Lea Kreinini „Minu Ungari“ sünnilugu

Armas lugeja!

Ehk oled Sinagi kuulnud väljendit, et meie kõigi sees on peidus vähemalt üks raamat. Minu „üks raamat“ ilmus juba paar aastat tagasi. Kirjutasin selle neile, kes on Eestisse kolinud ja õpivad nüüd eesti keelt. See oli A2 taseme lihtne lugemisvara „Margus, kass ja õunamoos“. Kandsin seda raamatut oma mõtetes üle paarikümne aasta, enne kui see lõpuks paberile pääses. 

Seejärel hingasin kergendatult. Nüüd on minu raamat olemas! Mul polnud mõtteski hakata veel midagi kirjutama… Kuni sain e-maili Epult, kes küsis, ega ma ei tahaks kirjutada „Minu Ungarit“. 

„Aga minu Ungari on ju juba ilmunud!“, protesteerisin. Siis selgus, et kuulutatakse välja uus konkurss, sest esimesest „Minu Ungarist“ on möödas ligi 15 aastat. Pärast pikka mõtlemist jäin lõpuks nõusse. Arvasin, et see oleks tore proovilepanek ja huvitav kogemus. Läks nii, et võitsingi konkursi.

Raamatu kirjutasin tegelikult ülikiiresti – kõigest mõne nädalaga, jõulude ajal „kuuse all istudes“. Õpetajatel on pikk jõuluvaheaeg, mille jooksul saab igasugu asju korda saata. Mina kirjutasin seekord siis raamatu. Ega see olnudki nii kerge, kui algul arvasin. Pean end kirjutavaks inimeseks, olen tegelenud ka tõlkimisega, sõnad voolavad ja arvutit ei karda. Aga kuna mu Ungari-kogemus on olnud nii pikaajaline ja mitmekihiline, siis polnud sugugi lihtne sellest neid kõige õigemaid kohti välja noppida.

Lähtusin sellest, mida teiste maade kohta ise lugeda tahaksin. Kindlasti ei huvitaks mind armuafäärid ega ka sugulaste-töökaaslastega madistamine – tahaksin eelkõige infot selle maa ja kommete kohta. Ma ei pannud raamatusse liialt palju iseend ega oma peret – ma pole muide siiani ära õppinud end Facebookis afišeerima ning mujal sotsiaalmeedias hoian samuti madalat profiili. 

Ungari ja need inimesed, kellega sel eluetapil kokku puutusin, on muidugi palju mitmekesisemad ja sügavamad kui minu raamatutegelased. Palju olulisi isikuid ja kohti jäi välja, kuna ei haakunud eelnevalt kirjapanduga. Mitmest sõbrast on saanud nn koondkujud – nad kannavad endis paljude erinevate inimeste arvamusi, iseloomujooni ja ütlusi. Aga see polegi vast lugeja seisukohast oluline.

Kui olin kirjutama asunud, valdas mind paanika. Mul oli hirm, et järsku eneselegi teadmata plagieerin Reeda „Minu Ungarit“. Maa on ju üks ning meie Reedaga töötasime järjestikku samal ametipostil – olime Budapesti teadusülikoolis eesti keele ja kultuuri lektorid. Pabistasin kõvasti. Laenutasin raamatukogust Reeda raamatu, aga seda lugeda ei julgenud enne, kui enda oma valmis sai. (Varem polnud ma seda mingil põhjusel lugema sattunud.)

Lõpuks, kui olin käsikirja ära saatnud, lõin Reeda raamatu lahti ja veendusin oma suureks rõõmuks, et meie Ungarid on täiesti erinevad. See oli suur kergendustunne! „Minu…“ sari ongi selle poolest tore, et me saame kõik rääkida oma subjektiivseid lugusid. Võime olla elanud samal maal, aga kogemused on ju kõigil erinevad. Oleks väga vahva, kui edaspidi tuleks veel paar „Minu Ungarit“ teisteltki autoritelt.

Nüüd on siis raamat ilmunud ja ootab teid, kallid lugejad. Mina ootan teie tagasisidet. Ootan teid kõiki ka Ungarisse reisima, kas pere, sõprade või turismigrupiga. (Olen nüüdki veel vahel harva giidi rollis.) Loodan, et jätkub lugejaid ka neile toredatele raamatutele, mida juba olen tõlkinud või kavatsen veel ungari keelest eesti keelde tõlkida.

Aitäh teile!

Teie Lea