Minu Ugrimugri Rein Sikk

Kord tuli sõber Raivo Riimil oma suvekodus Virumaal Varudi külas võõrustada marisid. Ju oli Baltica või Viru Säru folkloorifestival. Ju olid kauged hõimlased külla tulnud.Raivo siis arutab nii ühe kui teisega, et mis mari memmedega nii kaua peale hakata, kui saun köeb ja sült soojeneb. Üks asjaosaline arvab, et viime nad mere äärde. Teine asjaosaline arvab, et milleks – meri ju nii tavaline. Õnneks jäävad peale mere pooldajad. Raivo jääb koju sauna kütma ja kunstnik Riho Hütt läheb memmedega kaasa. Juba bussis nakatavad memmed oma õnneliku vadinaga elevusse ka Riho. Sest memmed räägivad, et nad on nii Marimaad näinud kui Venemaad väisanud, ilma ja inimesi kogenud. Aga, see mis veel kunagi pole nende silmi ulatunud, on… meri. Ja meri ongi olemas. Lamab Mahu rannas raugelt oma kohal nagu sajandeid varemgi. Memmed vaatavad algul bussiaknast arglikult seda lõpmatuseni sinetavat vetevälja. Ja arutavad lisaks, et kuis küll silm võtab kaugele. Ja kuis küll üks pind võib nii suur ja nii sile olla. Kui meri kaugemalt vaadatud, astuvad mari memmed, kõigil rahvariided üll, ettevaatlikult selle ligi. Pistavad käe mere sisse ja siis pistavad selle käe suhu. S-o-o-l-a-n-e! See, et meri on soolane, on nii eriline, et vajab mitu korda nii iseenesele kui ka naabrinaisele üle kordamist. Rihole korratakse ka, et ta ikka aru saaks, et see, kui suur meretäis soolast vett su ukse all magab, on tegelikult üks väga suur väärtus, mida ei saa kogeda mitte iga ugrimugri. Siis võtavad memmed kingad maha ja pistavad varbad arglikult mere sisse. Ja kilkavad kui noored neiukesed lakaluugil. Sest meri tuleb memmede varvaste ligi ja tõmbab oma soolase keelega üle nende varvaste. Oih ja aih!

—-

Udmurdimaal on üks vahva külamemmede lauluansambel, mis laial Venemaal isegi kuulsam kui kodutanumal. Ansambel on nelikümmend aastat vana, selle nimeks on Buranovo Vanaemad või siis udmurdi keeles Brangurt Pesjanaiös. Rahvusvaheliselt on nad tuntud aga eelkõige Buranovskie Babuški nime all. Vanaemad on kuulsad sellepärast, et laulavad udmurdi keeles… rokitöötlusi, Deep Purple’i, Queeni ja Beatlesi repertuaari. Kord ehmatanud üks niinimetatud rokkivatest vanaemadest Udmurtia pealinnas Iževskis ühe plaadiputka müüja suisa ära, kui astunud ligi ja veerinud kaasatoodud lehekeselt: „Nüüd palun mulle Deep Purple’i muusikaga plaate.“ Igatahes päeval, mil ma Buranovo külla vanaemadega kohtuma saabun, on külas käimas kõva kartulipanek. Ja see on nii tähtis töö, et ükski vanaema sellelt töölt puududa ei või. Olgu ta või maailma parim rahvalaulik. Vanaemadel on aga sootuks teine plaan – ei pea ju suure massiga seda mugulat mulda toppima. Võib ka hiljem, kas või õhtuhämaras. Eesti ajakirjanik on ikkagi nii tähtis tegelane, et tema tuleku puhul ollakse nõus ka kartulipanekut pooleli jätma, et kokku saada ja oma laule laulda. Nii päris udmurdi laule kui ka neid võõramaa omasid, millele kõigile kenad udmurdikeelsed sõnad tehtud ja mis vanaemadele samuti väga meeldivad. Ja loomulikult ei esine vanaemad välismaa ajakirjanikule mingis tavalises kitlis või tööriietes. Ikka oma udmurdi rahvariietes. See on elementaarne. Ainult üks mure on memmedel hingel. Kuis küll, rahvariided üll, niiviisi mööda pikka külatänavat kultuurimajja jõuda, et naabrid neid tööpõlguriteks ei peaks. Kogukonna põlu alla sattumine pole ju kusagil ihaldatav ega soovitatav. Ja ega ükski töökultust põdev ugrimugri, olgu ta siis eestlane, soomlane või udmurt, sellest ju väga aru saa, et ka laulmine võib tähtis töö olla. Käime ikka vanasõna järgi: “Kui on laul su suvetöö, eks siis talvel tantsu löö.“ Või siis nii, et enne töö ja pärast lõbu. Et lõbutegemine võib ka töö olla, on samuti raske aru saada. Aga vanaemad leiavad lahenduse.

