Seekord said lugejad esitada küsimusi “Minu Bollywoodi” autorile Ragne Jõerannale. Aitäh kõikidele küsijatele ja aitäh Ragnele!
Auhinnaraamatu “Minu Tšiili” võitis Lil. Palju õnne ja palun kirjuta meile: triinu@petroneprint.ee.
Mis pani/ajendas sind Eestist lahkuma ja kuidas suhtusid sellesse su lähedased? Kuidas leevendad kodumaa igatsust? Ja kuidas hoiad Eestit ja eestlust ikka enesega?
Nagu raamatus kirjutasin, ajendas mind Indiasse minema fakt, et 2007. aastal avati otselend Helsingi–Delhi, ja ka pilet oli soodne. Ja Aasias polnud ma varem ka viibinud. Nii et miks mitte! Maailm on minu kodu, tunnen ennast pigem kosmopoliidina kui ühe koha patrioodina. Olen kass, kes kõnnib omapead, kuid samas kaitsen kui emalõvi oma kutsikaid! Mis on igatsus? Lähedus kas on või ei ole – ja kui see tekib, siis ei kao see ka kaugel olles. Mulle ei meeldi inimeste lahterdamine rassi, rahvuse, nahavärvi, usu, elukutse jms järgi – äkki piisab, kui prooviks lihtsalt INIMENE olla, selle sõna parimas mõttes. Seega eestlane, hindu, moslem, ameeriklane – mulle sobib kõik, kui neis INIMENE kaotsi pole läinud. (veel …)
Lugejaintervjuu Vahur Afanasjeviga
Viimati said lugejad küsitleda Justin Petronet, seda intervjuud saad lugeda siit. Nüüd on kord “Minu Brüsseli” autori Vahur Afanasjevi käes. Kallid lugejad, olge head ja saatke oma küsimus meile alates tänasest kuni 6. juunini aadressile triinu@petroneprint.ee (võite selle ka siia üleskutse alla postitada). Küsijate vahel loosime välja Margot Roose raamatu “Minu Amsterdam”.
Head intervjueerimist!
Lugejad küsisid, Justin Petrone vastas
Siin on meie järgmine lugejaintervjuu. Seekord sai küsimusi saata raamatute “Minu Eesti” ja “Minu Eesti 2” autorile Justin Petronele.
Kas sul on vahel ka koduigatsus Ameerika järele? Ja kui on, siis millega seoses see kõige tugevamalt endast märku annab?
Igatsen Ameerika huumorit. Eesti huumor on mõnikord liiga kuiv. Okei, Kreisiraadio on tõesti naljakas, ja Jan Uuspõld on hull-geenius, aga seda tavalist, igapäevast huumorit, mis meil on Ameerikas, siin ei ole. Meie Ameerika huumor on absurdsem, naeruväärsem. Mõnikord näen või mäletan midagi Ameerika programmist, mis on mulle väga naljakas, aga eestlased üldse ei saa sellest aru, sest see on mingi Ameerika nali, millest ainult ameeriklased aru saavad. Ja kui ka ma seletaks nendele, mida see nali tegelikult tähendab, ei ole see ikka naljakas nende jaoks. Nad arvavad, et see on lihtsalt “rumal Ameerika nali”. Seda „Daily Show“ huumorit kahjuks ei ole veel Eestis. Või võib-olla on. Õnneks mul on sõbrad, kes on korraldanud Stand-up Comedy`t Eestis. See on väga positiivne märk!
Kas oleks liiga ebaaus küsida, kumba maad sa rohkem armastad, Eestit või Ameerikat? On ehk üks südamelähedasem kui teine või mõlemad üsna võrdsed?
Ma olen väga uhke selle üle, et olen ameeriklane. Inimesed on öelnud, et mu raamatud on ausad. Üks põhjendus, miks nad on nii ausad on, et ma olen ameeriklane, ja meie kirjanduse traditsioon on lihtsalt olla nii aus, kui on võimalik, vist liiga aus mõnikord. Me ei karda tõde. Üks ameerika kirjanik Stephen King on kirjutanud, et iga inimene saab kirjutada, aga ainult siis, kui see inimene kirjutab tõde. See on tõeline demokraatia.
Aga kui vaatan näiteks olümpiamänge, siis ma olen salaja Eesti poolt. Võib-olla sellepärast, et ma tean, et minu maa on nii suur, et kindlasti võidame palju medaleid. Mu lootus on, et Eesti võidaks siis paar medalit. Eriti talveolümpiamängudel olen Eesti poolt. On nii hää näha, kuidas eestlased on maailma tippmurdmaasuusatajad. Olen selle üle uhke. Selles mõttes armastan Eestit natukene rohkem kui Ameerikat.
Järelikult, ütleks nii ja naa. Armastan mõlemat, aga igaüht teistmoodi.
