Maailm läbi inimese 
Teisel pool vett
Tekst: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor. Kõigepealt Eesti, siis Hispaania, siis Uganda ja nüüd? Kohe saate teada!
Akna taga kallab vihma sellise jõuga, nagu sajaks viimast korda. Mürinal, niivõrd võimsalt, et paneb autod kiljuma, sunnib inimesed peitu ja korraga polegi maailmas enam muud kui musta troopilise pilve valatud tumehall veesein. Aken asub Panama pealinnas Panamás El 
Dorado linnaosas ja mul on selle peale ikka veel pisut imelik mõelda. Akna alla on korteri omanik sättinud suure pruuni kirjutuslaua, mille taga istudes näeb räämas bensiinijaama külje alt algava rahvuspargi lopsakat rohelust. Džungel, ütlevad kohalikud muiates. Roheluse taha ja osaliselt ta rüppegi jääb luksuslik eramute rajoon Albrook, mille kahe- ja kolmekordsed kanali-stiilis majad ehitasid Panama kanalil töötanud ameeriklased juba 70 aastat tagasi. Alati, kui sealt läbi sõidan, hakkan unistama mõnes sellises uhke aiaga uhkes majas elamisest, kujutan ette lapsi, koeri, kasse, kujutan ette seda väikekodanlikku rahu ja õnne, mis meid kõiki siis kindlasti ümbritseb. Nende majade imetlemises on midagi rahustavat, harva leiduvat teise ajastu romantilist hõngu, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, kui kõik oli veel võimalik. Kohe Albrooki kõrvalt algab Clayton, kunagine eritsoon, Panama apartheid, kuhu kohalikud ei tohtinud eriloata siseneda. Seal tuksub Panama kanal, mis viib ränduri Vaikselt ookeanilt Kariibi merele, avab tee tumesinisele Atlandi ookeanile ja sealt Euroopasse.
Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.
Ma hüüan, Sa hüüad,
nii teisel pool vett,
ja paati ei seleta silm.
Nii seisame, teine,
teisel pool vett,
kuni pimedaks läeb maailm.
Nii laulab Urmas Alender ja pressib end hinge sügavustesse; see on temale niivõrd lihtne. Tean täpselt, mida see kaugel, teisel pool vett seismine tähendab. Täna kohe eriti teravalt. Ja tean, et sellele, kes seisab siinpool, on see kordades raskemini talutav kui sellele, kes seisab sealpool. Sest sealpool seisja ootab, igatseb inimest, siinpool seisja igatseb lisaks inimes(t)ele tervet mahajäänud, kadunud maailma. Tunneb midagi Stefan Zweigi kirjeldatu sarnast. Ja seda on väga palju. Alles eile rääkisime sel teemal Venezuelast pärit abielupaariga, kes kolis kodumaa relvade ja töötuse eest Panamasse, on esimest korda perekonnast nii pikalt eemal. Juba üle aasta. Esimene kord on kõige raskem, lohutasin neid siis. Sest kui oled kõik aastad veetnud oma tähtpäevad, pühad ühtemoodi, siis seda need sinu jaoks tähendavadki. Teine aasta on juba pisut kergem, neljas veelgi enam, kuigi päriselt ei vabane igatsushoogudest iial. Pühad on emotsionaalne seisund, mille tagajärg on paratamatult nostalgia, nii et päriselt kerge pole see kunagi. (veel …)
Hispaania ei olnud mulle eesmärk omaette! Ma olin 22aastane ning mulle tundus, et mu elu oli juba siis etteaimatav, ma ei olnud sellega rahul. Minu eesmärk oli muuta oma elu millekski erilisemaks, mulle sobivamaks. Kuid et ennast edukalt otsida ja leida, on vaja muuta elutingimusi, on vaja aega ja distantsi. Panime sõbrannaga lahkumisavaldused lauale – mina reisibüroos ja tema lennufirmas – ning sõitsime Hispaania idakaldale Alicantesse, ühe sõbra suvekorterisse. Kui keegi teine oleks pakkunud mõne teise koha, kus oleksin saanud mõnda aega rahulikult mõtteid koguda, siis oleksime võinud maanduda ka näiteks Ukrainas… Esialgu plaanisin ju vaid mõned kuud seal olla, hispaania keelt õppida ja seejärel hoopis Lõuna-Ameerikasse sõita, kuid juba teisel nädalal Hispaanias tutvusin Ernestoga, kellest sai hiljem mu abikaasa. Tema oli tol ajal ainus põhjus, miks otsustasin pikemalt Hispaaniasse jääda. Tahtsin vaadata, kas ka tegelikkus kinnitab seda, mida mu süda ütles: et tegu on erilise inimese, hinge- ja teekaaslasega. Muide, Lõuna-Ameerika lähedusse jõuan alles kümme aastat hiljem… 
