Tekst: Eda Allikmaa, meie kirjastuse toimetaja

Krõbepakaselisel 16. veebruari õhtul Tallinnas Vanalinna Muusikamajja kiirustades, Olev Remsu „Minu Neenetsimaa“ raamatupakid kummaski käes abiks libedal vanalinnatänaval tasakaalu hoidmisel, olin päris mures, kas ja kui palju inimesi tuleb säärase hullu ilmaga Fenno-Ugria ja meie kirjastuse korraldatud Neenetsimaa õhtule. Aga muusikamaja saal sai õhtu alguseks rahvast täis ja hilinejatel oli tegu vabade istekohtade leidmisega. Olgu öeldud, et Fenno-Ugria hõimuõhtud Jaak Prozese mees-nagu-orkester juhtimisel on hästi sissetöötatud, koduse tundega ettevõtmised, kus on oma stamppublik, aga samas on need mõnusalt neutraalsed olengud, et esimest korda sinna sattujal (nagu mina) ei teki ebamugavust. Õhtu esimene külaline neenetsi keele uurija Sven-Erik Soosaar mängis publikuga äraarvamismängu, lausudes üksikuid neenetsikeelseid repliike. Õigeid vastuseid − nagu karta oligi − saalist ei tulnud. Meie keelesugulus neenetsitega on üpris kauge, sest nad kuuluvad uurali keelte teise harusse, samojeeedi keelerühma. Õhtu peakülaline kirjanik Olev Remsu lõbustas seltskonda „Minu Neenetsimaast“ tuttavate ja väljajäänud lugudega raamatu aluseks olnud Neenetsimaa retkest, kus ta kaaslane oli ameeriklasest keeleteadlane John. Kui Remsu oli end juba soojaks rääkinud, pudenes ta huultelt kogemata ka raamatu Johni pärisnimi, mis algab samuti J-ga. Viimased uudised J-st on, et mõned kuud tagasi kaitses ta Helsingis ära oma doktoritöö, mille jaoks käis materjali kogumas juba selsamal, Remsu raamatu aineseks olnud reisil 1989. aastal. Remsule oli toonane retk siiski juba viies kord Neenetsimaal käia. Raamatu teise peategelase, kõigi aegade võimsaima plahvatuse kordapanija Tsaar-pommiks kutsutava vesinikupommi lõhkamisest 47 km kõrgusel Neenetsimaa kohal möödub tänavu aga täpselt 50 aastat.