Suve lõpus said kõik lugejad esitada küsimusi Anu Samarüütel-Longile (“Minu London”). Intervjuud temaga saate lugeda siit. Nüüd vastab teie küsimustele Justin Petrone (“Minu Eesti”, “Minu Eesti 2”). Küsimused palume kas saata aadressile triinu@petroneprint.ee, lisada need sellesama postituse kommentaariumisse või Facebooki vastava teema alla.
Aega küsimuste esitamiseks on 29. märtsini. Kõikide agarate mõtlejate vahel loosime välja Kaja Kahu raamatu “Minu Guatemala”.
Teine lugejaintervjuu. Lugejad küsisid, Kaia-Kaire Hunt vastas!
Mulle on tundunud, et Kaia-Kaire reisib hästi palju. Kuidas tal on õnnestunud reisimine ja tööl käimine omavahel sobima panna? Ja kuidas tal jääb aega veel nii paljude muude asjadega tegelemiseks?! Palun retsepti:)
Ma olen hästi õnnelik inimene – olen leidnud endale sellised tegemised, mis on võimaldanud oma aega planeerida. Pean siinkohal aitäh ütlema nii oma headele ja mõistvatele bossidele kui päris enda ettevõtete meeskondadele. Aja osas on mul lihtne lahendus – ärge omage telerit ega olge interneti/sotsiaalmeedia sõltuvuses – aega tekib meeletult juurde. Ja tegelege asjadega, mis on rohkem hobi kui töö – nii ei teki tööd tehes ka kuidagi tööl käimise tunnet ja kogu aeg on nagu natuke vaba aeg:)
Minu küsimus: Kuidas Kaia-Kaire suudab elada mitme riigi vahel? Mulle tundub, et see elu tähendab pidevat igatsust ühe või teise järele. Kuidas leevendada oma koduigatsust või Nepaali-igatsust?
Kas igatsus äkki aga polegi liikumapanev jõud? Tegelikult on võti muidugi oskuses olla rahul seal, kus parasjagu oled. Paratamatult on aga Eestis rohkem mulle lähedasi inimesi ja Nepaalis jällegi rohkem võimalusi iseendas ringi rännata ja hetkes elada – kaks mulle nii üliolulist asja, mida ma ühes kohas ühendada pole suutnud. Minu igatsus on magus ja sütitav: ma ei tunne, et ma peaksin midagi kardinaalselt tänasel päeval muutma ehk siis päris paikseks jääma.
See lendamise-rändamise praktiline pool huvitab ka, kust lingi kaudu sa oma lennud leiad ja mis lennuliine soovitad kasutada, et sinnapoole maailma lennata?
Viimastel aastatel on hea olnud Finnairiga Delhisse minna ja sealt JEtAiriga edasi Kathmandusse. Aga Gulf Air on siiani mu lemmik! Mind on väga palju aidanud hea tuttav Krister, kes teab lennufirmadest kõike. Aga ühe hea odava lennu leidmine ongi minu arvates vahest täistööpäev.
Kas sa plaanid veel raamatuid kirjutada? Oled mõelnud “Minu Nepaali” teise osa peale ka?
Minult küsitakse seda pidevalt. Aus vastus võiks olla: mitte niipea:) Võibolla kunagi, näiteks kümme aastat hiljem? Kui neil lastel on juba lapsed, nad on oma eluga järje peale saanud.
Mis neist lastest praeguseks saanud on, kes seal tegelasteks on, aeg on mõnevõrra edasi läinud. Kas ikka samamoodi lastekodus, lihtsalt vanemaks kasvanud?
Jah, enamus on alles. On paar last, kelle sugulased on leidnud ja nad oma hoole alla võtnud. Lapsed kasvavad ju nii kiiresti – vanemad neist annavad juba päris täisealise mõõdu välja! Ja nad on muutunud – nagu ikka teismelised muutuvad. Kuidas öeldaksegi – väikesed lapsed väikesed rõõmud ja mured, suured lapsed – suured rõõmud ja mured.
Tõenäoliselt kõige enam läks mulle hinge Bikashi liin – kuidas temal tänasel päeval läheb, kas endiselt Megi lastekodus?
Bikash on täiesti olemas seal 🙂 Eks tal ole kohati päris raske – meie pea iganädalaste kõnede ajal saan sellest hästi aru. Aga need on tema valikud ja õppetunnid. Me kõik oleme tulnud ju siia ilma midagi õppima ja ega sellest valitud teest ei pääse.
Eespool on juba küsitud, ent kuidas läheb neil lastel praegu seal Nepaalis elu. Ma lisan sellele veel küsimuse, et kas endiselt on sealseks rahastajaks Austraalia “tädid” või on toetajaid veel? Kas siitsamast Eestimaalt pole soovijail võimalik kuidagi abistada? Kuidas üldse rahvusvahelised organisatsioonid Nepaali abistavad või on sealgi vajalik kohalikku bürokraatiat?
