Tekst ja fotod: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor

Atatürki lennujaama passikontrolli järjekord on poolteist tundi pikk ja muudab selle aja jooksul pidevalt oma kuju. Nüüd on ta kolm hiirt alla neelanud kobra moodi. Ma pole ammu nii kaua üheski järjekorras seisnud ja ma pole ammu tundmatu riigi suurlinna avastanud. Ühel hetkel lihtsalt kipuvad sihtkohad, kuuldud keeled, tallatud rajad korduma, üksteisega sarnanema, nagu võõrad näod hakkavad meenutama varem kohatud inimesi. Uudsust on vanuse kasvades aina raskem leida ja kuigi kõik on sel viisil kodusem, on mul ikkagi tunne, et selline tuttavlikkus jõuab kätte kuidagi liiga ruttu. Mehaanilisus, millega reisime, võtab meilt ära avastamisnaudingu ja on päris keeruline esimest korda kuhugi jõuda, midagi siiralt kogeda, kedagi avastada. Mitte ainult sellepärast, et teadlikult rahulikule rändamisele seab argipäev omad piirid ja paljud kohad sarnanevad üksteisega aina enam, vaid peamiselt seetõttu, et me teame paikadest juba niivõrd palju, infomaht nende kohta meie peas on nõnda suur ja kirju, et sageli isegi siis, kui me pole füüsiliselt kohapeal olnud, tundub meile sinna jõudes, nagu me juba oleksime seda teinud. Ja selles tundes leidub terake pettumust. Sest kõik, mille kohta oleme palju kuulnud-lugenud ja mida piltidelt imetlenud, näib hetkel, mil päriselt kohale jõuame, õige pisut väiksem, tavalisem, tuttavam.

Ja siin ma nüüd olen. Esimest korda. Istanbul.

Ma pole kohanud veel kedagi, kellele see linn ei meeldi. Ühel või teisel põhjusel võlub Istanbul kõiki. Kiidetakse sööke, kaupu, ehitisi, ülistatakse loodust, ajalugu, kunsti, kultuuri, kosmopoliitsust, soovitatakse Sinist Mošeed, Hagia Sophiat, Bosporuse silda, Galati torni, Taksimi väljakut, ostetakse maitseaineid, nahatooteid, keraamikat ning antakse nõu, et naeratavalt nahaalsete müüjate liigset tähelepanu, nagu ka hinnakauplemist, tuleb rõõmsa tujuga nautida, isegi siis, kui see teie kannatuse proovile paneb. Kui on aega, öeldakse, peaks sõitma Printsi saartele hobukaarikuga sõitma, jalutama Aasia poolel ja külastama keerlevate dervišite rituaali, mis kingib reisile – ja siinkohal noogutatakse paljutähenduslikult – hoopis teise mõõtme. Ja see kõik on kahtlemata tõsi. Kõik, kes me esimest korda Istanbulis jala maha saame, seda teemegi ja fotod on selle tõestuseks.

Aga kellest vähe räägitakse – mitte ainult Istanbuli puhul, vaid minu meelest üldse, niimoodi globaalselt, laiemalt ja põhjalikumalt –, on kassid. Oh, need Istanbuli kassid! Nad on ilusad, puhtad, elegantsed ja hästi toidetud. Nad ei karda rahvamassi seas sujuvalt astuda, lasevad ennast pargipingil silitada – ja see on au, nagu kõik kassiomanikud teavad! – ja endaga magusal häälel rääkida, samal ajal kui nad ise tasakesti silma looja lasevad. Ma pole iial ühelgi reisil erinevate kassidega nii palju niivõrd erinevatel teemadel jutustanud! Neid on igas vanuses, igas suuruses, igasuguste erinevate huvide ja hobidega. Nagu kirjutab Hille Hanso “Minu Istanbulis”:

“Sellist kassidisaini maailmas pole, mida Istanbuli tänavatelt ei leiaks! Valge keha ja musta mütsiga, kollane kass valgete rõngastega, triibulised, vöödilised, pruunid, hallid, mustad, pruuni-valgekirjud, musta-valgekirjud, kollase-valge-mustakirjud, Hitleri või Stalini vuntsidega, sokkidega, täppidega, laikudega, eri värvides sabaga, siniste silmadega ja pruunide silmadega, pooliku saba või kõrvaga, kohevad, siledad… nii palju, kui fantaasiat jätkub.”

See teeb tuju heaks, kas pole? Sest kui siinsed linnaelanikud hoolitsevad ja armastavad kasse sellise õrnusega, siis peab see linn olema hea energiaga paik.

Räägime alaliselt Hamburgis elava baariomanikuga veinipokaali taga armastusest: mina kaitsen armastuse hädavajalikkust eluks ning tema püüab tõestada, et armastust ei ole olemas. See olevat noorte tüdrukute romantiline jura, ning seda öeldes kingib ta meile oma säravvalge naeratuse, mis viib mu mõtted psühhoteraapiale. Mis selles head on, küsite. Ega otseselt polegi, ent tänu tema tungivale soovitusele veedame järgmise hommikupooliku Büyükada saare rahus ja vaikuses. Sultanahmetis asuva imelise Mitara kunstikohviku omanik keraamik Nazan aga tunnistab meile maitsvat taimetoitu lauale asetades, et meid emaga niimoodi kahekesi reisimas nähes hakkas ta oma maal elava ema järele hirmsasti suurt igatsust tundma, ja me kallistame nagu vanad tuttavad veel enne, kui mõni tund hiljem läbi sumeda öö hotelli poole suundume. Ja kui viimasel õhtul viskab naerusuiselt irooniline suveniiripoe omanik meid nähes kapitalismile hüüdlauseks sobiva “Kas ma võin proovida teile müüa midagi, mida teil vaja ei ole?”, hakkame emaga mõlemad laginal naerma.

Istanbuli on võimatu kirjeldada. Parem on kohale minna ja lihtsalt lasta asjadel juhtuda.