Raamatu “Kust tulid muinasjutud?” sünnilugu

Tekst: Epp Petrone, raamatu “Kust tulid muinasjutud?” autor

Jah, kust tulid muinasjutud? Siin raamatus on üks hästi armas omamoodi versioon, mis muudab muinasjutud justkui lasteks, kes soovivad kodust välja pääseda ja laia ilma rändama minna – autentne muinasjutt muinasjuttudest, pärit Aafrikast. Kui mina laps olin, veetsin palju aega ema töö juures raamatukogus ning mäletan hästi “Saja rahva lugude” muinasjutusarja ja mitut muud jutukogumikku. Suuremaks kasvades oli üks periood, kui ma muinaslugudest kaugenesin, aga siis tulin tagasi nende juurde, juba küpsemas eas. Hakkasin aru saama, millised muinaslood mulle endale meeldivad. Ja just sellistest juttudest olengi kokku pannud selle raamatu.

Esiteks, metafoorsed lood. Hea muinasjutt olgu mõistujutt: tavalise jutu all räägitakse ka ühte teist, suuremat lugu, ja lõpus saab küsida: mida me sellest õppisime? Näiteks iga kord, kui keegi mult midagi laenata soovib, tuleb mulle korraks meelde lugu sellest, kuidas jänes oravale oma ilusa koheva saba laenas… Teised, lühikesed lood. Midagi pole teha, mina armastan lühikesi muinasjutte rohkem kui pikki. On muidugi hetki, kus tahaksin videvikumõnus kuulata kellegi pikka jutustust, aga niimoodi raamatusse trükitult eelistan ma lühikesi, isegi anekdoodi-pikkuses jutte. Kolmandaks, jah, olgugi nad naljakad. Olgu siis kogu olukord absurdne, tegelased tobedad, nende jutt imelik… Igatahes midagi sellist, mis kergelt naerma ajab.

Näiteks üha enam märkan, et mulle meeldivad putuktegelased. Siia raamatusse kogusin mitu putuktegelast: näiteks prussakas Martina, kes 21. päeva sünnipäeva puhul otsustab mehele minna; või lutikad, kellele tuleb sääsk külla; või kirbud, kes satuvad “merehätta”.

Kust ma neid muinasjutte kogun ja korjan? Mul on aastaid tagasi ostetud hiigelpaksud ingliskeelsed antoloogiad, maailma maade folkloorikogumikud. Iga aastaga avaneb rohkem ka internet, üles pannakse vanu raamatuid, ümber jutustatakse vanu lugusid, tuleb vaid otsida. Ja kuidas ma muinasjutu “enda omaks teen”? Tavaliselt ma algatuseks jutustan loo kellelegi suuliselt ümber, olgu see siis üks inimene või mõni rühm. Ma armastan neid olukordi, kus jutustatakse lugusid. Ja iga lugu läheb paratamatult jutustaja nägu. Ta on ikka pärit sealt kusagilt kaugelt (või lähedaselt) maalt, aga ta on nüüd minu oma. Nagu selles Aafrika muinasjutus “Kust tulid muinasjutud?”: üks kaugelt tulnud laps rändas minu juurde ja ma lapsendasin ta.

Pildid on siia muinasjutukogusse teinud Tiiu Kitsik. Mõnusad lapselikud, fantaasiarikkad. Ootan juba meie järgmist koostööd!