Tekst: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor. Kõigepealt Eesti, siis Hispaania, siis Uganda ja nüüd? Kohe saate teada!
Akna taga kallab vihma sellise jõuga, nagu sajaks viimast korda. Mürinal, niivõrd võimsalt, et paneb autod kiljuma, sunnib inimesed peitu ja korraga polegi maailmas enam muud kui musta troopilise pilve valatud tumehall veesein. Aken asub Panama pealinnas Panamás El Dorado linnaosas ja mul on selle peale ikka veel pisut imelik mõelda. Akna alla on korteri omanik sättinud suure pruuni kirjutuslaua, mille taga istudes näeb räämas bensiinijaama külje alt algava rahvuspargi lopsakat rohelust. Džungel, ütlevad kohalikud muiates. Roheluse taha ja osaliselt ta rüppegi jääb luksuslik eramute rajoon Albrook, mille kahe- ja kolmekordsed kanali-stiilis majad ehitasid Panama kanalil töötanud ameeriklased juba 70 aastat tagasi. Alati, kui sealt läbi sõidan, hakkan unistama mõnes sellises uhke aiaga uhkes majas elamisest, kujutan ette lapsi, koeri, kasse, kujutan ette seda väikekodanlikku rahu ja õnne, mis meid kõiki siis kindlasti ümbritseb. Nende majade imetlemises on midagi rahustavat, harva leiduvat teise ajastu romantilist hõngu, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, kui kõik oli veel võimalik. Kohe Albrooki kõrvalt algab Clayton, kunagine eritsoon, Panama apartheid, kuhu kohalikud ei tohtinud eriloata siseneda. Seal tuksub Panama kanal, mis viib ränduri Vaikselt ookeanilt Kariibi merele, avab tee tumesinisele Atlandi ookeanile ja sealt Euroopasse.
Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.
Ma hüüan, Sa hüüad,
nii teisel pool vett,
ja paati ei seleta silm.
Nii seisame, teine,
teisel pool vett,
kuni pimedaks läeb maailm.
Nii laulab Urmas Alender ja pressib end hinge sügavustesse; see on temale niivõrd lihtne. Tean täpselt, mida see kaugel, teisel pool vett seismine tähendab. Täna kohe eriti teravalt. Ja tean, et sellele, kes seisab siinpool, on see kordades raskemini talutav kui sellele, kes seisab sealpool. Sest sealpool seisja ootab, igatseb inimest, siinpool seisja igatseb lisaks inimes(t)ele tervet mahajäänud, kadunud maailma. Tunneb midagi Stefan Zweigi kirjeldatu sarnast. Ja seda on väga palju. Alles eile rääkisime sel teemal Venezuelast pärit abielupaariga, kes kolis kodumaa relvade ja töötuse eest Panamasse, on esimest korda perekonnast nii pikalt eemal. Juba üle aasta. Esimene kord on kõige raskem, lohutasin neid siis. Sest kui oled kõik aastad veetnud oma tähtpäevad, pühad ühtemoodi, siis seda need sinu jaoks tähendavadki. Teine aasta on juba pisut kergem, neljas veelgi enam, kuigi päriselt ei vabane igatsushoogudest iial. Pühad on emotsionaalne seisund, mille tagajärg on paratamatult nostalgia, nii et päriselt kerge pole see kunagi. (veel …)
Anna-Maria Penu: “Muutsin oma elu erilisemaks!”
Artikkel ilmus ajakirjas Anne & Stiil.
Tekst: Koidu Raudvere
Kolm aastat tagasi sai Eestis bestselleriks Valencia lähistel elava ajakirjaniku Anna-Maria Penu (nüüd 33) esikraamat “Minu Hispaania”. Nüüd aga tundub, et Euroopa on noorele naisele kitsaks jäämas…
Anna-Maria, sa oled Hispaanias elanud juba kümme aastat. Palun tuleta lugejalemeelde, kuidas ja miks sa sinna sattusid.