—-

Alguse tantsud on rahulikumad. Pole suurt kargamist, rääkimata marupolkast. Siis aga saabub „Seppade tantsu“ kord. See on hitt, tööteemaline tants, mis peab õilistama sepa ürgset tööd ja käsivarte rammu. Rääkima natuke varjatult, aga siiski selges keeles eesti mehe musklitest. Ja tahtest varemeis isamaa üles ehitada, kui seda kunagi vaja. Muusika on balletist „Kalevipoeg“ ja autoriks Eugen Kapp, koreograafia Helmi Tohvelmannilt. Võib-olla on just selles maskuliinses tantsus peidus ideepojukene, mis sünnitab aastakümneid hiljem Rakverre maailma esimese meeste tantsupeo? Mine sa tea. Vaat see on tants! Võimas ja hoogne. Hüpped, hüpped ja hüpped, kanname kiirelt üle lava liikudes justkui väiksemaid ja suuremaid vasaraid. Ja siis algab aina jõulisemaks muutuva muusika taustal suur vasardamine. Taovad trummid ja timpanid, viiulid vilistavad sekka. Muusika on sümfooniaorkestri poolt linti mängitud. Naiste kätes on punased rätikud, mis ülesheidetult meenutavad leekide lõõma. Rätikud lendavad vasakule-paremale. Meie hüppame mehiselt. Ja uued hüpped risti-kokku, risti-kokku. Rütm kiireneb ja kogu sümfooniaorkester paneb lindilt takka, nii et kõrvadki huugavad. Hüpped risti-kokku, risti-kokku, mehisemalt, kõrgemale! Mingi imelik naksakas, vaikne, ent eriline, kostab korraga kõrvu. Ja siis näen, kuis minu eest kolmanda poisi püksid ta kehalt lahkuvad.

—-

Eestimaa rahvusline lambapraad koos uuema aja moodidega võib anda kogemuse, mis ka paljunäinud apteekri ohkima ajab. Ja ma ei räägi digiretseptist, mis inimesi hullutab. Nimelt käisin Manija saarel, kus lahke lammaste emand Ülle Tamm mulle kenakese lambakintsu müüs. Koos igavesti vinge retseptiga. Retsept seisnes selles, et midagi ei olegi vaja teha. Pane ainult meega määritud kints nii kuueks tunniks sooja ahju ja maitseb ülihea. Vaid üks pisike mööndus – enne ahjupanekut tuleb lambakintsule süsti teha. Ja süstida tuleb tavalist sojakastet. Hästi palju. No nii – lambakints sai Manijalt Kadrinasse toodud. Koduse arstikapi vaatamine aga andis süstimise asjus kurva vastuse. Ei ühtki süstalt. Ei siis muud, kui astun järgmisel päeval Rakveres apteeki. Ja Rakveres on apteeke hulgi. „Tere, tahan süstalt osta.”„Palun, palun”, naeratab lahke proviisor vastu.„Kõige suuremat,“ teatan uhkelt. „Ja kõige jämedama nõelaga!“Proviisoriproua palub siiski pisut selgust. „Et kui vana inimest süstima hakkate ja mis rohtu süstima hakkate? Siin on vahe sees.“„Ma ei hakkagi inimest süstima, hoopis lammast.“ Proviisoriproua pilk on pisut hämmeldunud. „Siis te peaksite vist hoopis veterinaarapteeki pöörduma.“Minu vastus tuleb siiralt ja lepse reega: „Tegelikult on see lammas, keda süstima hakkan, ammu surnud.“

