Tõde ja tõlgendus (“Sillamäe passioonist” välja jäänud peatükk)

Tekst: Andrei Hvostov, “Sillamäe passiooni” autor. Raamatust välja jäänud peatükk.

TÕDE JA TÕLGENDUS

Kunagi aastaid tagasi rääkis mulle üks Kohtla-Järve venelane järgmist lugu. AS Eesti Põlevkivi juhtinud suur ülemus, rahvuselt eestlane, olevat kutsunud enda juurde kokku keskmise tasandi alluvad, enamasti venelased, et kinkida neile raamat Teise maailmasõja aegsest eesti ohvitserist Alfons Rebasest. Mehest, keda meil mäletatakse, või siis vähemalt kutsutakse, poolametlikult “vabadusvõitlejaks”.

Ta olevat kinkinud selle raamatu ülemusliku võimuga. Et lugege, kallid alluvad, täitke hariduses esinevaid lünkasid!

Alluvad lehitsesid kingitust ja tundsid end kuidagi ebamugavalt. Mõned olnud koguni pahased ja solvunud. Ülemus on muidugi oluline inimene, peaaegu jumalast kõrgemale kohale pandud, teda peab igati austama (mille märgiks venelane kõnetab kõrgemalseisvat või vanemat inimest ikka isanime pidi), aga igal asjal on siiski piir.

Ülemus oli ilmselgelt sellest piirist üle astunud.

Ma saan hästi aru selle loo rääkinud inimese hingelisest ahistatusest.

Asi järgmine.

Eesti ohvitser Alfons Rebane jõudis elu kestel kanda erinevaid sõjaväemundreid: esmalt olid tema mundril Eesti Vabariigi leitnandi, siis Saksa Wehrmachti majori ja lõpuks Relva-SS-i oobersti ehk Standartenführeri tunnusmärgid.

Nimetatutest kahe esimese puhul on venelased neutraalsed, kolmanda mainimine aga tekitab neis tugeva allergiahoo.

Venelased ei armasta SS-i. Kui see pole just mõni nende näitleja, kes uhkeldab luureseriaalis SS-ohvitseri mundris nii nagu armastatud Vjatšeslav Tihhonov, samuti Standartenführer. Kino-SS-lane.

Aga eesti ohvitser Rebane polnud näitleja. Tema ei kandnud oma mundrit mängult. Ja seda venelased talle andeks ei anna.

Püüdsin välja uurida, kes nimelt oli see eestlasest direktor, kes tegi oma alluvatele sedavõrd vapustava kingituse. Kindlat vastust pole.

Tundub, et see oli Väino Viilup. Põlevkivikuningas, nagu teda hellitavalt kutsuti. Tema oli tol ajal Eesti Põlevkivi direktor. Kohalik kuningas, tõepoolest.

Viilup on tehnilise haridusega inimene. Tulihingeline eestlane. Patrioot iga toll. Meenutatakse, et tal oli oma roll Sinimägedesse püstitatud mälestusmärgi sünnil. Selle “õige” ehk eesti leegionäride omal.

Inimesed nagu Viilup – või minu venelasest isa – teavad, et on olemas faktid, ehk ajaloos tegelikult juhtunud sündmused, ning ajaloolase ainsaks tööks on nende faktide a) väljaselgitamine ja b) nende viimine laiade rahvahulkade teadvusesse.

Veel teavad nad – inimesed nagu Viilup ja minu isa – seda, et tõde on mõnikord ebamugav, ja seepärast on tõde püütud paljudel juhtudel nii möödanikus kui ka praegu moonutada või maha salata. See püüdlus iseloomustab võimu ebaseaduslikult haaranud tegelasi, kõiksugu rõhujaid ja okupante, kes on saavutanud oma positsiooni kas mittelegitiimsel teel või mingi ajaloolise arusaamatuse tagajärjel. Ajaloos läks midagi viltu. Ei läinud nii, nagu pidi minema.

Ajaloolise Tõe jüngreid ei huvita paljastuste teele asumisel suures ja kauges maailmas valitsevate valede paljastamine. Pole mõtet neile rääkida Hiina keisrite tavast hävitada igasugune mälestus oma eelkäijast. Või Balkani rahvaste üksteist välistavate ajalugude kokkupõrkest. Või sellest, kuidas on Palestiinas teineteisega võitlemas juutide Tõde ja araablaste Tõde.

Hiina, Balkan, Palestiina… ärge ajage meile kärbseid pähe! Viite teema kõrvale, jah?!, hüüatavad meie tõejüngrid.

Eestis kaheksakümnendate lõpul toimunud laulva revolutsiooniga kaasnes Ajaloolise Tõe võidukäik. Mitte Hiinas, Balkanil või Palestiinas. Ikka Eestis.

