“Mamma köök”: keelest, lasteaedadest ja mammast

Tekst: Epp Petrone, “Mamma köögi” autor

Seekord läks nii, et ma läksin lasteaedadesse esinema ja raamatut esitlema juba enne seda, kui “Mamma köök” trükikojast välja tuli.

Mulle, muide, meeldib väga lasteaedades esinemas käia! 

Mida vanemaks ma saan, seda suurema tolerantsi ja huumoriga suhtun oma sisemisse lapsesse. Lasteaeda minek, see on eriline tunnete ja kogemuste kokteil… kohati on siin lapsikut hirmu, kas see on ikka hea lasteaed (mina ise lapsena lasteaias käinud pole), aga peamiselt on siin uudishimu, sest mitte ükski lasteaiakogemus pole samasugune nagu eelmine. Mis tegelikult juhtuma hakkab, on puhas looming. Mida nad küsivad, kuidas nad istuvad, mis elekter õhus on? Kindlasti huvitab neid toit, see on selge, aga kuhu see jutt tüürib?

Ja nii ma käisin ja jutustasin neile oma mammast ja toitudest ja kuulasin seda, mis neil öelda on.

Lasteaedadele, muide, on väga “trikikas” (uus lastesõna) esineda. Lapsed oskavad küll vait olla ja kuulata. Aga vajalik on kokkulepe: “Nüüd teie kuulate ja ma pärast küsin teilt midagi. Kuulake tähelepanelikult!” Kui siis tuleb tekstis tegelane, kes küsib: “Arvake ära, mis minu lapsepõlve lemmiktoit oli?”, hakkavad nad muidugi vahele hõiskama, sest neilt on ju midagi küsitud. Ma pidevalt katsetan ja õpin, pidevalt kasvab lugupidamine lasteaiakasvatajate suhtes. 

Ja ka lugupidamine laste suhtes, kes päevad otsa niimoodi üheskoos toimetada oskavad. Vahel on esimeses reas üks kolmeaastane tüdruk (või poiss), nutuvõru suu ümber, ja ma tean, et ta igatseb oma ema. Vahel on ka nii, et ma ei oskagi temaga midagi peale hakata… aga jutustan siis vähemalt mõnest mõnusast nipist, kuidas teha piparkoogijäätist… Ise korraks mõtlen, kas sellel nutuvõruga lapsel on oma elus mammat, seda ürgset soojust, juurte tugevat turvalisust. Ehk saab ta ka sellest raamatust midagi juurde? Laste suur mure, ma arvan, on maailmas üksi olek. Olgu talle siin toeks üks mamma ja tema köök! 

Tagasi “Mamma köögi” juurde… Kui ma olin juba mitmes lasteaias ära käinud ja lastele jutustanud raamatust, mis on trükikojas, siis saabus lõpuks mu juurde pakk… see on eriline tunne, see trükihõnguline pakk lahti harutada. Selline ta siis on? Iga kord on veidike imestamist, kuidas raamat tegelikult välja kukkus.

Ikka veel imestan ma ka seda, et ma just oma mammast nii tugeva kirjandusliku tegelase olen teinud. Ta on ju tegelikult ka memme prototüüp “Suure inimese tunde” raamatus. Lapsena olin ma hoopis papa-fänn ja ninapidi papaga koos. Mamma oma torinaga oli… ta lihtsalt oli… Ega ma ju seda ka tea, kuidas tänapäeva lapsed seda mamma tegelaskuju vastu võtavad. Võibolla on selleks vaja aja akumulatsiooni, et mõista, kui lahe on üks torisev mamma, kui ta ütleb: “No ei ole mina elus üttegi süüki retsepti perrä tennü!”

Paar mõtet ka keelest.

Tegelikult on minu mamma pärit Varblast Läänemaalt. Tal on laulukõlaline taust: “Laine Laanemaa Läänemaalt”. Mina ise olen tegelikult narmasjuurne, iga suguvõsa ots on Eesti eri otsast ja üks lausa Komimaalt… aga minu elatud aastad Setomaal ja Võromaal panid mind austama seda keelt ja põliskultuuri, mida enda ümber tundsin. Kuigi ma siiani ei kõnele seda keelt vabalt, vähemasti ma õpin seda ja väga austan ka. Terve 2023. aasta olen käinud võro keele tundides, kavatsen jätkata järgmisel aastal. Nii et selles mängumaailmas, perelugude-maailmas, elab mamma kusagil siinses keeleruumis. On see siis Põlvamaal, Võromaal, Setomaal, võibolla isegi Mulgimaal või Tartumaal, see polegi nii oluline. Kokkuleppel mu keeleõpetaja Jüvä Sullõviga oleme lahendanud mamma tegelaskuju tsitaadid nii, et on mõista, et mamma kõneleb ise küll kohalikku keelt, aga lastega (latsiga) üritab ta nii-öelda rääki-keelt tarvitada. Eks see kokku üks paras kombinatsioon ole. Aga nii saavad ka Tallinna lapsed aru. Ja ikkagi kõik lapsed õpivad siit Lõuna-Eesti keelepruugi sõnu ja grammatilist eripära… doseeritult, mitte liiga palju. Nagu Sullõv ütles, oli niimoodi palju keerulisem keelt toimetada: oleks olnud puhas võro keel, olnuks lihtsam.

Aga tegelikult on see vist ka realistlik olukord, paljud Lõuna-Eesti mammad kõnelevadki oma järeltulijatega pingutatult pool-kirjakeelt. Ja ma tõesti soovisin, et lapsed ja vanemad ära ei ehmataks, kui pool raamatu juttu on päris tugevas võro keeles.

Samas hakkan ma ise kogu aeg siinse keelepruugi sees tundma, et oleks ikka rohkem võinud mammat panna maakeelt kõnelema… Lugesin hiljuti need raamatud Rahva Raamatu audiosse (peagi ilmuvad!) ja ausalt öeldes keerasin mammale etteloetavas tekstis rohkem kohalikku vunki mano.

Mis saab edasi? Ma juba tegelen uute raamatutega selle sarja raames. “Mamma sõnad” toob lastele mamma keele veel lähemale. Aga mõtlen ka, et mis oleks, kui kirjutaks “Mamma memuaarid”, ainult et mis keeles? 

PS. Siin pildil olen mina tütre Martaga ja mu õde oma tütrega (tema on raamatus tegelane nimega Mona). Ja keskel istub meie mamma koos kassi Mikiga, kes on samuti mamma-raamatutes tegelane.