Kuidas minu Kasahstanist sai “Minu Kasahstan”

Tekst: Katri Kuus, “Minu Kasahstani” autor

“Minu Kasahstan” ei sündinud kokkuvõttena minu Kasahstanis veedetud aastatest, vaid sai peatükk peatüki haaval kirja selles Kesk-Aasia suurimas riigis samal ajal elades.

Ettepaneku proovikatkendi kirjutada sain Epp Petronelt juba siis, kui olin Almatõs olnud napilt aasta. Esimese ropsuga tunduski, et ma ei oska sellest maast veel midagi jutustada, kuna tunnen sealset eluolu veel liiga vähe. Samas olin alati nautinud sõpradele pikkade e-kirjade kirjutamist, milles püüdsin võimalikult värvikalt edasi anda oma muljeid ja elamusi uuest elukohast, ise sealjuures pidevalt tundes, et ma tahaksin öelda palju rohkem, kui on ühes kirjas võimalik. Seetõttu ei suutnud ma Petrone Printi ahvatlevast pakkumisest loomulikult loobuda. Panin oma esimesed, tol hetkel valdavalt negatiivsed ja kriitilised muljed kirja, ning elasin edasi oma igapäevaelu, avastades päev-päevalt maad, millesse suhtusin algul nii tõrksalt. Nõnda saidki lugudeks esmakohtumine Kasahstaniga, tiir minu uues kodupaigas Sovhoos Alataus, Almatõ tutvustamine õunte päritolukohana ning tüüpilist postsovetlikku korruptsioonisugemetega asjaajamist käsitlev pajatus minu sekeldustest kohalikes ametiasutustes. Ju said aga lood liiga tuttavlikult nõukahõngulised, kuna kirjastuse rahvas leidis need suuresti sarnased sarjas varem ilmunud “Minu Moldovaga”. Aga Kasahstan ja Moldova ongi sarnased! See oli olnud valdav emotsioon, kui ahmisin endasse Marje Aksli “Minu Moldovat” – see oli just nagu minu elu! Arvan, et “Minu” sarjast püüab iga lugeja otsida ja leida just seda killukest, millega end lugedes samastada. Seda mitte leides aga pettub. Ju tajus Kasahstani ja Moldova ühisosa ka “Minu Moldova” autor Marje Aksli, kellest sai “Minu Kasahstani” toimetaja ning kellega mõistsime teineteist algusest peale hästi. Siinkohal tahangi tänada oma toetavat toimetajat, kellega kahe-aastase kirjutamisperioodi vältel sõbrunesime ning kelle arvamust ma usaldasin. Marje elas minu Kasahstani-elule reaalajas kaasa, utsitas, kui juba kolimiskastide otsas istudes arvutisse viimaseid peatükke toksides vaikselt väsima hakkasin, ning vajaduse korral ka kaitses mind. Igal juhul suutis ta minus tekitada tunde, et ta on alati olemas. Aitäh Sulle, Marje!

Kirjutamisprotsess sujus vahelduva eduga. Ma ei kirjutanud pidevalt, pigem siis, kui oli piisavalt muljeid ja mõtteid kogunenud, et need ühe loona kirja panna. Seetõttu ongi raamatus peatükid teemade kaupa, mitte kronoloogilises järjestuses. Ma ei kirjutanud mitte enda elulugu, vaid püüdsin tutvustada Kasahhimaa eri tahke läbi erinevate sündmuste. See tegi peatükkide järjestamise üheks loogiliseks tervikuks muidugi keerukamaks, sest mingi ajatelg pidi raamatusse siiski tekkima. Teemade valikul eelistasin kirjutada sellest, mis mulle endale eelkõige huvi pakkus. Elu veeretas ette nii mõndagi ootamatut ning nii, nagu muutus minu elu Kasahstanis, muutus ka minu suhtumine sellesse maasse ja sealsetesse inimestesse. Tagantjärele muretsengi, et ehk sai raamatu algus liialt negatiivne. Kuid olgem ausad – täpselt nõnda ma sel ajal ennast seal tundsingi.