—-

Saunaskäik on ugrimugri jaoks nii tähtis toiming, et leilivõtmist ei sega isegi tulekahju. Kadrinas on taas täiesti tavaline pühapäevane saunaõhtu, kui äkki leiliruumi lae peal kobistamiseks läheb. Nagu oleks seal kotermann või kogunisti kodukäija hullamas. No kus leidis koha – see katusealune on ju ligi neljakümne aasta tuvisitta triiki täis. Aga mis tegelikult lahti? Siis korraga tuleb kodukäija hääl leilitajatele kangesti tuttav ette. Polegi koll, on hoopis saunamees. Ja saunamees kolistab ja huigub ja kirub pööningul mis hull. Siis hakkab korraga kerise kohalt laepraost vett läbi imbuma – kuigi tegelikult on seda mustjat poolvedelat ollust raske veeks nimetada. Selline paks supp, koostisaineks hulgaliselt tuvide seedetegevuse jääke.Veel pisut kolinat ja siis vaikus. Mehed on uudishimust krõnksus kui küsimärgid, aga võtavad ikkagi leili lõpuni ära, sopsavad vihadki soojaks ja alles siis lähevad riietusruumi selgust otsima. Sest naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama. Ent vanasõnas on tõde sees. Saunamees räägibki eesruumis juba mureliku suuga, et üle pika aja ette võetud korstnapühkimine pani ahju nii tõmbama, et lõõrid puha punased. Ning siis läks veel tuvisitt pööningul ka põlema. Kurat võtaks! Aga ju sai vist enam-vähem ära kustutatud. Seda ta seal pööningul siis kolistanudki. Ajanud, veeämber pihus, tulekoldeid taga. Ju sai kätte, aga võib-olla kõiki ei saanud ka. Nii et pole välistatud, et selle jutu ajal saun teisest otsast veel tasapisi põleb. Mehed rüüpavad õlut ja mõtlevad. Et igaks juhuks tasuks ikka proffidel tuletõrjujatel see pööningupealne üle vaadata, äkki ongi midagi hõõgumas. Narr lugu ju, kui saun maha põleks. Helistavadki siis tuletõrjesse. Jutt ise on igavesti veider.

—-

Oot-oot? Me peame sõitma lumesaanidel otse läbi teedeta tundra, otse läbi sinkjasmusta öö? Jah, sõidategi nii, nagu tavalisele saamile kohane ja tavalisele saamile tavaline, selgitatakse meile. Õnneks haagib üks saam end meie kolonni esimesse ja teine jälle tagumisse otsa. Aga kuidas see sõitmine siis käib?„Gaas on parema pöidla all, pidur vasakul,“ õpetab saam oskamatuid. „Aga sõida rahulikult. Kui midagi lõhud, maksad 24 000 Norra krooni trahvi.“ Kogu tarkus.Temperatuur on vahepeal mitu pügalat allapoole roninud.„Miinus 32,“ raporteerib esiotsamees ja keerab lõugava mootoriga saani nina aina pimedamaks muutuva tundra poole.„Oua-vouva!“ huilgavad mootorid. Ootusärevust ja tundmatuse tumedust on õhus veel enamgi kui pakast. Ja see, mis järgneb, pole eestimaine lumesaanisõit siledal teepinnal.„Oua-vouva!“ Start! Tundras on aga meie saabumise eel vist pooleli jäänud Edgar Valteri raamatust pärit pokude kokkutulek. Hops üle ühe, hops üle teise, kolmas kipub saani suisa tasakaalust välja viima. Hoppadi-hoppadi-kappadi-kappadi. Ouva-vouva. Tarvaline tundra talitee. Ninast ja suust lendavad aurupahvakud jäävad pidama kaitseprillidel, muutes need peagi nina peale asetatud jääklombiks. Hoppadi-kappadi-ouva-vouva üle mätaste. Saatjaks vaid lärm kõrvus ja aina kaugemale lumesajusse kaduv eessõitja sabatuli. Ja surin tuleb sisse. Mitte üksnes mootorsaanist. Vaid sellest ümbrusest. Sina, imepisike kübemeke oma saani taltsutamas kaugel Põhjala taeva all, kesk krõbedat külma. Vaateväli muutub aga aina enam jäätuvate kaitseprillide taga üha ahtakesemaks ning mälusopis jooksevad kaadrid rodeo-filmidest, kus hullunud hobused ja härjad klopivad oma seljal ratsutajaid, nii kuis jaksavad. Polaar-rodeo peksab kogu sisikonna segi ja veerand tunni pärast tulitavad reielihased mis hirmus. Püüan nimelt end saanil oma jalgadele toetudes ja siis pisut ihu tõstes-langetades pisutki leevendata mu taguotsale osakssaavaid ponnistusi. Kurat, kus on eessõitja tuli? Kurat, kus? See pole paanikauss, mis hinge poeb. Suisa suur boamadu, suurt hirmu külvav. Kus, kurat? Hoppadi-kappadi-oua-vouva. Kas ma olen üldse õigel rajal? Ma ei tea.