Peamised rahastajad ehk Austraalia tädid on jätkuvalt olemas, samuti meie rahvusvaheline “punt” noorematest inimestest, kes jõudumööda oma panustamisega aitavad. Eestimaalased saavad panustada ülekannetega MTÜ Terve Maailm arveldusarvele 221041342043 märksõnaga Nepaali lapsed. Igal aastal saadan annetajatele ka ülevaate ja pildid, mis nende raha eest ostetud sai. Viimati ostsime narisid, madratseid ja kööginõusid.
Ilmselt on päris palju rahvusvahelisi organisatsioone, kes Nepaali ühel või teisel viisil abistavad, kuid ma pole kunagi olnud päris kindel suurte heategevusorganisatsioonide efektiivsuses – ilmselt läheb suur osa raha vaid süsteemi ülalpidamiseks. Lisaks kõigele tuleb silmas pidada suurt korruptsiooniohtu, mis paratamatult suurte abisaadetistega vaesemates riikides kaasneb.
Kuhu veel lisaks Nepaalile soovitad minna, et saada erilist ja autentset elamust mõne maailmakillu kohta…?
Viimati, kui ma Nepaalist tulin, külastasin Myanmari – ka see andis suure elamuse. Tiibeti sisemaa on kindlasti paik, kuhu tasuks minna, samuti teatud Hiina piirkonnad. Mõni aasta tagasi, kui Kuuba veel täiesti suletud oli, oli seegi elamus. Lääne ja Kesk-Aafrika on külastamist väärt. Ohh – ausalt – kui tahta ja otsida leiab igas kohas midagi sellist, mis silmi pööritama paneb. Reisimine rikastab ja annab selliseid elamusi, millest tugitoolis telerit passides vaid unistada võib.
Ja mis peamine – reisimine pole sugugi alati kallis. Olen ka paari tuhande krooniga Hiinas näiteks käinud. Minema peab ikka sinna, kuhu süda kutsub – siis leiab ka need kõige erilisemad kohad üles.
Kuna ma pole kohtumistel käinud, aga raamat jäi nagu pooleli, siis tahaks kangesti teada, mis on edasi juhtunud nii Sinu enda kui Sinu Nepaali sõpradega. Ja veel: raamatus kirjutasid, et polnud nii mõnegi koha jaoks vaimselt valmis (Tiibet nt) – kuidas selle teemaga nüüd lood on?
Oleksin ma siis teadnud kõiki neid tarkuseid, mida praegu, oleksin ma rohkem valmis olnud. Aga näiteks Kailashi mägi (nagu ka ilmselt mitmed muud kohad) polegi kõigi jaoks. Müstilistesse kohtadesse ei tasugi alati sisse tungida – näiteks ma ei usu, et ma Kailashi mäe jaoks tänini valmis oleksin. Aga ma oskan hoiatusi nüüd paremini lugeda :). Alustades vaimset teed võib ikka tekkida hetki, kui tekib tahtmine oma võimeid üle hinnata, tekib soov olla suurem kui tegelikult oled. Ju siis oli mul Tiibetis käimist vaja, et omale mõned olulised õppetunnid kirja saada.
Muide, raamatukogukohtumisel küsiti mult, et kas tõesti on tõsi see, mis Kaia-Kaire kirjutab oma raamatus, et küüslauku süüa ei tasu, võib seljavalu tulla. Mina ise ei mäletanduki raamatust seda kohta! Kuidas sa kommenteerid? Ja mis rolli sinu elus küüslauk mängib?
Ma ka ei mäleta seda kohta 🙂 Aga nii või teisiti pole sellised soovitused kunagi väga üheselt võetavad. Tiibeti ja hiina meditsiin lähenevad inimesele isiklikult ja holistlikult – mis ühele sobib, võib teisele teha karuteene. Küüslaugus on terve rida kasulikke omadusi, aga kõigile see ei sobi – nii on paljude asjadega siin maailmas. Sai küll ümmargune vastus, aga konkreetsemalt sellele küsimusele ei oska ma ka vastata.
Mida võiksid eeslased nepaalidelt ja nemad meilt õppida, endas arenda või millest end ära harjutada? Mis Teid selle rahva juures enim köidab?Ma ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et natuke elementaarset planeerimist võiks siiski ka iga Nepaali inimene omandada. Samuti prügikäitlemist 🙂
Meie aga võiksime jälle osata rohkem hetkes olla ja nautida asju, mis meil olemas on, mitte igatseda selle järgi, mida ei ole. Sügavat looduse ja kõiksuse austust võiksime ka õppida, vanemate austust samuti.
