Hundiraamatu saamislugu, meenutavad autor ja toimetaja

Väike Myy, autor: Hundiraamatu saamislugu ulatub otsapidi rohkem kui kümne aasta tagusesse aega, mil pidasin blogi ja talletasin sinna ka lugusid oma huntkoerast, see tähendab koera ja hundi hübriidist. Just siis tekkis mul huvi teiste samalaadsete koerte kohta, pidasin pikki kirjavahetusi, saatsin kirju jahiseltsidele ja säilitasin hoolega kõik vastused. Näiliselt lihtsakese raamatu taga peitub aastatepikkune töö, uurimused ajaloost, rahvapärimustest, ajakirjandusest.
Kui tuli aeg see kõik raamatuks vormida, otsustasin lihtsuse kasuks ja püüdsin selle materjali panna kergelt loetavasse vormi, mis sobiks laiemale lugejaskonnale. Tegelikult oli materjali väga palju – virnade viisi tõlkisin venekeelseid artikleid ja huntkoerte kasvatamise põhimõtteid ning aretamisnõudeid neile loomadele. Raamatusse jõudis sellest üsna vähe, võib öelda, et kontsentraat, püüdsin sellega anda võimalikult mitmekülgset pilti metsakutsudest nii heas kui halvas.
Juurde tulid ajalootekstid, müüdid ja usundid. Aga muidugi ka keskkonnateema, millest ei saa mööda vaadata, kui juttu tuleb meie rahvuslooma püsimajäämisest, elu võimalikkusest tänapäeva Eesti metsades. Hunt vajab kaitset, et ta ei muutuks allakäinud moraaliga võsapeniks. Hunt vajab kaitset ka inimestes tekkinud vastumeelsuse eest – et neist nüüd kodulooma karjade nuhtlus on saanud, see on inimtegevuse otsene tagajärg. Looduses peab säilima tasakaal ja kui see on paigast, siis on see otseselt meie endi vastutada. 

Loodan, et suutsin oma raamatuga anda laiema vaatenurga , et lugejad hakkaks mõistam hunti mitte kui pelgalt muinasjututegelast ja müütide kangelast, aga ka ohtlikku kiskjat… ja vastupidi. 
Ning loodan, et lugeja saab osa minu suurest armastusest selle müstilise, kauni ja ohtliku looma vastu. 

Epp Petrone, toimetaja: Mäletan, kui istusin Väikese Myy laua taga kunagi mitu aastat tagasi ja tutvustasin ideed hakata meie kirjastuses avaldama looma- ja linnulugusid… Sellest sündis tema hingelindude raamat, “Meie kalkunid”. Aga tol samal korral ütles ta: “Tahaksin teha raamatu huntidest.” Jah, seal toas ringi vaadateski oli näha, mismoodi ta hunte armastab, hundid vaatasid vastu seinalt ja voodipadjalt.

Olime tükk aega esialgu nõutud, mis vormi see raamat panna. Arutasime, kas teha “hundid” ka meie maaelu-sarja ja keerata fookus rohkem huntkoerte pidamise peale… või teha see teos sarjade vabalt ja lasta tal olla, nagu ta on.

Ja küllap hundile sobib olla see, kes ta on. 

Sel hundiraamatul on samas nn oma kari olemas, Eestis on ju ennegi kirjutatud hundiraamatuid ja kuna lugesin neid toimetamise käigus, siis võin öelda, et kõik nad täiendavad üksteist ja mahuvad üksteise kõrvale ära.

Omaette huvitav kogemus oli mulle see, et otsisin raamatusse hundihingega inimesi, kes oleks nõus pihtimusliku minipeatüki kirjutama. Need suhtlused osutusid põnevaks ja mõni neist kestab siiani. 

Olen vahel mõelnud, kas ka mõne teise väeka linnu või looma kohta saaks kirjutada sellise raamatu. Küllap saaks. Aga hunt oma legendide tugevusega on muidugi eriline. Miks just hunt? . Nii kui see küsimus esitada, oleme maagilises maailmas. Miks on meil libahundid? Miks Rooma linna asutajaid just hunt rinnaga toitis jne Hundilegendide vägevusele ei saa loogikaga läheneda.

Üldse on selle raamatu omapära see, et kasutusel on eriilmeline arsenal. Ühest küljest on siin loomalood, mõnusast huumorist kantud. Siis läheb psühhedeeliliseks, eriti seal, kus kõneldakse libahundi-sündroomist. Samas on ajalugu, ootamatuid fakte, valu muutuva keskkonna pärast… 

Nii et taas on meie kirjastusest väljunud üks raamat, millele žanri on raske öelda. Head lugemist!

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments