Susanna Veevo “Minu Türgi” kirjutamisest

“Kuule, aga kui kaua sa seal Türgis elasid?” küsis kirjastaja Epp Petrone raamatuesitluse järgse sumina sees. “Äkki sa tahaksid sellest ka kirjutada?” 

Ma olin veel täielikus joovastuses oma ”Minu Iraani” raamatu avaldamisele järgnevast trallist. Mõte uuest raamatust tundus natuke hullumeelne, eelmine polnud ju trükisoojast veel mahagi jahtunud.

Kuid mida päev edasi, seda enam hakkas see Türgi-mõte minus idanema. Mul oli nii palju lugusid, mida rääkida: enese sisse seadmisest, oma Türgi-mina leidmisest ja selle keerulise riigi mitmetahuliste nägude tundma õppimisest.

Ja veelgi enam, mul oli rääkida lugusid inimestest, kellel endal ei olnud võimalik seda teha – need olid haavatavad inimesed, näiteks rändetaustaga sünnitunnistuseta noormees või seksuaalvähemused, kelle puhul juba eksisteerimine iseenesest oli eluohtlik, rääkimata siis veel oma lugude avalikust vestmisest. Või tõsises usklikus vaimus kasvatatud ja õpetatud noored tüdrukud minu ülikooli islamiinstituudist, kellega mul lähedased sõprussuhted tekkisid. Need on lood, mida me Eestis tavaliselt ei kuule.

Nii otsustasingi Epu ettepanekule positiivselt vastata ning võtsin taaskord tühja paberi endale ette. Uus raamat tuli kokku panna.

Mul on hea meel, et Türgi raamatus said kokku kaks erinevat maailma.

Ühest küljest oli täielik rõõm kirjutada selle kauni riigi lõpmatutest vaatamisväärsustest ja ainulaadsetest kogemustest, mida iga külastaja võiks otsima minna. Kogu Istanbuli linna mastaapsus, Lõuna-Türgi imeline Vahemere rannik, Musta mere tormised rannikulinnad, Ida-Türgi unustamatud kulinaarsed elamused – need on vaid vähesed episoodid, mis on kokku loonud Türgi, minu Türgi. Kõige selle jaoks on raamatu lehtedel leida ka ruutkoodid ja sisuregister, mille kaudu konkreetseid viiteid lähemalt uurida. Ikka selleks, et Türgi lugejale veelgi lähedasemaks saaks.

Teisalt oleks silmakirjalik vaikida mu keerulisemate kogemuste osas. Türgi sotsiaalsed probleemid võivad esialgu jääda küll varju, kuid seal elades saavad need paratamatult osaks ka enda igapäevaelust. Niisiis räägin näiteks sotsiaalsest ebavõrdsusest ja naistevastasest vägivallast. Juttu tuleb ka ühest ohtlikumast episoodist, pärast mida ma riigist lahkuda otsustasin.

Minu eesmärgiks oli kirjutada raamat, mis annaks lugejale sügavama vaate Türgisse, kuid ilma liialt raskeks muutumata. Head lugemist ja kohtume esitlustel!