Minu Ungari Lea Kreinin

Ilmub
04.2025

Elu on paprika

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri.

Loodushuvilisi ootavad Põhja-Ungari pöögimetsad ja karstikoopad, Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda, külalise võtavad oma rüppe jahedad veinikeldrid, mustlasmuusikaga rahvusrestoranid ja leidlikult sisustatud romukõrtsid. Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Minu tutvus Ungariga sai alguse juba aastakümneid tagasi, olen õppinud ungari keelt ja elanud perega Budapestis. Ungari muutis mind sallivamaks ja julgemaks.

See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.

Mind kassa juures silmanud, koguneb terve bänd hetkega mu ümber ning enam pole juttugi pileti ostmisest – mind kantakse peaaegu kätel saali, aukohale esimesse ritta.
Pärast läheme muidugi järelpeole, kihutame taksodega ühte kesklinna veinibaari, kust alles varastel hommikutundidel õnnestub minema saada. Tutvun bändikaaslaste sõpradega, paljude uute toredate inimestega. On lõbus õhtu, räägitakse juttu ja tehakse nalja. Jutustatakse ka igasugu lugusid tuntud muusikutest ja ühiskonnategelastest. Kui teaksin, et hakkan seda raamatut kirjutama, jätaksin ehk kõik räägitu paremini meelde.

Ostan Hollókőst tavaliselt kaasa käsitööd, et kohalikke elanikke toetada, ja kodupaalinkat. Paalinkat ei tohi ametlikult müüa, kuid mul on seal üks tuttav onuke, kellega oleme kokku leppinud, et ega ma ei ostagi – onu kingib mulle omatehtud paalinkat, mina aga kingin talle raha.

Ükskord saab minust aga suisa suuremõõtmeline salaviinaärikas. Juhtun giidina siin kandis olles mainima kodupaalinkat ka oma turismirühmale ning järsku tahavad kõik teisedki seda endale kaasa osta.
„Ega teil seda kodupaalinkat rohkem pole? Me tahaksime umbes 20 liitrit,“ küsin ettevaatlikult. Mine sa tea, kuidas mees sellesse palvesse suhtub.
Külaonukese silm läheb meie soovi kuuldes särama.

Ungari tuntuimad tõukoerad (samuti hungaarikumid) on pika tugeva karvastikuga karjakoerad – väiksemat kasvu puli, mudi ja pumi ning suurekasvuline komondor. Nende koerte karv pulstub ära ning keha kataksid justkui rastapatsid – see kaitses neid kunagi huntide rünnaku vastu. Viimasel ajal on hästi populaarseks muutunud ka punaka lühikese karvaga linnukoeratõug vizsla. Kui vizsla’d on üldiselt võõraste vastu väga sõbralikud, siis karjakoerte kohta seda öelda ei saa – nemad umbusaldavad kõiki, kes ei kuulu perekonda.
Niisiis, minuga võtab ühendust üks eesti pere, kes soovib tuua Baja linnast komondorikutsikat. Nad tuleksid autoga ja võtaksid mu Budapestist peale. Lepimegi õhtuks sõidu kokku. Võtan kaasa ka sellal kaheksa-aastase tütre, kes tahab kangesti kutsikaid näha. Sel õhtul on pealinna taevas meeletu äikesetorm, pirakad välgud sähvatavad kiirtee kohal ja vihma kallab nagu oavarrest.

Kommentaarid