Kuidas kulgeb Iirimaal

Pärast Tui Hirve Reykjavíki-muljeid saame lugeda, mida tunneb kriisiajal Iirimaal Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor.

OLUKORRAST RIIGIS. Meil siin Iirimaal haaras valitsus kriisi alguses kohe härjal sarvist ja vihjas jõuliselt, et parim viis jäleda koroonahaigusega võidelda on seda keskpärase õlle järgi nime saanud viirust üldse mitte endale külge saada. Rahvas oli praktilise nõuande eest ülitänulik.

Veel kuu aega istus taoiseach (niimoodi kutsutakse Iiris peaministrit, et tema ametinimi hirmutavalt kõlaks ja iirlased seepärast paremini käituksid) omaette ümisedes parlamendi sametises tugitoolis ja unistas värskelt vaadist lastud Guinnessist, aga oi kus siis järsku tuli mehel hoog peale ja kukkus lahmima! 

Nüüd võisid järsku ära unustada kohvikud, avalikus kohas vetsus käimise ja isegi – kujutad ette – töölemineku! Tööle tohivad minna ainult kriisiajal ühiskonnale hädavajalikud inimesed nagu näiteks tuletõrjujad või viinapoe müüjad.

Samuti ei ole sul uute reeglite kohaselt oma kodust kaugemale kui kaks kilomeetrit enam asja. Selle järgi on kodututel nüüd esimest korda elus nägu naeru täis – patseerivad ringi kus tahavad nagu õige mees kunagi.

Alguses mõtlesin nagu kõik teised, et küllap see kahe kilomeetri reegel ikka üks krutski on. Mille pani kääbikut meenutav Iiri president, kes armastab hirmsasti nalja visata, uudistesse üles pulli pärast, et siis ise pihku irvitada. Aga võta näpust: peagi sain kõne oma siinselt eestlasest sõbralt, kes oli otsustanud terve perega jalgratastel poodi minna.

Kuna neil mõõdulinti kaasas ei olnud, kandusid nad tuulega pahaaimamatult paarsada meetrit kahe kilomeetri piiridest välja ning Iiri politsei – näidates esimest korda üles tõelist võitlusvaimu – katkestas nälgiva pere poetee ja sundis neid kohe kodu rüppe tagasi pagema. Tõsilugu. Sõber helistas viivitamatult ja korrutas karjudes oma pool tundi järjest, justkui mina oleks kõiges süüdi: „Mis kurat! Mida kuradit? Kaua see kuradi pull kestab?!“ Aga vot mina ei tea, kaua see pull veel kestab. Korra valitsus neid koduvangistuses peast soojaks mineku reegleid juba pikendas ja hetkel peaks karjamaale saama viiendal mail, aga ega seda ka ei tea, kas siis jälle ei pikendata.

Muidu polekski viga elutoas ilma püksata arvuti ees istudes kirjatööd teha, aga seda aega on nüüd antud kätte nii neetult palju, et tagumik hakkab juba naks ja naks tabureti külge kinni jääma.

Hing ihkab väga metsa ja mägedesse – need on kohad, kus ma kunagi eriti käia ei ole viitsinud. 

Nii et ega siin Iirimaal praegu kerge ei ole. Teha tohib vähe, töökoht on kadunud, korteris olemine muutub piinavaks, tulevik on ebaselge. Kõigele lisaks on naine ka vist mõistuse kaotanud, kuna laulab suure osa päevast ning on pidevalt rõõmus ja positiivne. Ainuke positiivne asi tundub mulle hetkel see, et välisriideid ja aluspesu ei pea enam pesema.

Vahepeal puhkad arvuti vahtimisest väsinud silmi ja kuulad uudiseid: viirusega nakatunuid tuleb vaikselt juurde, keegi suri jälle väidetavalt koroonasse, Ameerika president soovitab õhinal katsetada haigusega võitlemiseks inimestele pleegitaja sisse süstimist. 

Halbu uudiseid muudkui sajab sisse uksest ja aknast. Kõige otsa väitis Austraalia arst Andy Tagg Hiinas läbi viidud teadusuuringute põhjal, et koroonaviirus levib peeretamise teel. Mõtlesin, et nüüd ongi maailmalõpp käes, aga õnneks osutus see viimane väide valeuudiseks. Elame veel ja saame hakkama.

Video päevast enne seda, kui Iirimaa lukku pandi (autor Rene Satsi).

“Nad maksavad hästi” ehk Kuidas sündis “Minu Iirimaa”

Tekst: Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor

Ah, ei mina mäleta, kuidas raamat “Minu Iirimaa” sündis. Ja kas sellel ongi tähtsust? Või oota – nüüd kohe, kui ma olin kirjutanud, et ma raamatu sünnihetke ei suuda meenutada, kerkis mulle silme ette üks hipi, ja tema ütles mulle kunagi hästi ammu nii: “Miks sa ei kirjuta “Minu” sarja raamatut Iirimaast?” Ta põhjendas oma küsimust igati loogiliselt: “Nad maksavad hästi.”

