Vestlused tulnukaga Triin Lellep

Oleme kosmoselaevade vaatlusel käinud pea igal öösel ja mitte kordagi pole me lahkunud nii-öelda tühjade kätega. Eriskummalisi õhusõidukeid – kolmnurkseid, bumerangi- ja taldrikukujulisi –, mis ühtäkki ilmuvad ja kaovad, liikudes hääletult üle taeva, oleme näinud igal öösel. Lennukitega neid sassi juba ei aja. Need kosmoselaevad on olnud enamasti väga kaugel ja maandumisest pole siiani küll mingit märki olnud. Aga seekord peab minema teisiti. Sisetunne ütleb nii.

Kui päike hakkab loojuma, paneme autole hääled sisse ja sõidame linnast välja. Mööda maanteed, mööda külateid ja kruusateid, kuniks jõuame suurte põldude vahele. Kohal! Meie vaateulatusse ei jää mitte ühtegi inimhinge, looma ega majapidamist. See, mis toimuma hakkab, peab olema vaid meie silmadele.

Tuleme autost välja ja vaatame tähistaevasse. Ei lähe kaua, kuni taevasse ilmub kosmosesõiduk, mis hääletult meie peade kohal sõidab.

„Rohaan,“ hüüatame rõõmsalt, „ta on kohal!“

(jätkub raamatus)

„Mis keelt hallid ise rääkisid?“

„Inglise keelt, mis kujuneb ka teie tulevikus ühiseks keeleks.“

„Aga meil on oma kultuur ja oma keel, me peame seda oluliseks ja tahame seda säilitada.“

„See ei ole põhjuseta, sest eesti keel on väga unikaalne keel. See põlvneb ühelt teiselt maaväliselt tsivilisatsioonilt.“

„Ossa raks! Kuskohast?“

(jätkub raamatus)

„Kas ka meie saame suhelda oma lahkunutega, nagu teie saate pärast nende surma?“

„Te saate ja hakkategi seda tulevikus tegema. Aga praegu veel te loote piiranguid ja blokeerite seda suhtlust, sest teie uskumussüsteemi tõttu läheks inimene pärast oma surma justkui väga kaugele ära. Nad ei ole tegelikult teie sagedusest kaugel eemal. Te loote vaid illusiooni, et nad on väga kaugel. Kui te tunnete leina või igatsete neid inimesi, siis tegelikkuses on nad just teile sellel hetkel väga lähedal ja te tunnetate nende energiat, sest nad soovivad teiega suhelda. Teie aga filtreerite nende kohalolekut läbi negatiivsuse ja sellepärast te kogete leina.“

„Kas need meie seast lahkunud inimesed on üllatunud, miks me nutame, kui nad tulid lihtsalt „tere“ ütlema?“

(jätkub raamatus)

„Seega, mõnes paralleelreaalsuses ma ei olegi laulja ega näitleja, vaid koristaja või hoopis kodutu?“

„Kõik, mida sa ette kujutada suudad, ka eksisteerib. Aga see ei tähenda, et sa peaksid sellist reaalsust kogema, kui sa seda ei eelista. Kõik on võimalik, küsimus on ainult selles, kas see on seotud nende õppetundidega, mida sa oled valinud siin maailmas saama?“

„Kas sa palun ütleksid mulle, mis õppetundi tulin mina siia saama?“

(jätkub raamatus)

„See on osa paljude tsivilisatsioonide kollektiivsest sobimusest ja samuti naturaalne areng, mis toimub kolmes etapis. Esimene etapp on täielikult „füüsiline“, mida kogete teie. Te sööte, joote, hingate, magate. Mida rohkem te vibratsioonis kõrgemale arenete, seda väiksemaks need vajadused jäävad. Teine etapp on „quasi füüsiline ehk peaaegu füüsiline“, kus oleme meie. Me ei söö ega maga enam, me toitume otseselt energiast, aga me endiselt hingame. Ja kolmas etapp on „mittefüüsiline“. See on puhas energia, puhas vaim, ilma füüsilise kehata. Selles etapis on kõige suurem üleüldine ülevaade universumist ja teadlikkus samal ajal eksisteerivatest paralleelkehastustest.“

