Poliitpäevik Viktoria Ladõnskaja

Ilmunud
08.2015

“Miks otsustasin loobuda ajakirjandusest poliitika kasuks, miks liitusin erakonnaga, mille reiting ei ilmutanud kasvutendentsi ja mille toetus venelaste seas oli nullilähedane? Sest inimene on seotud riigiga, kus ta elab – nende ühise elujoone kaudu.”

Ajakirjanikuametist loobunud ja konservatiivse eestimeelse erakonnaga liitunud vene rahvusest Viktoria kirjutab oma läbielamistest. Kuidas otsitakse poliitikasse noori tulijaid? Kuidas otsustatakse valimisnimekirjad? Mismoodi valmistutakse eetriväitlusteks? Need on universaalsed küsimused, millele Viktoria annab isiklike kogemuste põhjal saadud vastused. Edasi muutub tema lugu aga unikaalsemaks. Mis saab siis, kui selgub, et tema koha riigikogus võib otsustada üksainus valesti vormistatud hääl?

“Poliitpäevik” on tirelraamat: ühest otsast lugema asudes on raamat eesti keeles ja teisest küljest lähenedes vene keeles.

Sattudes esimest korda ühte Toompeal asuvasse kabinetti, tekib tahtmine kingad jalast võtta. Umbes nagu arsti juures, et mitte tänavalt pori sisse tuua. Aga siin on veel ajalooline põrand, mis mäletab oi kui paljusid samme. Mind vastu võttev sinikollases raamistuses naisterahvas pani rahvusküsimusele õige diagnoosi. Tema ravimi toime tulenes ju ta päritolust: eesti-vene segapere, vene keel − teine kodune keel. Tema viis mind ka kuusilmadega inimeste kinnisele üritusele, kus räägiti sellestsamast integratsioonipoliitikast.

Selle vanalinna vana maja katusealuses väikeses ruumis ma kohtasingi Teda. Seda meest kutsutakse Eesti poliitika halliks kardinaliks, inimeseks, kes liigutab riigi poliitilisel malelaual nähtamatu käega nuppe. Ta istus ruumi keskosa suhtes tegelikult nurgas, kuid temast õhkus „kindlalt edasi“-sõnumit. Kui ma lõpetasin Lasnamäest rääkimise, küsis ta:

„Millal sa poliitikasse lähed?“
„Ma olen ajakirjanik. Need asjad ei käi kokku.“
„Ma mõtlen, kunagi tulevikus.“

(jätkub raamatus)

—-

Teine eesti keelt rääkiva valijaskonna märgiline reaktsioon: „Sa oled nüüd maskott, jah? Tähendab, venelaste häälte püüdmise nukk-talisman.“ Siinkohal astub ebavõrdsesse võitlusse eesti valijate stereotüüpne ettekujutus, et Eestis elav vene inimene on üldjoontes umbes nagu „meie väiksem vend“. Ühesõnaga mitte märkimisväärselt väljakujunenud isiksus, kelle käitumine vajab hädasti korrigeerimist. Ja nüüd me näitame sellele väiksemale vennale „vene kandidaati“, ja tema reageerib reflektoorselt nagu Pavlovi koer – hääletamisega. Pean selle stereotüübi lõksus olijatele pettumuse valmistama: pelgalt vene nimest on vähe. Ja pean veel kord valmistama pettumuse ka ajalehtede poliitilistele analüütikutele, sest IRLis mõisteti, et ma ei ole maskott.

(jätkub raamatus)

—-

Kui ma kuulsin detsembri alguses lauset „Pane vaim valmis, varsti algab kampaania!“, ei hoomanud ma üldse, mida see tähendab. Seda öelnud inimene väristas õlgu, andes sellega mõista eelseisva perioodi mõningasest õudusest. Ma mõtlesin: olen harjunud palju töötama, ajakirjandusega suhtlemine on tavaline asi, üritused… – jah, pean vastu. Olen alati elanud sellises tempos, et tööpäeva pikkus on kusagil määramatuses. Kuid juba valimiseelse võidujooksu esimesed nädalad nõudsid täit pühendumust kuni seisundini „tööpäev ei saa lõppeda enne, kui kogu töö on tehtud, aga töö ei lõpe iialgi“.

(jätkub raamatus)

—-

Minu variant, „venelane IRLis“, võis sünnitada mõistmatust ühtviisi nii vene kui ka eesti valijaskonnas. Selles ju seisneski minu valikute filosoofiline tragikoomilisus: ma läksin poliitikasse ideega ehitada integratsioonisild, kuid võisin kukkuda kahe kalda vahele. Põhjus on ilmselge: venelaste stereotüüpse suhtumise kohaselt on IRL natsid, kes hävitavad vene koole, tahavad, et sina, venelane, läheksid siit minema, kes peavad sind okupandiks. Eestlastele aga võisin ma tunduda üldse out, sest mina ju olengi nõukogude perioodi venestamise tulemus, mina – sisserändajate tütar.

(jätkub raamatus)

—-

„Nii me ei mahu ära…“ Laps seisis auto ees ja vangutas pead, samal ajal kui ema tõstis ühe karbi teise järel pagasiruumi, salongi ja isegi esiistmele – kingitustega valijatele, buklettidega, plakatitega ja nii edasi ja nii edasi.