Ühest kultuuriruumist teise liikudes toimub paratamatult mingi ümberlülitumine. Esmapilgul tundub, et Eesti ja Nepaali puhul on erinevus teravalt tuntav mitmel tasandil (nii mõtte- kui ka materiaalsel tasandil), aga mis oleksid näiteks kõige olulisemad asjad või mõttemallid, mida Sa võtad kaasa Eestist Nepaali ja vastupidi? Pean silmas eelkõige Sinu enda jaoks tähtsaid esemeid või veendumusi, mitte seda, mida Sa ehk heategevuslikul eesmärgil kaasa viid.
Eestist Nepaali võtan kaasa ilmselt oskuse organiseerida, administreerida, korraldada, läbi mõtelda jne 🙂 Loomulikult kannan oma hinges endale armsaid inimesi ja suhteid nendega, oma väärtushinnanguid ja juuri ja teadmist, kus pärinen, aga see ei kvalifitseeru just mõttemalliks.
Nepaalist Eestisse võtan aga kaasa oskuse tingimusteta armastada ja armastust näha, lihtsalt olla, elada ja hetke nautida, elu sisse hingata, tunnetada, vaadata, näha ja märgata. See kõik on Eestiski õpitav, aga selleks peab tekkima selline eriline hetk. Minul seda siin ei olnud, minul tekkis see eriline äratundmine just seal, Meg’i katusel mägesid vaadates. Nepaalist olen ma üles korjanud mingi imetabase kauakestva seratoniini“laksu”, sest ma ei suuda viimaste aastate jooksul meenutada ühtegi hetke, kui mul oleks olnud depressiivne tuju – selline imeline rahu ja olukordade nautlemine kestab ikka veel.
Materiaalsetest asjadest – minuga on juba väga pikka aega kaasas reisinud üks imeline kaelakee – ühe laama kingitus ühel erilisel hetkel. Ja üks käepeal – ka ühe pühamehe pühitsusega kingitus. Need hoiavad mind ja tuletavad mulle meelde olulisi asju.
Kas lastele tuleb see pigem kahjuks, kui keegi tuleb paariks kuuks/pooleks aastaks, et siis jälle ära minna?
See dilemma on ka mind vaevanud. Olen siiski jõudnud järeldusele, et positiivne pool kaalub negatiivse üles. Lihtsam on kindlasti minna suuremasse kollektiivi, kus ei teki nii isiklikke suhteid. Ja aus peab muidugi olema – algusest peale rääkima sellest, kauaks jääd, miks tulid ja et sul tegelikult on oma kodumaa ootamas.
Kirjutasid, et üritasid laste toidulauda rikastada, viisid neid piknikule ja vahepeal võtsid paar vaba päeva ja puhkasid hotellis. Kas vabatahtliku tööga kaasnes ka väike tasu või oli see kõik varasemate säästude arvel?
Sellisel viisil, nagu mina vabatahtliku tööd teinud olen, on see üks ütlemata kallis hobi. Teisisõnu maksin kõvasti peale oma tegemistele, aga vabatahtlikutöö skeeme on ilmselt mitmeid. Mulle sobib selline vorm, kus ma vähemalt materiaalses võtmes rohkem annan kui saan.
Kui kallis on elu Nepaalis? Tahaksin ka väga lugeda, mis on juhtunud pärast raamatu lõppu.
Nepaali elu on Eestiga võrreldes ikka väga odav, kuigi hinnad tõusevad pidevalt.
Mis puudutab seda, mis raamatu tegelastest edasi on saanud, siis ma ise loodan talvel veidi aega leida, et Petrone Prindi blogis natuke seda teemat avada 🙂
Lõpetasin eile Minu Nepaali lugemise. Äärmiselt nauditav lugemine oli. Mind paneb imestama see, kui lihtsalt ja kiirelt Kaia Nepaalis kohanes ja väga südantsoojendav oli lugeda, kuidas ta seal end tõeliselt õnnelikuna tunneb:-) Kuid siiski, Kaia, millest Sa Nepaalis olles kõige enam puudust tunned? Kas üldse?
Vahel tunnen puudust nii lihtlabasest asjast nagu soojast veest või oma vannist. Või oma voodist. Aga päris tõsiselt vist mitte millestki. Kui siis kellestki – viiest mulle kõige olulisemast inimesest. Õnneks viimaste puhul ma tean, et nad ei kao kusagile, isegi kui ma pikalt ära olen.
Nepaalist lahkumine oli raske, aga millised emotsioonid valdasid sind sellel hetkel, kui jala taas Eestimaa pinnale panid (kas tundsid õnnetunnet koju jõudmisest või igatsust Nepaali järele)?