„Kujutame ette, et keegi on jõudnud mittefüüsilise tasemeni oma arengus ja ta näeb, et üks tema inkarnatsioone on negatiivne kuri inimene, näiteks Hitler. Kas ta saab midagi teha, et teda takistada või õpetada?“

(jätkub raamatus)

„Miks meie planeedil on nii vähe vaimsust ning nii palju vägivalda ja negatiivsust?“

„Tihti inimesed arvavad, et planeet Maa on justkui lasteaed. Vastupidi: Maa on meistrikursus ja te olete kõik äärmiselt võimsad ja julged hinged, et olete valinud selle kogemuse. Te elate transformatiivsetel aegadel, kus saate kogeda nii negatiivsust kui ka positiivsust. Igaüks saab valida, mida ta soovib kogeda. Te saate alati otsustada, et te ei soovi enam negatiivsust kogeda. Te kogete hetkel tsükli lõppu, kus kõik muutub vägivaldsemaks, et see transformeerida. Aga tegelikult te ei muuda oma planeeti, vaid iseennast. Kui sa mõistad midagi ja muudad oma uskumussüsteeme, siis sa ümberlülitud uude reaalsusesse. Sa võid uskuda, et sa muutsid maailma, aga tegelikult sa muutsid vaid iseennast.“

„Kui hulluks asjad siis minna veel saavad? Kas on võimalik kogu Maa hävinemine tuumapommiga?“

(jätkub raamatus)

Elasin Pariisis vabakutselise lauljana ja töö puuduse üle ei kurtnud, olgugi et need esinemised olid kaugel minu unistustest laulda suure orkestriga suurtel lavadel. Ühel päeval seisis mu üürikorteri ukse taga omaniku dirigendist abikaasa. Ta olevat kunagi paar CD-d üles kappi unustanud. Kutsusin ta sisse, pakkusin kohvi, leidsime plaadid üles, kuulasime sellelt tema orkestri salvestisi ja õhtu lõppes nii, et tema mängis klaverit ja mina laulsin.

Järgmine päev ta helistas mulle ja kutsus laulma oma orkestri solistina suvisel kontserttuuril. Ma vaatasin kuupäevi, need kattusid täpselt ajaga, millal mu sugulased pidid külla tulema. Neil lennupiletidki ostetud. Keeldusin viisakalt ja panin kurvalt toru ära, sest kuidas ma saaksingi oma sugulasi alt vedada?

Sel hetkel aga miski plahvatas mu peas. Kas ma jälgisin oma põnevust? Kas ma tegutsesin nagu sassanid?

(jätkub raamatus)

Natuke rohkem kui aasta aega tagasi, pärast esimest interneti teel toimunud seanssi Rohaaniga, nutsin üksi kodus, sest jutuajamine oli nii võimas ja puhastas nii vägevalt minu kivistunud negatiivseid uskumusi. Pisarad on muide meie keha loomulikud puhastajad, nii et neid pole vaja üldse karta. Kui olin ennast kogunud, tundsin tohutut põnevust kutsuda rootslasest kanaldaja Linus Eestisse ja korraldada avalik üritus Rohaaniga. Ma olin ise ka üllatunud, sest tegelikult ma ei tundnud vajadust ise enam Rohaaniga kohe uuesti rääkida ja kui aus olla, siis ma ei teinud seda ka missioonitundest teiste inimeste ees. Lihtsalt tundsin põnevust, jätsin kõrvale kõik muu ja usaldasin protsessi. Ma ei mõistnud ja sõbradki olid üllatunud, mis mind äkitselt valdas – isegi kontserdid ei tekitanud minus enam huvi.