Hispaania ei olnud mulle eesmärk omaette! Ma olin 22aastane ning mulle tundus, et mu elu oli juba siis etteaimatav, ma ei olnud sellega rahul. Minu eesmärk oli muuta oma elu millekski erilisemaks, mulle sobivamaks. Kuid et ennast edukalt otsida ja leida, on vaja muuta elutingimusi, on vaja aega ja distantsi. Panime sõbrannaga lahkumisavaldused lauale – mina reisibüroos ja tema lennufirmas – ning sõitsime Hispaania idakaldale Alicantesse, ühe sõbra suvekorterisse. Kui keegi teine oleks pakkunud mõne teise koha, kus oleksin saanud mõnda aega rahulikult mõtteid koguda, siis oleksime võinud maanduda ka näiteks Ukrainas… Esialgu plaanisin ju vaid mõned kuud seal olla, hispaania keelt õppida ja seejärel hoopis Lõuna-Ameerikasse sõita, kuid juba teisel nädalal Hispaanias tutvusin Ernestoga, kellest sai hiljem mu abikaasa. Tema oli tol ajal ainus põhjus, miks otsustasin pikemalt Hispaaniasse jääda. Tahtsin vaadata, kas ka tegelikkus kinnitab seda, mida mu süda ütles: et tegu on erilise inimese, hinge- ja teekaaslasega. Muide, Lõuna-Ameerika lähedusse jõuan alles kümme aastat hiljem… (veel …)
Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.
Ene Timmusk (“Minu Kanada”) arutleb “Minu…”-sarja raamatute üle
Autor: Ene Timmusk, “Minu Kanada” autor
Enne kui ma oma raamatut hakkasin kirjutama, lugesin läbi Epp Petrone „Minu Ameerika“, et pisutki aru saada, mida see seeria endast ette kujutab. Ka Marje Aksli „Minu Moldova“ sai läbi loetud, sest Marje oli Kanada-raamatu toimetaja ning ta jagas minuga oma kirjutist. Pärast seda hoidsin teistest sama sarja lugudest eemale, sest kartsin, et need hakkavad mind liialt segama ning ehk isegi sunnivad peale mõtteid, mis pole päriselt minu omad.
Eestis olles ja Tallinna raamatukogude lugejaks saades, märkasin riiulis ühte „Minu…“ raamatut ning haarasin selle kaasa. Nende nädalate jooksul sain päris mitu tükki läbi loetud ning kohvrisse kaasa tuli „Minu Island“. Kõige rohkem ikka oma Islandi-huvi pärast (ükskord jõuan ma sinna riiki ka :)!
Ma olen siin-seal sattunud erinevate arvustuste kohta, ning ilmselgelt tuleb välja, kui väga mitmesuunalised on arvamised. Mõnele meeldib, mõnele mitte… Täiesti loomulik, nagu ikka raamatute puhul. Mina ei tahaks aga sugugi mingit nimekirja nende loetud kirjatükkide puhul koostada! Iga raamat on väga omanäoline ning lähenemine erinev. Samas pean ütlema, et näiteks need, milles jutuniit ühtlaselt algusest lõppu veereb, jäid ehk rohkem meelde (eriti Austraalia, Mongoolia, aga ka Itaalia – kuigi viimase puhul läksid küll kõik kõrvaltegelased sassi nagu pudru ja kapsad); ning ka seigad riikide kohta ei ununenud sama kiiresti kui need, mis justkui artiklitest kokku pandud (näiteks Hispaania, aga mingil määral ka Argentiina, Nepaal). Mis ei tähenda, et ükski oleks halvasti kirjutatud olnud. Mongoolia on kindlasti omaette klass, mis mõjus pigem sulamina ilukirjanduslikust raamatust ja reisikirjast. Ainult mul oli kahju, et Mongooliast jäi pisut kurb ja melanhoolne pilt, millele aitasid kaasa mustvalged fotod. Oleks väga tahtnud näha
natuke helgemat külge! Sest isegi kui kirjeldati sini-siniseid järvi, siis pildistatuna jättis see ikkagi väga masendava mulje. Isegi kunagi loetud ajalooline juturaamat, milles lahinguid ja sõdasid läbisegamini karmi eluga, rõhutas pigem, kui värviküllane ja eriline see riik on.