Pean tunnistama, et minu saabumised Eestisse on kandnud nn helget udusust – olen tegelenud hoogsalt aklimatiseerumisega, püüdnud aru saada, miks inimesed on nii närvilised, õnnetud, ringitormavad, hallid ja püüdnud mitte samasse rattasse langeda. Olen imestanud, et mida kõike inimesed poest ostavad ja miks nad nii mõttetu sisuga e-maile saadavad. Olen arutlenud, miks ei seisatata ja ei naudita hetke – kastepiiska, langevat lehte, puul istuvat lindu, udu hajumist, isegi lörtsiräitsakat külmas talveöös – mida iganes.
Võõrsil olles kindlasti tekib vahel isu mõne söögi järele, mida ainult kodumaal saab, mida sina igatsesid?
Varasematel aastatel tundsin puudust mis iganes maitsest, mis poleks riis või läätsed. Hiljem, kui olukord juba lubas parematki sööki nautida, siis vast mõni hea salat oleks vahel ära kulunud või omatehtud must leib…
Kuidas võõrsil toime tulla koduigatsusega ja igatsusega kõigi kallite järele?
Igatsus on meie enda loodud tunne – kui sinna sisse kaevuda, et miks kedagi või midagi igatsetakse, hakkab kooruma midagi hoopis muud emotsioonid ja põhjused kui igatsus. Ma ei usu, et igatsust tegelikult olemas on. On meie harjumused, egoistlikud soovid, tahtmised ja unelmad, ma arvan. Mina olen õppinud, et alati pole need igatsetavad asjad sugugi vajalikud.
Ma ei saanud tulla sellele kohtumisõhtule, kus sina ja Roy Strider rääkisite Nepaalist (ka tema ju sealmaal elanud). Kuulsin, et te olite mõnevõrra vaidlema läinud, sest sinu ja tema Nepaalid olid üsna erinevad. Mille üle te seal siis vaidlesite?
Ha-haa! Jah, Royga on lihtne vaidlema minna 🙂 Vaidlesime õige mitme asja üle, sest mulle tundus, et Roy on elanud hoopis teises Nepaalis – eks mõnes mõttes see nii olegi. Kusagil väikeses külas lastekodus elamine on hoopis midagi muud kui turistina Nepaali külastada. Usun, et juba põhjus, miks minna, avab maailma hoopis teise kandi pealt. Roy on süvenenud märksa rohkem poliitilistesse tagamaadesse ja ajaloolistesse iseärasustesse kui mina, ka tema missioon on hoopis midagi muud. Mina elasin lihtsa külarahva keskel ja just selline lihtne käsitlus mulle ka sobib.
Mis rolli sa selle “Teeme ära” kampaania juures kandsid?
Olin koordinaator, nagu ka järgmise, juba sel nädalal algava projekti juures. Olen enda jaoks tõeliselt avastanud kolmanda sektori ja väga rõõmus selle üle!
Kuna ma olen täna haige, siis ma küsin seda ka, et mismoodi sul läheb metameditsiini konverentsi korraldamine (ja millal see tuleb ja mis seal täpsemalt tuleb) ja NB, kuidas sina nohu ja köha vastu täpselt võitled?
Konverentsi korraldamine kulgeb ootuspäraselt ja tempokalt. Paari nädala pärast on programm koos, siis saab Eesti Metameditsiini Keskuse lehelt täpsemalt selle kohta lugeda. www.metameditsiinikeskus.ee annab põhilistest tegmistest ülevaate. Konverents ise toimub 11-15.05.2011. Ma ei hakka veel välja ütlema, aga suured nimed tulevad esinema!
Mina ei võitle ühegi haiguse vastu, muuseas. Kui midagi külge hakkab, siis ma üritan aru saada, mis põhjusel ja siis selle nn juurpõhjuse likvideerida. Väikese nohu ja köha vastu pole midagi paremat kui kerge soolveega loputamine/kuristamine, vitamiinirohke söök ja korralik ports head und. Vahest need nohu ja köha annavad märku, et võiks korra aja maha võtta, oled oma immuunsusele liiga teinud?
Raamat meeldis mulle väga ja süvendas huvi vabatahtliku tööd, jooga ja meditatsiooni vastu. Kas vabatahtlikuks on mõtet minna ka lühemaks perioodiks, näiteks kuueks kuuks? Või on see pigem endale linnukese kirja saamisena, et olen ka nüüd midagi head teinud (ja lisaks maailma ka näinud).
Ma usun, et isegi pool minutit heategevust on parem kui mitte midagi 🙂 – ma ei piiraks seda küll ajaga mitte mingil moel.
Kui lubad, et raamatule tuleb järg, siis ei päri rohkem 🙂 Oled mulle eeskujuks – alati kui kuskil on rasked olmetingimused, siis enam ei virise, tuleb hoopis meelde Sinu positiivne suhtumine, et kui on kasvõi natuke külma vett pesemiseks, siis see on juba suur asi! Ja kes teab, ehk maandun minagi ükskord kuskil maailma teises otsas ja aitan lastekodulapsi… Sina ju näitasid, et Eesti naine saab kõigega hakkama!