Kõik sai aga selgeks, kui kanaldaja esimest korda lennujaamas minu ees seisis.

(jätkub raamatus)

Seilame välja lahele, kus giidi sõnul leidub vaaladele palju süüa, seega võib neid seal ka tihti kohata. Me ei peagi kaua ootama, kui siin-seal meie ümber hakkavad üles kerkima vaalade sabad, seljad ja hingamisel tekkivad purskkaevu kujulised aurupahvakad. Nii vanad kui noored vaalahuvilised rõõmustavad valjuhäälselt iga pisimagi märgi üle ja see teeb südame tõesti soojaks. Oleme ju ikkagi siia tulnud kohtuma nii võimsate olenditega, lausa tulnukatega, kuigi sellest viimasest faktist olen küll vist ainult mina teadlik.

Minul on aga oma missioon. Tahan vaaladega telepaatiliselt suhelda ja edastada neile tähtsa sõnumi: paljudel inimestel on väga kahju, et me teie ookeane reostame. Me kahetseme tehtut ja oleme väga kurvad, et teile nii palju kannatusi oleme valmistanud.

Ootan oma hetke, et mõne vaalaga telepaatiline side luua. Äkitselt, mitte kaugel minust, näen uhket vaala selga. Sulen silmad ja suunan kogu oma fookuse selle vaala peale ja kannan ette oma monoloogi.

(jätkub raamatus)

„Sa ei maga, aga sa oled ennast avastamas ja avamas. Su silmavärv võib muutuda sinakaks, mida rohkem sa teed seda, mis sulle põnevust tekitab, mis on põhiline indikaator, kuidas aktiveerida oma DNAd. Aga Atlantise juurde tagasi tulles. Kuna Atlantise lugu on teieni tulnud Platoni kirjutistest Antiik-Kreekast, kujutate te Atlantist ette Kreeka arhitektuuriga. Kõige lähem on tegelikult asteekide arhitektuur: võimsad püramiidid, kaunid kivist sillutatud tänavad, punaseks, valgeks, mustaks värvitud templid, ümbritsetud kuldse ja hõbedaga ning palju kristalle, mis valgustasid kogu impeeriumi pealinna. Nad teadsid, kuidas panna kristalle vibreerima, et need tekitaksid valgust ja energia teisi vorme, mida kasutati majapidamistes. Atlantlased suhtlesid palju vaalade ja delfiinidega, ehitades oma templitesse kanaleid, mis võimaldasid neil sinna ujuda, et inimestega suhelda. Atlantlased teadsid palju astronoomiast, matemaatikast, meditsiinist, kultuurist ja neil oli sügav ühendus planeedi Maa ning loodusega. Atlantlased kandsid nii-öelda spirituaalseid kiivreid, mis salvestasid nende endi tsivilisatsioonist informatsiooni, ja nad tundsid leviteerimise tehnoloogiat.“

(jätkub raamatus)

„Meie teadlased on hakanud rääkima erinevatest paralleelreaalsustest ja multiuniversumidest!”

„Nad mõistavad seda, jaa, aga nad ei mõista kuidas sinna saada! Aga nad proovivad.“

„Tundub, et me lähme hallide rada, kes pühendusid nii tehnoloogilisele arengule, et unustasid spirituaalsuse ja vaimsuse…“

„Sellepärast on väga oluline, millele sa ise fookuse paned. Kui sa soovid kogeda reaalsust, kus minnakse rohkem spirituaalsuse ja tasakaalu poole, siis tegutse selles suunas.“

„Nii palju lihtsam on masinaga, väga vähesed viitsivad teha spirituaalset tööd.“

„Pea meeles, et tehisintelligent on osa teist. See on teie oma intelligentsus, mida te kasutate masinates. Aga siiski, teadvust kasutamata tuleb tehnoloogial mingil hetkel barjäär ette.“

(jätkub raamatus)