—-

Jah, Michael Flatley koos oma kuulsa Riverdance trupiga võib maailma lavadel imet teha. Tal on võtta tuhandeid soovijaid. Ja tema trupi trennid käivad tõenäoliselt hommikust õhtuni, et pakkuda vaid parimast parimat. Kõige kirglisemat iiri stepptantsu. Aga siin on ju täiesti tavalised mari küla- ja linnamemmed. Vanus selline, et neid ei palgataks iialgi ühtegi proffide tantsutruppi. Aga see, mida nad teevad, annab proffidelegi silmad ette. Kirglikkuse ja sära poolest. Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp… Jumaluke, alles see ju oli, kui vaatasime nende kenade rahvariides memmede tulekut. Mõni astus nii vaevaliselt, et võis arvata: teeb ühe valsitiiru ja siis vajab pool pudelit palderjani turgutuseks. Aga oh ei. Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp… Tantsijate ring liigub aina kiiremini. Põlved on natukene nõtkus ja jalad taovad rõhkusid. Esimene tants, teine tants ja kolmas tants. Esimene veerandtund, teine veerandtund ja takka tükk kolmandatki. Lakkamatus mari rütmis, mis kõlab jalgadest, aga tuksub kaasa kogu ihus, hingest rääkimata. Tramp, tararamp, tarararampampaa, tramp, tararampapaa, tararampapaa, tararamp… Põlved on valusad, varbad on valusad, jalalabad on oi-kui-valusad. Sääremarjad ajavad eestlastel suisa tuld välja ja kui elekter kustuks, võiks näha lausa sädemeid püksisäärtest ja seelikute alt paiskumas.

—-

Esiteks vajuvad suureks mu koti röntgenipildi uurijate näod. Üks neist astub mu kõrvale, nagu püüaks mind põgenemast hoida, ja teine putkab kuhugi taharuumi. Kolaki, käib uks ta järel kinni. Korraga tunnen suisa iga ihurakuga, kuis minu peale jäävad pidama kõigi järjekorras seisvate inimeste pilgud. Minu kõrval seisev vormis naisterahvas võtab mul igaks juhuks juba küünarnukist ka kinni. Kusagilt nurgatagusest kohvikust ninna vajuv magusa piimakohvi aroom tundub korraga ülimalt lääge. Kas ma olen mingi terrorist või? Mõhkugi ei saa aru, et mida nad mu koti röntgenipilti vaadates küll nägid. Kas mõnd püha ilmutist? Või oli masin lihtsalt lolliks läinud ja mina nüüd selle tehnikaime vaene ohver? Kolaki, käib uks ja siis veel teine ja kolmas. Korraga vajub ruumi, sinnasamasse, kus vormis naisterahvas mu küünarnukist kinni hoiab, suur parv mundrikandjaid. Üks vingemate pagunitega kui teine. Majorid on kõige enam esindatud. No nii, mis siin siis toimub? Majorid on erutatud ja huvist tulvil. Kõik soliidsete auastmetega tegelased astuvad väärikal sammul minu ja mu koti juurde. Piiravad mu nii ümber, et liigutadagi ei saa. Ja see major, kellel on kõige kõvem ja bassiderikkam hääl, kuulutab kui kantslist: „Kodanik… kas see on teie kott?“Jah, noogutan.„Kas te pakkisite oma koti ise?“Jaa, noogutan taas.„Kodanik, mida te kotis hoiate?”„Ei, midagi, isiklikud asjad,“ piiksatan vaikselt ja hirmunult vastu.„Kodanik…“ Nüüd tuleb pikk ja kandev paus, peaaegu miljonidollariline. Stanislavski ja Panso paneksid sellise pausi eest lavakõnes kindlasti viie. „Kodanik…Palun avage oma kott!“ Loomulikult avan, milles küsimus.Astun koti ligi. Ja näen, kuis majorid mu ümbert korraga ettevaatlikult kaugemale astuvad. Ühe käsi läheb nagu muuhulgas püstolikabuurile. Tõmban hoogsalt luku lahti. Kõigi silmad vaatavad lukutõmbest tekkinud pragu. Tundub, nagu tahaksid ärevlevate uudistajate silmad suisa pealuude seest välja ronida. Tõstan kotist välja sinna kõige peale pandud mari trummi ja saan korraga aru, et selle plekist ümbris oligi asi, mis maailmatuma pahanduse tekitas. Suur, imelike kirjadega metallkapsel eestlase kotis. Just seda ju läbivalgustamiskaamera näitas. Ega ometigi mitte pomm? Ju vist nii liikusid lennujaama turvajate mõtted.„Što eto takooje…? Mis see on?“ nõutakse mari trummi seirates minult selgust.