Aitäh! Vahel on mul endalgi hea meenutada, et millistes tingimustes ma Nepaalis hakkama olen saanud (kui mõni tühine probleem Eestis kummitab). Vabatahtliku tööd soovitan aga soojalt – see muudab nii palju ja ma olen veendunud,et ikka paremuse poole! Me kõik oleme kõikvõimsad, kui leiame asja, mis meid motiveerib, millesse usume ja mida armastame, võime liigutada mägesid.
Esimene suur intervjuu! Lugejad küsisid, Anu Samarüütel-Long vastas
Küsin kohe Anult tema kannapöörde kohta. Ta kirjutab, et “Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane”. Aga kas Anu siis enne ei olnudki moekunstnik?
Nime poolest olin, aga sisu poolest mitte. Ma arvan, et moekunstnikuks saab ennast nimetada see, kelle põhitegevuseks on moe disainimine. Mina aga olin põhilise osa ajast moeajakirjanik ja vahel natuke ja hobi korras tegin moodi.
Kust võttis Anu julguse sellises eluetapis nii radikaalse kannapöörde teha?
Mul ei olnud midagi karta, sest mul ei olnud midagi kaotada. Peale selle ma vist olengi loomu poolest julge kõiksugu uusi asju ette võtma – ettevõtja hing:)
Tahaks, et Anu spekuleeriks sellel teemal, et kas tal oleks sama lihtne olnud full time kooli minna, kui tal oleks lapsed olnud. Ja siis veel seda ka, et õppimisele kulutatud raha teenis end peale kooli lõppu tagasi, või kui see ei olnudki eesmärk, siis mis siis oli?
Mul ei ole lapsi ja ma arvan, et sellel kursusel oleks väikste laste kõrvalt olnud väga raske, kui mitte võimatu õppida.
Ma arvan, et haridusele kulutatud raha on alati hästi kulutatud raha. Kui ma poleks õppima läinud, siis poleks mul sellist raha ka olnud! See tuli kusagil universumist, ime väel ja ainult selleks, et saaksin koolis käia. 🙂
Selle osa, mille ma ise pidin leidma ja jällegi ime kombel leidsin – seda maksan ma siiani tasapisi tagasi sinna, kust see tuli. Nii et vastus küsimusele, kas raha on tagasi teenitud, on hetkel eitav. Minu õppima minek ei olnud ajendatud sissetuleku suurendamise soovist. Õppima mineku eesmärk oli tundma õppida ja avada endas see potentsiaal, mis mulle antud ja asuda seda edaspidises elus maksimaalselt kasutama enda ja teiste rõõmuks ja hüvanguks. 🙂
Pole midagi kurvemat kui inimene, kelle anded ja potentsiaal jäävad kasutamata. Mulle tundub, et inimeste anne on nii Eestis kui kogu maailmas üks kõige enam
raisatud ressurss. Maailm oleks palju külluslikum ja õnnelikum paik, kui kõik saaksid elus teha seda, mis neile südamelähedane on ja mille peale neil annet on.
Praegu on mul õnnestunud asjad sättida nii, et tegelengi põhiliselt disainimisega (kangaste, moe ja aksessuaaride) ja moeillsutratsioonide tegemisega – nii et leian, et olen oma eesmärgi saavutanud ja edukalt rada vahetanud 🙂
Kui palju London Anu elu on muutnud?
Londonis elamine on aidanud mul hakata tajuma end maailmakodanikuna, tundma end koduselt eri rahvuste seas, avastama, et kunstniku kodu ja tööpõld on terve planeet Maa ja mitte vaid Eesti.
Veedan suurema osa oma asjast Londonis ning mulle mõjub kindlust andvana teadmine, et selles linnas töötab sadu tuhandeid loojaid, siin toetatakse ja mõistetakse disaini, see on maailma edukaim linn just tänu loovtööstusele ning siin on võimalik vabakutselise disainerina edukas olla. London on mulle näidanud, et mina ja mu oskused on tõesti väärtuslikud ja vajalikud – see on parim mida disainer võiks soovida!
Londonis elamine on mind heas mõttes ka rikkunud. Ma väga naudin seda külluslikku loovust, mis seal kõikjal vohab ja inspireerib. Ma tunnen ikka veel suurt imestust ja tänulikkust selle üle, et ma saan käia vabalt imetlemas oma lemmikdisainerite asju ning tasuta maailma parimatel kunstinäitustel.
Londoni elu on muutnud ka päris väikseid ja naljakaid asju minu elus. Näiteks kuna Londonis on tuleb tänaval liikuda kiiresti ja vaadata, et inimestele jalgu ei jääks, hoida elevaatoril alati paremasse serva ja mitte uimerdada kõnniteel, siis olen märganud, et olen hakanud ka Eesti kuidagi kiiremini ja konkreetsemalt liikuma, teadvustama seda, et “suurlinna rütmile” ei saa jalgu jääda.
