“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 3
Ja veel üks killuke Indiat, raamatust “Minu India” ruumipuudusel välja jäänud jutt. Tekst ja fotod: Eeva Kaun.
Ma küsin Harvilt, kas ta ootab oma perekonda poissi või tüdrukut.
“Oma südames ootan ma tüdrukut. Mina olin meie perekonna viimane tütarlaps. Viimane aeg, et sünniks uus.” Harvi mõtleb hetke. “Kuid oma vennanaise nimel palvetan, et sünniks poiss. Siis ei pea ta ühiskonna survel aina uusi lapsi vorpima.”
Õhtul sõidame külla Harvi tädile, kes veel 40aastaselt tekitas perekonnas skandaali ja sünnitas. Tädil ja tädimehel oli eelnevalt kaks teismelist tüdrukut. Nii Harvi kui Harvi õde olid tädi rasedusest kuuldes kergelt öeldult šokeeritud. Kuna perel juba on kaks last, kes on pesast välja lennanud ning elavad internaatkoolis, siis väikese pesamuna sünd ei ole sünnis.
“Kujuta ette, mida ta tütred mõtlevad?” sosistab Harvi õde autos. “Et nende vanemad teevad, tead ju küll, seda…”
“Mida?” küsin kahelt naiselt kohtlaselt.
“Magavad koos…” Harvi õe hääl on nii vaikne, et pean talle lähemale kummarduma.
“See on ju loogiline? Nad on abielus.”
“Nojah, aga seda ei tohiks niimoodi demonstreerida,” on ka Harvi resoluutne.
Tädi majas on igatahes rõõmupäevad. Väike nuttev poiss tuuakse kõigile inspekteerida. Ta käib käest kätte, teda hüpitatakse, musutatakse ja kallistatakse.
Lõpuks istub poiss luksudes Laddhu süles, kes vaatab beebit heldinud ilmega. Harvi tädi on meile teinud õhtusööki. Harvi ja tema õde arutavad, kuidas tädi on palju juurde võtnud.
“See on vist pühvlipiimast,” arvab Harvi.
Kui naine loodab sünnitada poisslast, siis uskumuste kohaselt tuleb raseduse ajal juua selle pühvli piima, kes on äsja sünnitanud isase vasika. Harvi aunty jõi seda piima kõik üheksa kuud. Mõte sellest ajab mind iiveldama.
“Söö nüüd riisipudingut ka,” paneb Harvi tädiema mulle suure portsu punast riisipudingut taldrikule. Ma olen seda kuulsat punjabi pudingut söönud nii porgandite, rosinate kui masala’ga. Harvi heidab mulle ühe pilgu ja ajab tädi minema.
“Oota, ta peab natukene kõhus ruumi tegema.”
“Sedan´d küll,” ei vaidle tädi vastu. “Riisipudingu jaoks on ruumi vaja.”
Kui me lõpuks kurnatult autosse ronime, küsin Harvilt, kas teda ei häiri see sünnitusbuum, mis ta ümber möllab.
“Selge see, et ma saan endale lapse, kuid senikaua, kui ma endale meest otsin, võin ma alati Laddhu lapse endale võtta.”
Olen hetke vait.
“Mismoodi võtad endale? Laddhu ja ta naine paistavad oma last väga ootavat?”
“Lapsel on vaja head kooli ja farmis ta seda ei saa. Mina elan Delhis, nii et mingi ajal saadavad nad oma lapse nagunii minu juurde.”
“Aga see on ikkagi Laddhu laps.”
Harvi kehitab õlgu. Mis vahet, kelle laps see on, kasvab ta ju tema juures.
***
Järgmisel päeval sõidame külla Naninthali – linna, kus Harvi omal ajal internaatkoolis käis – ja läheme ööbima Harvi tädimehe venna juurde.
Tädimehe vend, tolle naine, tema tütar ja Harvi tädi kaks tütart elavad viiekesti ühe poolelioleva hotelli kahes toas. Meie saabumise puhuks kolitakse tädimehe venna naine, tütar ja üks täditütardest magama ühte voodisse. Meid Harviga ja teise täditütrega pressitakse teise voodisse. Mitte kunagi oma elus ei ole ma enda kusagile nii palju pressinud kui Indias.
Harvi tädimehe vend on ametilt advokaat, kes on elus töötanud advokaadina täpselt ühe päeva. Ülikooli lõpetades sai ta praktikakoha prestiižikasse advokaadibüroosse Delhis. Pärast lõunat kutsus ülemus tädimehe venna oma kabinetti.
“Ahaa, Sid. Lippa nüüd minu koju. Meil sai gaasiballoon eile tühjaks. Täida see ära ja vii minu naisele, et ta saaks mulle lõunat teha.”
Tädimehe vend seisis tummalt paigal mitu minutit ja kui ta lõpuks käratas, värisesid aknaklaasid.
“Mul on kodus viis tuhat hektarit maad ja kümme tuhat teenijat. Ma olen maailma näinud. Mine täida ise oma gaasiballoon!” See oli tädimehe venna esimene ja viimane tööpäev advokaadina, kuid mees ei tunne kibestumust. Veel samal päeval sõitis ta rongiga tagasi farmi, suudles oma ema tervituseks ja jäi sinna kolmekümneks aastaks. Ta abiellus, sai ühe lapse ning kui tütar sai kooliealiseks, jättis oma vanemad vennad farmi eest hoolitsema ja kolis perega Nanintali. Loomulikult võtab ta enda juurde kõik sugulaste lapsed, kel vaja siia kooli tulla. Ka Bhuppi kolib järgmisel aastal onu juurde ja kui Laddhu laps sünnib, siis neli aastat hiljem ilmselt ka tema, kui just Harvi teda enda juurde Delhisse ei võta.
“Kuidas te suudate seda korterit rentida, kui te tööl ei käi?” tunnen huvi.
“Vennad saadavad mulle farmist raha. Farm on ju osaliselt ka minu oma.”
“Seda küll, aga te ei tee ju farmis tööd?” protesteerin mina.
“Kuidas ei tee?” on tädimehe vend hämmingus. “See on ju ka töö.” Ta näitab lastele.