Kompromissid olid siin välistatud – tõde pidi olema absoluutne. Vaimuinimeste hulgas leidus neid, kes tulid välja loosungiga “üheksakümmend üheksa protsenti tõde on vale”.

Puritaanid tahtsid saada kõike sadat.

Ajaloolise Tõe jüngrite lihtsas ja selges maailmas puudub saatan, kelle liignimeks on Interpretatsioon. Ehk Tõlgendus.

Sest Tõde ei vaja tõlgendamist. Kui hakkad Tõde tõlgendama, muutub see juba valeks. Nii nad uskusid, ja paljud neist usuvad tänase päevani.

Oletame, et see on fakt: Väino Viilup kinkis oma alluvatele, kes Eesti Põlevkivi hiiglaslikus organisatsioonis töötasid, raamatu Alfons Rebasest.

Ma kirjutan “oletame” sellepärast, et ma ei olnud seal juures, ma ei näinud seda oma silmaga.

Mulle rääkis sellest juhtumist üks Virumaa inimene.

Oletame, et see oligi nii. Et see on fakt. Tõde.

Nüüd selle fakti kaks tõlgendust.

Tõlgendus A: “Eesti Põlevkivi juhtfiguur Väino Viilup esines väljakutsuva provokotsiooniga, tehes oma alluvatele “kingituse” raamatu näol, milles ülistatakse natsliku mõrvari, SS-Standartenführeri Alfons Rebase hirmutegusid Suure Isamaasõja päevil.”

Tõlgendus B: “Tuntud mäeinsener Väino Viilup, tulihingeline Eesti vabadusaate kandja, kinkis oma venekeelsetele alluvatele raamatu, mis kirjeldab eesti vabadusvõitleja ning väljapaistva sõjamehe, Rüütliristi kavaleri kolonel Alfons Rebase võitlusteed.”

Tõlgendus A on kirjutatud seitsmekümnendate stiilis. Väljend “natslik mõrvar” oli selle stiili üks tunnuseid. Tõlgendus B järgib üheksakümnendate malli. Väljend “eesti vabadusvõitleja” on selle tunnuseks.

Kahe tõlgenduse erinevuste lahkamine võiks haarata sajaleheküljelise raamatu mahu.

Lõpuks peaks minema ajaloofilosoofia radadele, sest keeruliseks teeb asja see, et meid ümbritseb tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kellele arvates pole siin tegemist mitte tõlgendustega, vaid et siin on esindatud kaks tõde. Suure tähega – Tõde. Esimene on Tõde A ja teine on Tõde B.

Ma ei pea lisama, et nii esimese kui teise Tõe uskujate silmis on konkureerivad Tõed tegelikult kõige puhtamad valed. Suure tähega – Valed.

See lepitamatu vastuolu jookseb läbi minu enda perekonna. Mis puutub ajalugu või poliitikat, siis ei suuda minu vanemad kunagi ühisele arvamusele jõuda.

Näiteks minu isa arust võiks Tõde olla see, et eesti natsionalist Viilup püüdis ühte natslikku ohvitseri muuta oma venelastest alluvatele kuidagi sümpaatseks, ja selle tõeväänamise lõppeesmärk on täiesti läbinähtav – selleks on nõukogude Punaarmee vabastusmissiooni eitamine ja katse näidata seda, et venelaste siiatulek oli uus okupatsioon, millise püüdluse kaugemaks eesmärgiks on jällegi see, et tahetakse venekeelsed inimesed Eestist välja tõrjuda, ja mida see kuradima Viilup, raisk!, endast mõtleb, kas ta arvab, et kui venelased lähevad Eestist ära, kõiki kaevandusi ja karjääre ja elektrijaamasid tühjaks jättes, et siis põlevkivi tuleb ise kuidagi maa peale ja läheb elektrijaam ahju, türade türa! No ei, nii loll ta ka ei ole, aga tähendab, kui ei ole nii loll, siis on tema ja temasuguste eesmärgiks hoopis venelaste orjastamine, tahavad, raisk, meile teada anda, et me oleme siin kuidagi ebaseaduslikult või okupandid, nagu nad ütlevad, ja sellepärast peame mokka maas hoidma ja tegema täpselt nii, nagu need munninahad seal Toompeal käsivad, raisk, sellepärast siin vehivadki kõiksugu fašiste ülistavate raamatutega ringi, ja sina, poeg, oled ka nüüd nendega ühes kambas, kõigi nende Laaride ja Lauristinidega, kes püstitavad endale Toompeale ausambaid ja igavesed munnid sellised, hävitasid mitte ainult kogu tööstuse, vaid lõpuks ka Eesti põllumajandusegi, kõik-kõik on hävitatud, mis teile omal ajal ehitati, siis kui vene Vanka siin teile appi tuli, kuskohas te üldse oleks, kui venelased poleks teile omal ajal appi tulnud, aga nüüd te veel selle oma NATO-ga siin teete ma ei tea mida, eestlased, te igavesed…