„Kas me ikka paigalt jõuame ära sõita?… Mis sa arvad, äkki on autol raske?“

Valimiskampaania sattus lapse miksitaja-eaga täpselt ühele ajale. Aga tal oli õigus: auto oli muutunud mustlaste kibitkaks:

Ай, на-нэ! Ехали цыгане
в серебристый вечер…

Ja ka meie sõitsime õhtusse. Meie, see tähendab mina, pidime vedama bukletid kauplustesse laiali. IRLil õnnestus sõlmida imetore leping Grossi poeketiga, mille kauplustesse me saime spetsiaalselt selleks sisse seatud kohta jätta oma agitatsioonimaterjalid. Minu ringkonnas on ühtekokku kaheksa Grossi poodi. Sõitsin kõik poed kaks korda nädalas läbi, et kontrollida, kas minu buklette ikka jätkub. Kuid kõige esimesel korral ei suutnud ma üht poodi – seda, mis asub Laagna rajoonis – kuidagi üles leida.

(jätkub raamatus)

—-

Kõigest hoolimata hakkas see mind köitma. Juba paari nädala pärast olin ülepea võrgusuhtluses, otsides üles vanu ja leides uusi tuttavaid ning tehes neist „sotsiaalsõbrad“. Lühikese ajaga kogunes mul 2000 „sotsiaalseltsimeest“ – loomulikult nõudis see süvenemist. Ma tahtsin, et sotsiaalvõrgustiku lehekülgedest saaks minu töö päevik, kus oleksid kajastatud minu elu sündmused ja mu mõtted. Sellest pidi saama põhimõtteliselt töölehekülg, mitte liiga isiklik, kuid see ei tohtinud muutuda ka pelgalt poliitiliseks spämmiks. Kuigi just sõnast „spämm“ kasvas sotsiaalvõrgustikus välja paar äärmiselt ebameeldivat vestlust.

(jätkub raamatus)

—-

ERRi portaalis ilmusid kohe eksperthinnangud. Politoloog Peeter Taim kritiseeris: „Ta oleks võinud vähemalt midagi välja mõelda… Ta ei osanud vastata küsimusele, milline peaks olema sotsiaalmaksu lagi… See on andestamatu… Seejärel heitsin talle palli tagasi, sest mulle meeldis, kuidas ta suutis väitluse jooksul kolmel juhul juhtida jutu oma peamise valimiseelse lubaduse peale.“

Andestamatu. Ma punastasin juba stuudios. Pagan! Ja koju jõudes tundsin, et see ekspertarvamus oli isegi leebe. Neil on ju õigus! Viskasin end kogu oma süütundega diivanile ja soovisin, et seesama diivan langeks mingisse teise dimensiooni, kus ei ole tööjõumaksu teemat. Mul oli häbi. Ning seletus, et ei saa olla ekspert kõigis küsimustes, ei töötanud praegu argumendina üldse. Kampaania mängureeglid on sellised: sa pead vastama kõigile nende küsimustele. Sa lihtsalt pead.

(jätkub raamatus)

—-

Nende komisjoninaiste ja -meeste nägudelt võis selgelt välja lugeda: ma olen vaenlane. Ma korraldasin tsirkuse. Tegelikult sain ma isegi aru, et pärast seda ülelugemist rebitakse mind tükkideks, selle eest, mille ma korraldasin. Millegipärast meenus mulle, kuidas kooli võimlemisõpetaja hüüdis enne kukerpalli alati kõva häälega: „Tõmba ennast kerra!“ See tähendas, et pea tuli rinnale suruda, kätega põlvede ümbert kinni võtta, ennast kerra tõmmata. Seekord ma tegin midagi sarnast oma emotsioonidega.

(jätkub raamatus)

—-

Teie olmemured on jäänud kaugele väljapoole neid kõrgeid roosasid müüre. Teie silme ees avaneb ookrikarva vaade, õrn värv – see meeldib teile. Te allute vaid ühele häälele, mis kuulutab monotoonselt: „Kinnitame päevakorra.“ Haamrilöök stimuleerib teid tõstma parema käe ja vajutama nimetissõrmega vajalikule nupule. Ajakirjandus – see on mõttetu sekeldamine, ja teil ei ole üleliigset vaimujõudu – sellepärast te seda ei loe. Te mõtlete rahvale tervikuna, sellepärast ei jää teil aega rahvamassi iga üksiku esindaja jaoks. Ja te lepite sellega… Ühesõnaga, minu meelest ei ole mõtet vaadata asju väljastpoolt. Ka seestpooltki on märgata, kuidas osa riigikogust paisub esimeste kuudega nagu lutikas, kes on end verd täis imenud. Ja selle värvi järgi võib enam-vähem teada saada, millal see olend viimati hüvitistest toitus.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Viktoria Ladõnskaja ja Petrone Print OÜ, 2015

Tõlkija: Katrin Linask
Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Tarmo Rajamets

Fotod: Andres Putting, Ekspress Meedia: lk 93, Rauno Volmar, Ekspress Meedia: lk 100
Esikaanefoto ja foto kaane pöördel: Olga Makina

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-28-1
ISBN 978-9949-556-29-8 (epub)

208 lk

1.00 €

Laos

Samalt autorilt:Viktoria Ladõnskaja
Политдневник
10.00 €
Lasnamäe valge laev

Kommentaarid

Külaline
Erna Sepp
9 aastat 2 kuud tagasi

Viktoria ! Olen uhke, et meie korrumpeerunud ühiskonnas leidub veel ausaid inimesi ( kuigi olen ka ise kunagi üritanud pöörduda v.k. toimetaja poole, – tulemusteta-

Nüüd ehk leiate rohkem aega

Terv. ernaseppee@gmail.com

0
∧ | ∨     Vasta   -