitte üks serv ei taba märki; nii ütleb ka maailma parim hispaania keele õpetaja Ervin, kui maadlen mineviku ajavormidega, kirun oma kõva pead ja kahtlustan, et ma ei saa sellega hakkama. Esialgu, kui sisemuses oma suutmatuse, kärsituse ja oskamatusega võitlen, käib mulle see nende „tasapisi” natuke närvidele. Mis tasapisi! Ma ju saan aru kõigest, mida mulle seletatakse ja õpetatakse, aga praktikasse midagi rakendada ei suuda. Muudkui õpin ja harjutan, aga välja ei tule ikka midagi! Kui aga aina rohkem inimesi mulle sama asja ütlema hakkavad, jään selle üle mõtlema. Äkki ma olengi enda suhtes liiga nõudlik, nagu ütleb õpetaja Ervin?

—-

Ma vist hakkan muutuma… Esimene, kes mulle toimunud muutust peegeldab, on Juhan. Ühel hommikul, kui teda tööle saates kallistan, ütleb ta: „Sa oled nii teistsugune.”

„Mis mõttes teistsugune?” ei saa mina aru.

„Ma ei tea mis mõttes, lihtsalt oled teistsugune.”

Sinna see jutuajamine sel hetkel ka jääb, aga mõtlen selle üle tagantjärele. Ma ei saanud isegi ühest vastust, et kas heas mõttes teistsugune või halvas? Enda meelest olen ikka sama. Kui aga mu õde Guatemalasse saabudes ütleb, et ta pole mind kunagi varem nii õnnelikuna näinud, siis taipan isegi, et selles just konks ongi: ma olen õnnelik! Olen õnnelik hommikul ärgates, olen õnnelik oma tegemistes, kui Juhan ja Kata hommikul lähevad, olen õnnelik, kui nad õhtul koju tulevad, olen vist õnnelik isegi siis, kui olen kurb või vihane.

—-

Hetkel, mil Max oma kohvitassiga minu vastas istet võtab, on kohe selge, et midagi on valesti. Max on silmatorkavalt rahutu.

„Mis viga, Max?” küsin.

„Mitte midagi,” vastab ta kiirelt nagu pahateolt tabatud laps. „Kõik on korras.”

Ilmselgelt ei ole kõik korras. Vaatan kohvikus ringi. Kõrvallauas istub seltskond noori naisi. Nad küll aeg-ajalt viskavad mõne uudishimuliku pilgu meie poole, kuid ei midagi erilist. On veel paar hiljaks jäänud lõunatajat aga nemadki pole meie kohalolust silmatorkavalt häiritud. Proovin veel kord Maxi käest aru pärida, aga saan taas vastuseks, et kõik on kõige paremas korras. Kulistan oma kohvi kärmelt alla. Juba autos istudes pöördun täis enesekindlust Maxi poole:

„Nii, nüüd ma tahan, et sa seletaksid mulle, mis praegu valesti läks!”

—-

Tööpäeva lõpul tuleb ka Juhan ning temaga koos saadan ka suure hulga hirmu minema. Päris õhtul hilja tuleb veel anestesioloog. Ta näib pisut väsinuna, aga on äärmiselt rahulik ja heatahtliku olemisega nii umbes nelja-viiekümnene meesterahvas. Tal on pikk rivi küsimusi: ei, mul pole ühtki allergiat; ei, ma pole põdenud ühtki nii koleda nimega haigust, nagu seal küsimustikus kirjas; ei, ma ei suitseta; ei, ma ei tarvita pidevalt mingeid ravimeid, muidugi, kui viimaste kuude jooksul neelatud valuvaigistid välja arvata. Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga näib, et ta on mu vastustest pisut üllatunud. Kui aga küsimusele „Missugust unerohtu te tavaliselt kasutate?”, vastan, et seni pole ma mingisugust kasutanud, tõusevad küsija kulmud küll hetkeks üllatunult kõrgele. Aga ainult korraks, professionaalselt kiiresti teatab ta seepeale, et annab mulle selleks ööks siiski ühe, sellise nõrgemat sorti, sest muidu ma äkki ei saa sugugi sõba silmale. Mul on ka üks küsimus. Kahtlen veidi, kas seda küsida või mitte, aga otsustan siiski: „Kas see on ohtlik operatsioon?”