Peale iga peatüki toimetajale läkitamist saabus alati algul kiitus, et “tubli!” ja “hästi!”, kuid sellele järgnes nädalatepikkune pingpong minu ja Marje vahel, mil aeg-ajalt käed taeva poole tõstsin ja ahastasin: “Mida te minult küll saada tahate!?” Hiljem sain aru küll, et toimetaja püüab kümnete norivate lisaküsimuste esitamisega mind tagant torkides minust maksimumi välja pigistada ning seda kõike vaid parima tulemuse nimel. Toimetaja valvas pilk on oluline, sest ise koha peal elades on sageli raske asju kõrvaltvaatajana näha. Paljud pisiasjad, mis olid minule juba arusaadavaks ja tuttavaks muutunud, on lugejale endiselt kauged ja võõrad.

Ma poleks ka iial arvanud, et kirjutamine nii palju aega võtab! Ühe lõigu lihvimisele võisin vabalt kulutada mitu pikka tundi. Kirjutasin enamasti tempos üks peatükk paari kuu jooksul. Olenes, kuidas muu elu võimaldas süveneda ja kirjatöö jaoks aega võtta. Mitte keegi mu sõpradest-tuttavatest ei teadnud kogu kirjutamisperioodi vältel, et ma Kasahstani raamatusse raiun. Ka oma Kasahstani-sõpradele ei rääkinud ma oma kirjatööst midagi, kuna ei tahtnud, et nad “lukku läheksid” ja oma käitumist ja sõnu kontrollima hakkaksid. Kõik “Minu Kasahstani” tegelased on reaalselt olemas ning nende nimesid ma muutnud ei ole. Ma ei suutnud neid lihtsalt muu-nimelistena omaks võtta. Ka sündmused, mis raamatus aset leiavad, on juhtunud minu enda, minu pereliikmete või meie sõprade-tuttavatega. See ongi vist põhiline erinevus “päris” kirjaniku ja lihtsa jutuvestja vahel – avastasin, et ma ei suuda ise mitte midagi kas või põnevuse tekitamise eesmärgil kunstlikult välja mõelda, mistõttu pidin piirduma päriselu ümberjutustamisega.

Ei tea, kas see on isekus või liigne enesekindlus, kuid ka oma teksti ei pakkunud ma lugemiseks mitte kellelegi peale toimetajate. Pelgasin, et teiste soovituste järgi kirjutada püüdes võin tahtmatult hakata kellegi teise ootusi täitma ning ise hoopis kuhugi ära kaduda. Mine tea, ehk maksab see isekus mulle nüüd kurjalt kätte?

Ma loodan väga, et lugeja märkab, kuidas raamatu jooksul muutub minu esialgne üleolev suhtumine Kasahhimaasse ning kuidas alguslehekülgedel figureeriv ennast täis eestlane kiindub aja jooksul eneselegi ootamatult ühte suhteliselt tundmatusse paika maamuna peal. Ehk on minu suhtumine Kasahstani küll veidi naiivsevõitu või lühinägelik, kuid ma ei pretendeerigi poliitilisele analüüsile või riigi majandusest ülevaate andmisele.

Kasahstan oli minu jaoks suur avastus. Ma ei teadnud mitte midagi selle riigi käekäigust kuni hetkeni, mil ise sinna elama asusin. Ja ega ausalt öeldes tundnud huvigi! Kohapeal elades sattusid mulle näppu mitmed ülihuvitavad Kasahstani käsitlevad raamatud, juhtusin nägema Kasahhi filme, mis mind sügavalt puudutasid, tutvusin kohalike inimestega, kes oma maast põnevaid lugusid rääkisid, avastasin end järjepanu paikadest, mis mind siiralt vaimustasid. Ühel hetkel oli Kasahstani minus nii palju, et ettepanek see kõik raamatuks kokku panna tundus ainulaadse võimalusena. Pealegi tundus mulle, et mu kaasmaalased, nagu ma algul isegi, suhtuvad kasahhidesse üleolevalt ja eelarvamusega, pidades Kasahstani ikka ja ainult vaid mõttetuks Borati-maaks. Tahtsin seda suhtumist veidikenegi muuta. Minu jaoks jääb Kasahstan helgeks ja armsaks paigaks ning loodetavasti leiavad selle poolehoiutunde raamatust üles ka lugejad.