Kuna sõidan tihti Tallinna ja Londoni vahet, olen alati täielikus segaduses tee ületamise osas: kummale poole kummas riigis siis vaadata, vasakule või paremale.
Ma arvan, et Londonis elamine on mind muutnud ka jutukamaks: seal tihti alustab võhivõõras tänaval või poes sinuga sundimatut ja sõbralikku vestlust, rääkimata poemüüjatest, kes alati maa ja ilma üle arutleda soovivad. Ma olen märganud, et selline jutuharjumus on mullegi külge jäänud.
Usun, et London on mind muutnud natuke tähelepanelikumaks ja viisakamaks inimeseks, sest Britid on enamasti hirmus viisakad. Ma nüüd lausa teadikult pingutan, et olla kenam ja lahkem.
Kui Sul oleks nüüd võimalik oma Londoni elu uuesti alustada, siis mida Sa teeksid teisiti? Kui üldse teeksid midagi teisiti?
Mul ei ole mingit soovi oma Londoni-elu muuta või uuesti alustada – ma tunnen, et olen õigel teel, asjad arenevad ja liiguvad tasapisi õiges suunas. Vahel ma muidugi muutun kärsituks, tahaks et kõik rutemini juhtuks! Siis pean ikka endale meelde tuletama, et tähtis pole mitte lõpp-punkti jõudmine, vaid teel olek ja oskus sellest rõõmu tunda.
Kuidas läks oma kollektsiooniga, kas õnnestus?
Pärast raamatu valmimist tegin kohe ühe kollektsiooni ja mul oli sellega ka maikuus Londonis näitus. Kuigi ma oleks tahtnud teha ka septembri moenädalaks kollektsiooni, ei saanud see teoks mitmesugustel põhjustel. Töö aga käib ja küll ta varsti valmis saab. Ma teen hetkel ka uut ehtekollektsiooni, mis on inspireeritud Memphise disainistiilist ja Ettore Sottsass’i loomingust – olen sellest ise väga elevil.
Anu, mida sa teed, kui inspiratsiooni üldse pole? Kuidas sa pea uuesti nn “lahti” saad?
Tuleb asjale läheneda holistiliselt- koguda inspiratsioonimaterjali ja teha praktilisi katsetusi ning samal ajal käia ringi lahtiste silmadega.
Kui oled juba esitanud küsimuse – see tähendab asunud otsima inspiratsiooni – siis vastus ka tuleb, peab ainult oskama seda märgata. Minul on nii, et kui näen mingit asja, mis tekitab elevust ja põnevust ning kõhus tekib selline naljakas kõditunne, siis tähendab, et olengi leidnud õige inspiratsiooniallika! 🙂
Mul on ka arvutis folder “Inspiratsioon”, kus sees kümneid alakaustu eri kusntnike töödega, näituste, rahvariiete ja muude imeasjadega. Kõigepealt tuulan ma seal, kuni tekivad mingid mõtted. Väga hea on siis ka kohe praktiliselt asja kallale asuda, võtta välja materjalid, laotada laiali, sobitada nuku peale ja nendega “mängida”.
Ehteid tehes laotan samuti kõik materjalid laiali ja asun katsetama. Lihtsalt paberile joonistades ei tule mul enamasti midagi välja.
Kuidas sa kirjutad? Mis kell ja mis rituaaliga jne.
Ma avastasin, et ma ei saa raamatut üldse kirjutada laua ääres toolil istudes. Leidsin, et parimad kohad kirjatööks olid Londoni eutoa sohva ja suur tugitool vaheldumisi. Istusin neis, L- asendis, jalad üleval ( tugitoolis olles olid jalad teise tooli peal), laptop süles. Istuma pidin tingimata näoga akna poole. Vaatasin taevasse ja laused tulid kergelt, eiteakust ja täiesti iseenesest. See oli üsna veider, sest minevikus artikleid kirjutades pidin tihti lauseid lausa vägisi välja tirima.
Kirjutada võisin ükskõik mis ajal, tegin seda nii päeval, sageli ka öösel, kui kõik oli magasid. Kõrval oli mul alati tass teed ja põses klaaskomm.
Minu meelest on su raamatu kooliosal potentsiaal omaette raamatuks inglise keeles, pikemaks kirjutatult muidugi. Mis sa ise sellest arvad? Või tunned pigem, et terve raamat sel kujul, nagu ta on? Oled sa üldse mõelnud sellele, et raamatut võiks üritada suunata ka inglisekeelsele, Briti lugejale?
Ma tunnen ka ise, et sellel võiks olla potentsiaali, kuid ma ei ole kindel, kas mul oleks veel materjali kümne peatüki jaoks. Lihtsalt ei mäleta enam paljut ja kõik eredamad hetked said kokku surutud nendesse viite-kuute peatükki, mis Londoni raamatus sees.
