“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 4
Ja viimane postitus meie poolt sel teemal, kohe uuel nädalal on ilmumas ka raamat ise,“Minu India”. Kärpisime teose lõpust selle, mismoodi Eeva näitas indialastele pilte Eestist.
Tekst ja fotod: Eeva Kaun. (ja Eeva pilte saab kaeda ka www.eevakaun.wordpress.com)
KUIDAS EESTI INDIAST PAISTAB
Viimase õhtu auks nõuab Harvi, et ma tema perekonnale pilte näitaksin. Olen oma Indias oleku ajal teinud üle 10 000 foto, mis on sorteeritud albumiteks. Näitan arvutist pilte ümber laua kogunenud pererahvale.
Lõpuks jõuame fotodega Eesti juurde. Muidu nii unine pereisa muutub minu isa sünnipäeva lauda nähes õige elavaks.
“Ohoooo,” hüüab ta rõõmsalt. “Vaadake seda.”
Kummardun ise ka pildile lähemale, mida kõik vaimustusega vaatavad. Tavaline sünnipäevalaud: sült, kartulisalt, sekser vorstiviilude ja singilõikudega ning kringel. Kuulen, kuidas mu kõht koriseb.
“Nelgid,” ütleb mister Kler. “Meie kasvatasime ka kunagi nelke, kas tead.”
Järgmise pildi peal on jõulutäht, siis mõned roosid, tuleb välja, et ka neid on mister Kler kasvatanud.
“Kui vana su isa on?”
Ütlen isa vanuse.
“Ta näeb nii noor välja,” leiab Harvi. “Töötab?”
“Täiskohaga.”
“Ohooo. Tule siia, vanaema. See on tema isa. Töötab. Täiskohaga.”
Vanema raputab uskumatult pead. Indias oled nelikümmend ja järsku oled liiga vana, et ise voodistki välja saada. Veel vähem töötada, räägib dadi.
Järgmise pildi peal on minu ema, käes mulle tundmatu lille pott. Nii ema kui lillepott on menukad. Ütlen ema vanuse.
“Töötab?”
“Täiskohaga.”
Naised hakkavad endale lehvikutega ägedalt tuult lehvitama. Mul on head geenid.
“Ohooo. Vot see nüüd on tõeline džungel. Tiigrid. Lõvid ja elevandid.” Pildil on Kuusalu männimets.
Näitan neile eelmise talve lund. Hanged ulatusid lõuani.
“See on kui taevas,” ohkab Harvi isa.