Vaiksel ja varjatud moel alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.
(jätkub raamatus)
—-
Selleks ajaks, kui see raamat ilmub, on Malist saanud kindlasti osa Eesti kultuuriruumist, kus Eestit teab iga malilane ja lapsi pannakse magama „Aktuaalse kaamera” saatel. Andsime endast parima, et see nii juhtuks. Heal lugejal on võimalus jälgida köögi poolt, kuidas Eesti sõjaväelased kohanevad missioonil Mali tavadega ja vastupidi. Eesti ja Mali suhted ei ole teab mis kuumad, hoolimata selles Aafrika riigis valitsevast lämbusest. Me ei leia ühegi erakonna valimisloosungitest lubadusi headeks suheteks Maliga. Ametlikult nimetati toimuvat operatsiooni millegipärast Euroopa Liidu väljaõppemissiooniks Malis ja seda kõike tehakse Mali riigi palvel. Ajalool on komme end korrata: 1939. aastal kutsusime ka meie oma territooriumile NSV Liidu baasid…
(jätkub raamatus)
—-
Selleks et mina ise ja eestlased üldisemalt lahkemad, kaunimad ja ilusamad välja paistaks, tuleb teisi rahvusi ja inimesi vaadata läbi väikese kõverpeegli. Parem on mitte mõelda, millisena nemad meid kujutavad. Raamatu sisu kohta käivate märkuste jaoks kaebuste raamatut avatud ei ole ja kui nalja ei mõisteta, oleks mõistlikum võtta lugemiseks mõni tõsisem raamat. Kui keegi juhtub raamatu nii läbi lugema, et ta ei leia ühtegi kohta, kus saaks naerda või tekiks väikegi muhelus, siis on viimane aeg vahetada rahvust või külastada sisearsti ja lasta tal uurida oma naljasoont.
(jätkub raamatus)
—-
Missioonieelne baaskursus väga palju infot, millest Malis oleks abi olnud, ei pakkunud. Meditsiin on vajalik, aga oleksin tahtnud rohkem kuulda troopilistest haigustest. Praktiline laskmine oli samuti väga hästi korraldatud, kuid mida hakata peale miinide kahjutuks tegemise koolitusega, kui selleks on vaja metalliotsijat, mida Malis pole veel leiutatud? Või Mali missiooni tutvustusega, mis seisnes Wikipediast ja mujalt internetist kokku korjatud infoga?
Väljaõppemissiooni ennast sisuliselt ei tutvustatud. Kolme varem seal käinud inimesega suheldes sain mitu korda rohkem infot. Kaitsevägi ise ei andnud missiooni kohta rohkem infot kui kuupäevad. Ükskõik, kellega kursusel või missioonil olles sel teemal rääkisime, jõudsime järeldusele, et missioonile minek on iga mehe enda asi ja kõiki asju tehakse justkui esimest korda.
Aga eks väljakutsed selleks ongi, et need ületada ja ega käekõrval ei hakka sind keegi missioonile viima.
(jätkub raamatus)
—-
Soomes anti üksikutes teooriatundides siiski veidi edasi ka Mali kogemusi. Tunde viis läbi Malist kohale tulnud Soome instruktor. Varustuse puudulikkus oli etteaimatav: nii ei ole üheski üksuses ühesugust relvastust, enamasti on seegi hooldamata.
Varustuse hooldamatust ei saa sõduritele väga ette heita, kui neil on relvade puhastamiseks vaid puupulk ja määrdunud kalts. Õli polnud soomlased Malis veel kohanud. Soomlased õpetasid ka Mali allohvitseride kooli teise aasta kursuse kadette ja käisid nendega muu hulgas laskmas. Päeva esimese lasu tegi üks kursantidest omale labajalga. Ta ei saanud väga täpselt aru, et relva laadimise ajal ei tohi näppu päästikul hoida. Õnneks oli see vaid lihasehaav, kuid Läti kontingendiülemal tekkis õigustatud küsimus: „Mida kadetid terve esimese aasta jooksul õppisid?”
Koolitaja vastas: „Esimesel aastal nad koristavad ja laulavad.”
(jätkub raamatus)
—-
Ohutustehnika instrueerimisel pöörati tähelepanu aga asjadele, mille peale ise ei tulegi. Aga eks elu ole ikka värvikam kui suvalise inimese fantaasialend. Nüüdsest olen targem kõrvatroppide kasutamise küsimuses. Teadvustasin, et need on mõeldud välispidiseks kasutamiseks, mitte kummikommidena alla neelamiseks. Kes iganes end kuldsete tähtedega Pori brigaadi laskeväljade kuulmekaitsmete kuulsusrikkasse ajalukku kirjutas, loodan, et ta need eelnevalt vähemalt kilekotist välja võttis. Ilmselgelt ei ole too tegelane ainus ses nimekirjas. Ühel ajateenijal käskis arst oma kuulmist topelt kaitsta ja nii suutis see mees suruda ühte kõrva kaks troppi ning käis ka teise kõrva jaoks troppe küsimas. Usun, et just tema oli see, tänu kellele tekkis homonüüm tähistamaks sama sõnaga nii piiratud mõtlemisvõimega inimest kui ka kuulmise kaitset. Tropid jäävad troppideks. Mõlemal juhul.
(jätkub raamatus)
—-
Eesti jaoks on pärast 24 aastat oma kaitseväe algust missioonile minek ikka veel iga mehe enda asi. Meenub ühe üheksakümnendate keskel Bosnias missioonil käinud mehe meenutus. Pärast lennukile minekut ei tundnud Eestis tema ja üksuse vastu keegi huvi: kas ta on kohale jõudnud, kas tal on varustusega kõik korras või on probleeme. Kogu missiooni jooksul helistati talle Eestist ainult üks kord. Sel mälestusväärsel päeval roomas ja jooksis ta juhtimispunkti läbi lahingu, kuulid piltlikult öeldes pea kohal vilisemas ja granaadid kõrval lõhkemas, peas tärkamas lootus, et näed, nad ei olegi mind unustanud. Toru vastu võttes kostis teiselt poolt tervitus: „Tervist, siin Marite Kallasma ja „Aktuaalse kaamera” otse-eeter, kuidas kommenteerite olukorda Bosnias?”
Pärast seda oli kuni missiooni lõpuni taas vaikus.
(jätkub raamatus)
Maailm läbi inimese 
Kommentaarid