Mul läks see märkus kõrvust mööda. Maksavad-šmaksavad. Armastan ise arvata, et ainult raha pärast ei tee ma elus mitte midagi. Armastan arvata, et minu tegevuses peab alati leiduma kõigepealt mingi iva, mõtestatus ja siis võib sinna liita rahateenimise. Ma ei jooks näiteks ükskõik kui suure raha eest mitte kunagi tomatimahla, sest minu meelest on selline toode kindel tõend selle kohta, et saatan eksisteerib, ja üleüldse on meie tsivilisatsiooni üks õudsemaid saavutusi tomatitest mahla tegemine. Mis järgmiseks? Teeme peedist hapukoort?!

Teadsin, et ma ei hakka raha pärast küll midagi kirjutama. Lisaks ei paku mulle endale tavaliselt üldse pinget raamatud, milles keegi lapsehoidja või bensiinijaamatöötaja pikalt kirjeldab, kuidas ta võõral maal lapsi hoidis või bensiinijaamas töötas. (Ma tean – ei ole ilus otse ja ausalt asju välja öelda, aga mis ma teha saan, kui ma niimoodi tunnen?)

Nii vastasin mõne aja möödudes veel paarile inimesele, kes samuti mulle seda ideed (et võiksin Iirimaa ja oma elu teemal kirjutada) pehmelt öeldes peale surusid: “Ma ei taha seda teha, sest see kukuks kindlasti igavalt välja, ja maailmas on niigi palju igavust ja mul ei ole vaja seda oma kirjutisega juurde tekitada.”

Kuni ühel heal päeval pidasin sõbrannaga maha umbes sellise vestluse:
Mina: “Mida ma sellest Iirimaast ikka kirjutaksin? Selle maa kohta võib absoluutselt kõike ju Vikipeediast või kahekümneaastaste entusiastide blogidest lugeda.”
Tema: “Jutusta oma kogemusest. Olukordadest, millest ennast leidsid. Need olid ju kirjud!”
Mina: “Mulle ei tule esimese hooga meelde muud kui ainult hostel, kus mõnda aega elasin. Üks ennast hävitav alkohoolik seal; nigeeria bussijuht, kes praadis kogu aeg kalu ja laulis; leedu nihverdis, kelle eest tegin meditsiinikooli inglise keele eksami; vana raamatukogutöötaja, kes oli eluaeg ainult võõrastemajas elanud, ning noor iiri pätt, kes mind lõpuks sealsamas hostelis ära tahtis tappa… Siin pole Iirimaaga küll mingit pistmist.”
Tema: “Otse vastupidi! See ongi ju tegelik Iirimaa! See on SINU Iirimaa.”

Võtsin uue vaatenurga omaks. Hakkasin arvama, et äkki ma siiski saan rääkida Iirimaast viisil, mis lugejat oma monotoonsusega koomasse ei vajuta. Panin mõned oma peas varjul olevad mälupildid ettevaatlikult kirja ja avastasin, et enamik nendest on piisavalt imelikud ja intiimsed, et naiivse avameelsusega lausa tervele Eestile lugeda anda. Kritseldasin ja higistasin natukene ja niimoodi saigi raamat kokku. Palju lugusid pidin siiski lõpuks välja jätma, sest need läksid liiga “karmiks”.

Kuulsin toimetaja käest hiljem, et minu šedöövri toon pidavat olema “vaimukas”.
Vot seda ma ise ei tea – ennast ja enda kirjutatut on väga raske, kui mitte võimatu, hinnata.
Ja tõtt-öelda pole mul sooja ega külma sellest, kas raamat kukkus välja vaimukas või mitte – peaasi, et see ei ole igav. Ning loodan ja mulle tundub, et seda mu raamat ei ole. See võib olla kõike muud, aga mitte igav. Ma vihkan igavust sama palju kui tomatimahla.

PS. Minu raamat on eelkõige pühendatud anonüümsetele internetikommentaatoritele. Miks mõistab ühiskond nad nii kiirelt hukka? Minu Iirimaa-kogemus annab oivaliselt palju põhjust kritiseerida ja parastada. Võiks öelda, et see raamat on lausa netikommentaatorite Disneyland!
Andke mulle teada, kuidas teie oleksite teatud situatsioonides minust palju paremini hakkama saanud! Arutlegem, kui rumalaid otsuseid ma Iirimaal elamise ajal tegin! Parastagem hingest seda, kuidas ma mõnel hetkel oma eluga hakkama ei saanud või siis iiri gangsterit kartsin! Kõik on õnnelikud – mina saan südamelt ära rääkida mõne oma intrigeerivama Iirimaa loo ja saladuse ning kommentaator saab end välja elada, et öösel hästi magada.
Kõik muud inimesed on muidugi ka lugema palutud.

“Minu Iirimaa” esitlused Tartus ja Tallinnas

Rene Satsi “Minu Iirimaad” esitleme 25. aprillil kell 18 Tartu linnaraamatukogus ja 6. mail kell 17.30 Tallinnas Solarise Apollos. Tartus vestleb autoriga raamatu toimetaja Tiina Randus ja Tallinnas rännumees, “Minu maailma” autor Tiit Pruuli.
Apollos on esitluse päeval raamat müügil 10% soodsama hinnaga.