Ja nüüd siia kõrvale minu ema Tõde: Alfons Rebase raamat võiks anda siin elavatele venelastele uut ja sügavamat teadmist kõige selle suhtes, mis toimus Teise maailmasõja ajal, sest eks ole meie venelasi nõukogude ajal igasuguste valedega töödeldud ja nii nad elavad siin meie maal ja keelduvad aru saamast, milline oli meie ajalugu tegelikult, ei nad taha aru saada, et ega siis eesti rahvas neid siia appi tahtnud või palunud, ise nad surusid end meile peale, ei kutsunud neid keegi siia, ja nüüd veel tahavad, et me neile oleks kuidagi tänulikud, aga mille eest siis tänulik olla?! Kui ma omal ajal ülikoolis praktika ajal läbi Mulgimaa sõitsin, olid seal kõik külad tühjad, inimesed olid puha Siberisse ära viidud, kas nad arvavad, et me peaks neile selle eest olema tänulikud?!, ja vaata, kuidas nad kolmekümne üheksandal ise Hitleriga kokku leppisid ja jagasid kõik need alad Venemaa ja Saksamaa vahel ära ja nüüd nad veel mõtlevad, et saavad meile midagi ette heita selle eest, et eesti mehed olid Sinimägedes neil vastas ega lasknud neil siia tulla, no on ikka rumalad, ei saa nad millestki aru, ja nüüd see Putin ka veel oma ajalookomisjonidega tõde hakanud väänama, on ikka venelased, no on rumalad inimesed…

Ma olen selliseid kokkupõrkeid omal ajal piisavalt näinud. Oma perekonnas. Vaidlused ei viinud seisukohtade lähenemisele. Need erinevad seisukohad lõhestavad kogu Eesti ühiskonda. Eraldusjoon käib mööda keele piiri. Eestlased ühel pool, venekeelsed teisel pool. Lähenemist ei toimu. Inimesed vaidlevad tõlgenduste üle, aga nad arvavad, et nendega on Tõde.

Kui ma kirjutasin eelmise peatüki lõpus, et tsoon nimega Sillamäe on endist viisi anomaalne, kuna me pole sinna seniajani püstitanud mälestusmärke koonduslaagrite vangidele, siis pean seda nüüd veidi õiendama.

Silmaga nähtav tõsiasi on järgmine: Vaivaras seisab mälestuskivi pealkirjaga “Vaivara koonduslaagri vangide mälestuseks”. See mälestuskivi püstitati kunagi üheksakümne kolmandal aastal. Kivil on kujutatud Taaveti täht ja okastraadijupp. Nii et on selge, kellele see on mõeldud. Sarnased mälestusmärgid on Eesti vabariigi taasloomise järel tasapisi püstitatud ka Eredale, Kiviõlisse, Kuremäele, Kohtla-Nõmmele, Aserisse – kõigisse neisse kohtadesse, kus olid Konzentrationslager Vaivara harulaagrid.

Aga need mälestusmärgid ei ole eesti rahva püstitatud.

Seda on teinud meie juudi kogukond Ameerika saatkonna toel.

Enamgi veel – see on riikidevaheline kokkulepe 2003. aastast, et Eesti riik vis-à-vis Ameerika Ühendriigid võtab endale kohustuse tähistada holokaustiga seotud paikasid. Peale selle võtsime endale riikliku kohustuse tähistada ka holokausti päeva.

See on fakt.

Ma võiks nüüd anda sellele faktile tõlgendused A ja B.

Ma ei tee seda. Ma ei taha hakata refereerima vaidlusi holokausti-eitajate ning selle mitte-eitajate vahel. Tagatipuks peaks kirjutama siia ka mõned holokausti-naljad (näiteks: pärast seda, kui ameeriklased meile selle tähistamise peale surusid, levis minu tutvusringkonnas selle päeva puhul teineteise tervitamine hüüatusega “meeleolukat holokaustipäeva!”).

Sillamäe anomaalse tsooni kiired ulatuvad kaugele.

Ma olen nende mõju kogenud nii Berliinis kui Moskvas, tõenäoliselt ulatuvad need ka Washingtoni ja Brüsselisse.

Ärge tulge minu käest küsima, millist Tõde mina pooldan. Mina olen Tõlgenduse teener.