Mul on ka tunne, et ei oleks õiglane kirjutada raamatut päris elus inimestest õigete nimedega, avaldamiseks riigis, kus neid inimesi tuntakse. Ma ei usu, et Louise oleks õnnelik, kui see raamat Inglismaal ilmuks, ehkki kõik, mis kirjutasin oli tõsi. Võib-olla peaks see raamat siis olema pool-fiktsioon, väljamõeldud nimedega?
Anu, mis on Sinu kõige-kõige-kõige lemmikum koht Londonis?
Ma arvan, et Soho. See on nii värvikas, loominguine ja tõelise iseloomuga linnaosa, kus põimub madal ja kõrge. Soho Square’il istudes olen alati õnnelik ja tunnen end ülihästi ning koduselt.
Kus on Londonis parim paik päikeseloojangu nautimiseks?
Ma kahjuks ei tea, kus on selleks Londonis parim koht – kindlasti mõne kõrgema hoone katuselt, kust avaneks vaade linnale ja jõele. Ma ise jälgin tihti oma kodu rõdult, kuidas päike madalamale veereb. Paraku loojub ta lõpuks teise maja taha ja siis ma olen alati pisut pahane, et see maja ees on, aga midagi pole teha.
Ahjaa päris tore oli ükskord päikeseloojangu-aegne laevaretk Thame’sil, nii et jõgi peaks kindlasti selles loojangukaadris sees olema.
Anu lõpukollektsioon on minu meelest tõeliselt kihvt… Mida Sa kõige rohkem sellest ajast igatsed või kõige kõige meeldejäävamaks pead? Kui ei oleks ühtegi takistavat tegurit ja Sa saaksid valida, millises Londoni linnaosas elada, milline see oleks?
Aitäh, et mu kollektsioon meeldis!
Kõige parem kooliaja juures oli see, et mulle kingiti pooltest aastat, mille jooksul ma sain täielikult pühenduda enese arendamisele ja õppimisele, ilma et oleks pidanud oluliselt majandusliku poole pärast muretsema. See oli tõeline privileeg, ime ja maailma parim kingitus! Ma siiani imestan, et see minuga juhtus! 🙂
Muidugi kõige meeldejäävam kooliajast oli minu õpetaja Louise Wilson – ma nägin teda muuseas jälle üsna hiljuti unes 🙂
Kui ma aga saaks vabalt valida kohta, kus Londonis elada, siis valiks ma – nagu kõik inimesed – koha “kesklinnas mere ääres metsa sees”. Või kuna Londonis merd ei ole, siis jõe ääres. Mul on see koht juba valmis vaadatud: kui jalutad Tate Moderni juurest üle silla Saint Paul’si poole, siis paremat kätt on maja maast laeni klaasist akende ja katuseaiaga, selle katusel on metallist kuubik.. See ongi minu tulevane kodu 😉 Nagu ütlesin: jõe ääres, kesklinnas, mets katusel ja päiksepoolne.
Muidu mulle meeldivad ka Fitzrovia ja Covent Garden.
Kas sa kujutad ka oma elu ilma Londonita ette? Või enam mitte?
Mulle meeldib väga mu praegune elukorraldus – ja ma soovin, et see jääkski nii. Ma ei taha üldse ettegi kujutada elu ilma Londonita! 🙂
///
Auhinna, peatselt ilmuva “Minu Gruusia” otsustas Anu anda Kaitile, kes küsis, kus Anu Londonis elada sooviks, kui kõik võimalik oleks. “See küsimus pani mind unistama ja fantaseerima kõigist neist kohtadest, kus Londonis oleks tore elada. Nagu öeldakse, et soovide ja unistustega peab ettevaatlik olema, sest need lähevad täide:)” ütleb Anu.
Aitäh kõigile küsijatele! Järgmine intervjuu järgmise autoriga juba õige pea!
Fotod Anu Samarüütel-Longi erakogust.
Esita küsimusi Anu Samarüütel-Longile!
Tähelepanu! Alustame Petrone Printi intervjuudesarjaga, kus küsimusi saate esitada just teie! Esimesena on pihitoolis “Minu Londoni” autor Anu Samarüütel-Long. Küsimusi saate esitada meilitsi (dagmar@petroneprint.ee), meie Facebooki lehel, sellesama postituse kommentaarides või saates küsimused Twitteri teel meieni. Aega küsimuste esitamiseks on selle nädala lõpuni ehk 5. septembrini ning uuel nädalal ilmub intervjuu siinsamas blogis. Lisaks loosime välja kõikide küsijate vahel peagi ilmuva “Minu Gruusia!
Just nüüd on võimalus küsida, mis hingele jäänud! Kommentaarium on avatud:)
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Nõustun