Kindlasti oli asju, mis häirisid mõnes raamatus ja arvestades kogemusi tööst oma toimetajaga, kippusin vahel sama pilguga kirjutatut vaatama. Aegajalt mõtlesin, kuidas Marje poleks sugugi rahul olnud, kui üks või teine katkend või mõttekäik raamatusse jäänuks, mis teistes lugudes ehk lausa esikohal olid. Nii et kõik on väga subjektiivne ja oleneb muuhulgas ka toimetajast. Huvitav on see, et hiljuti sattusin intervjuu peale, kus noor kuid tunnustatud kirjanik kurdab, kuidas toimetades kadus ära tema loo mõte, vähemalt see, mis tema endale loonud oli! Ning ta on endale lubanud, et ühel päeval annab ta oma raamatu välja esialgses versioonis. Mis paneb mõtlema, kas vanade klassikute raamatud on kunagi samasuguse punase pliiatsiga parandused läbi teinud… Ma ei väida samas, et toimetaja tööd pole vaja, kaasa arvatud ka minu raamatu puhul. Nüüd olen aga endalegi lubanud tagasi minna ning iseenda jaoks kokku korjata kõik, mis paberile sai ning käsikirja lühendamise käigus trükki ei jõudnud. Vaadata uue pilguga üle, täiendada, ausalt juurde lisada, mis ehk hetkel avalikkust ei kannata ning jätta see kõik endale justkui päeviku vormis. Ehk on lastel kunagi huvitav seda lugeda, või minul vanaduspõlves meenutada 😀
Tahaks ühe asja ära märkida, mis kõige rohkem siiani loetus hinge närima jäi. Argentiinas oli välja toodud võrdlus, kuidas viletsusse sattunud inimesed ei saa sellest välja murda, kui näiteks Ida-Virumaa elanikud ikka saavad. Ma pidin selle kohe mitu korda üle lugema! Kas tõesti saab terve ühe Eesti osa nii lihtsalt paika panna? Mida mõtlevad idavirumaalased, eriti need, kes armastavad oma kodu ning kes seda kunagi maha ei jätaks? Et nad on kehvemad ja madalamad kui teised? Samas olen nii kaua eemal olnud, et minu arvamine võib tunduda väga naiivsena! See oli nüüd küll ainuke okas, mis raamatutest südamesse jäi! Ning toimetajana oleksin vist ikka norinud selle võrdluse kallal. Aga muidu oli see aus ülevaade südamega tehtud tööst Argentiina kõige madalamale langenud kihiga.
Nüüd, kus ma olen lugenud läbi umbes pooled “Minu…”-raamatud, pean ütlema, et mul on hea meel selle sarja üle. Hea meel, et Epp Petrone asju veerema lükkas. Usun, see pole olnud sugugi nii lihtne, nagu kõrvaltvaatajale võib tunduda. Praegu, mil nii paljud eestlased laia ilma peal elu sisse seadnud või niisama aega veedavad, on tore, kui oma kogemustest kirjutatakse. Ega seda pole nõukaajal palju juhtunud, ehk ainult väljaspool Eestit, kui lahkujad oma kogemustest Välis-Eesti kirjastuse kaudu jutustasid. Kindlasti võib mingil määral paralleele tõmmata omaaegsete läbielamustega, kuigi ajastud mõjutavad paratamatult kuidas elu kujunes omal ajal ja kuidas nüüd.
Ning ei tohi ka unustada, et iga kirjutaja näeb maad, kus ta lühemat või pikemat aega olnud, läbi selle prisma, kus ta täpselt elas. Ei saa pahandada, miks jutus rohkem ühest või teisest kohast kirjutatud, kui raamatu pealkirjaks riigi nimi. Tean omast kogemusest, et kuigi elan Torontos, siis ma ei mõtle, et elan suurlinnas, vaid ikka Kanadas. Lõpuks saaks igast maast kokku täpselt nii palju kirjeldusi, kui seal eestlasi kanna kinnitanud on! Sellepärast ongi ju pealkirjaks MINU!
Ja tegelikult, kas poleks tore, kui need lood annaksid pisutki innustust igale oma kogemusi kirja panema. Ei tähenda, kas see on siis elu Eestis või mõnes teises maailma nurgas. Ei tähenda, kas see trükki jõuab või mitte! Aga tulevastele põlvedele oleks kindlasti sellised kirjutised toredaks tagasivaateks! Sest on ju kahju, kui järeltuleva sugupuu esindajad kurvalt kahetsevad, et nad eriti palju sinust ei teagi… Aga see võib mul ka vanusega seotud olla, mida rohkem aastaid kaela tuleb, seda rohkem vaatan tagasi ning mõtlen palju näiteks oma vanvanemate peale, kellest õieti midagi ei tea. Kahetsen ka sügavalt, et oma isaga kunagi maha ei istunud ja tema elust ei rääkinud… Nüüd on aga juba hilja… Proovin see-eest emaga kokku saades teda alati pinnida ning endast jutustama panna! Nii et toredat kirjutamist või veel toredamaid mälestuste kuulamisi 🙂
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Nõustun