Homme on homme ehk kuidas sündis Justin Petrone “Minu Itaalia”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Itaalia” autor

Minu uuel raamatul „Minu Itaalia“ on pikk saamislugu, mis ei puuduta üksnes mind ja mu perekonda, vaid ulatub lausa sajandite taha. Omal ajal ilmus meie kirjastuses praegust „Minu“ sarja meenutav reisiromaanide sari. Kui 2009. aastal 30. sünnipäeva puhul Itaalias käisin, tegin hulganisti märkmeid, mida mõtlesin mõnes sedasorti romaanis kasutada. Siiski ei tulnud tollest üritusest midagi välja, nii et üle 60 lehekülje pikkune kaust lebas pea 15 aastat sisuliselt kasutuna. Ka olen ma umbes 22. eluaastast saati pidanud päevikut, nii et mul leidus 2002. aastast alates küllaga märkmeid Itaalia reisiseiklustest. Ometi ei hakanud miski liikuma enne, kui astusin ligikaudu aasta eest ühte Viljandi hotelli, kus administraator Ragne pahandas jälle, et jään alatasa oma tunniajasele jõusaalikülastusele hiljaks. Nimelt ilmun ma miskipärast alati välja paar minutit hiljem. Ta pani mulle südamele, et jõuaksin kohale ikka „Eesti aja järgi“, mis omakorda käivitas minus midagi. Sumpasin pärast läbi lume kohviku poole, pannes juba peas kokku esimest peatükki raamatust, millest kujunes viimaks „Minu Itaalia. Homme on homme“.

Tollest vahejuhtumist saati alustasin iga päeva nii, et kirjutasin seda raamatut. Seadsin endale reegli, et iga päev – või vähemasti igal teisel päeval – on mul ette näidata uus, harilikult kolme kuni viie lehekülje pikkune peatükk. Ärkasin kell kuus hommikul pimedas üles, panin kohvi tulele ja asusin kirjutama. Kolme nädalaga oli raamatu esimene pool valmis. See tundus hämmastav. Mul oli käepärast ka too 2009. aastast pärit fail, mis näis nüüd sügavuse poolest väga piiratud – toona püüdsin jäljendada teisi autoreid. Tekstil polnud küll õiget tämbrit, aga tänu sellele sain ligipääsu paljudele juhtumistele ja vestlustele, mida poleks suutnud nii palju aastaid hiljem enam meenutada. Mõni kirjanik teeb märkmeid, teine jällegi mitte – igal juhul on mul hea meel, et sain tolle faili aluseks võtta.

Mõtlesin sageli, et raamatu lõpetamiseks peaksin minema tagasi Itaaliasse, aga otsustasin viimaks plaani sinnapaika jätta. Teadsin, et niipea kui lennukilt maha astun, satun uutesse seiklustesse ning asun üksipulgi kirjeldama iga joodud espressot ja iga nähtud maja. Vahel on parem tõmbuda allikatest eemale, nii tekib teemale avaram vaade. Ent Itaalia lainel püsimiseks jätkasin siiski Itaalia filmide vaatamist – peamiselt Fellini omi, aga mitte ainult. See oli vahva, sest hakkasin jälle mõtlema itaalia keeles, ja paar korda juhtus sedagi, et ütlesin kodust välja astudes tervituseks buongiorno, mispeale mulle muidugi meenutati, et viibin endiselt Eestis, mitte Itaalias.

Pole just lihtne jutustada lugu, mis puudutab su suguvõsa mitut põlvkonda ja tagatipuks 60 miljoni pealist rahvast – eriti lugejaskonnale, kes on kõnealust riiki ilmselt palju kordi külastanud, nii mõnigi seal koguni elanud. Ma pole Itaaliat risti ja põiki läbi rännanud ega pea end eksperdiks, kuid minu vaatenurk on erakordne selles mõttes, et minu juured ulatuvad Itaaliasse, ning ühtlasi mõistan ma nii itaallaste kui ka eestlaste mõttemaailma. Samuti loodan, et lugedes minu perekonna- ja identiteedilugu vaatab nii mõnigi eestlane uue pilguga oma sugupuud ja selle mõju oma maailmavaatele. Muu hulgas leiab raamatust peatüki minu Itaalia-unenägudest. Millist Eestit näed oma unenägudes sina? Aga millist Itaaliat, kui üldse?

Kui sel suvel ühele noorele eestlannale teatasin, et kirjutan parasjagu raamatut Itaaliast, turtsatas ta vastu: „Mida sina ka Itaaliast tead? Sa oled ju ameeriklane.“ – „Kas sa tõesti usud, et inimene muutub laevalt maha astudes kohemaid kellekski teiseks?“ küsisin temalt. „Loe mu raamatut. Küll sa siis aru saad.“ Sama soovitan mis tahes lugejale, kes juhtub mu raamatu vastu huvi tundma. Loe see kõigepealt läbi, küll pärast räägime.