“Meie kalkunite” raamatu sünnist ja armastuse edasi andmisest

Tekst: Ülle Solovjova ehk Väike Myy, “Meie kalkunite” autor

Eks see kirjastuse ettepanek oli üllatus küll.
Kuigi ma olen juba kirjandusmaailmas käe valgeks saanud, ühe romaani varem avaldanud, oli uue sarja avaraamat kirjutada ikkagi suur proovikivi. Kirjutada pealegi teemal, mida seni on käsitletud vaid linnukasvatuse käsiraamatus ja kokaraamatutes. Kalkunitest nimelt. Olin juba jõudnud internetipostitusi tehes oma kirjutamisviisi parasjagu rikkuda, liiga lakooniliseks. Muidu ei viitsita ju lugeda.
Age ehk oli see hoopis minu pluss – mitte ajada tühja mula.
Igatahes võtsin selle ettepaneku ilma mõtlemata vastu. 
Ma ei saa isegi neid ridu kirjutada ilma tundeliseks muutumata, kalkunid lihtsalt ON imetlusväärsed linnud. 
Praegugi ei jõua ma ära imetleda oma emaskalkunit – istub teine pesal ja haudub. Mul aga on üks nõrguke peenest tõust tibu, kelle sain kingituseks ja keda vaja eraldi poputada. Ma siis söödan-joodan toas titel kõhu täis ja viin ta Emakese alla, haudemunade kõrvale. Vaene lind kergitab ennast äärmiselt resigneerunud näoga – “Jälle???” – ja võtab kasulapse vastu. Paari tunni pärast lähen teda jälle tülitama, otsin lapsukese üles ja viin minema. Niimoodi mitu korda päevas. Emakesel ei tule pähegi vastu hakata või tibu ära tõugata. Ma olen selle linnu alla alati pistnud kõik eri hoolt vajavad tibud, olgu nad mis liiki tahes. Milline lind seda veel lubaks? Igatahes mitte kana – nemad on väga valivad. Hane juurde pole üldse tervislik minna, kui ta haudub. Ainult kalkun võtab alandlikult vastu kõik, keda teised ei taha. Vaatab otsa oma imeilusate silmadega ja räägib midagi… ehk on hea, et ma tema jutust aru ei saa. Isaskalkunid saadavad mind igal pool nagu kaks musketäri.
Neid linde ei saa mitte armastada! Kui sa neid tundma õpid. Ja vaat seda tunnet ma tahtsingi edasi anda. Veidikese teadmiste kõrvale rääkida oma armastuse lugu. 
Kirjutamine läks ootamatult kiiresti, eks neid märkmeid ja materjale oli ka kogunenud. Olin erilisemad sündmused ikka kirja pannud. Jäi vaid oma mõtted juurde kirjutada. Niisiis saime (toimetaja Epu abiga) hakkama millegagi, mida üldse ei oleks endalt oodanud – kirjutada informatiivne raamat taluelu kohta.
Minu jaoks on kirjutamise eesmärk anda edasi emotsiooni, panna lugeja selle emotsiooni kaudu mõtlema. Kui lugeja seda raamatut lugedes paar korda naerda turtsub või silmanurgast pisara pühib, on see teos oma eesmärgi täitnud. Ja veel – lindude eluiga ei ole pikk. Eriti aretusega nõrgestatud lindude oma. Olgu see raamatuke ka nende mälestuse jäädvustamiseks, kes juba vikerkaare taga tiibu sirutavad. Oli üks Viidik… minu hingelind, titt ja kaitsja – kõik ühes isikus. Tema lugu ongi raamatu keskne teema. Olgu muld talle kerge, see lühike aasta temaga ei liigutanud mitte ainult minu, vaid ka teiste südant, kes teda tundsid. 
Mida ma tahaksin oma praeguse jutuga öelda – kui teile tehakse ettepanek (mis iganes ettepanek) ja te kardate, et ei oska, ei saa hakkama… siis küsige endalt, kas see teema on teie südames. Kui see teema on olemas teie südames – siis öelge jaa.  Parim raamat on aus raamat. Ja lugeja tunneb selle ära, isegi kui sõnad alati päris hästi ritta ei taha minna. Julgust!