Minu Uganda / VIIMASED EKSEMPLARID! Siisi Saetalu

„Kas te elate Kullariga ühes toas?“ küsib ta ootamatult.

Ehkki James pöörab mulle samamoodi nagu iga valge tüdruku ja kohaliku poisi vahelise sõpruse puhul liiga palju tähelepanu, tunnen, et ta hoolib minust kui sõbrast. Ta paistab päriselt mõistvat, et ma pole tulnud Ugandasse peikat otsima. Võrdlemisi lühikese ajaga on saanud temast Kullari ja minu usaldusisik. Kutsume teda sageli endaga kaasa, linna pidutsema või jalutuskäikudele. Kullar käib Jamesiga jalgpalli vaatamas.

Kohalike sõpradega ühiseid plaane tehes eeldatakse sageli, et kõik kulud jäävad muzungu kanda. Mulle tundub, et paljud noored poisid jõlguvad päevast päeva Nansana külalismaja ümber vaid selleks, et muzungu’d nende meelt lahutaks ja õllesid kinni maksaks. Olles terve senise elu elanud vanemate rahakotist sõltuvana või üliõpilase palgaga, tunnen end kohatult, kui minult oodatakse teiste arvete tasumist. Liiati pole kuigi meeldiv mõelda, et olen kellelegi rohkem rahakoti kui sõbra eest. Seega väldin tavaliselt niisuguste poistega ringi jõlkumist. James paistab millegi poolest teistsugune; siiram, tõelisem. Loomulikult arvestan, et ostan peole minnes talle pileti, kuid ma ei tunne end selle pärast halvasti.

Samal põhjusel ma ei nähva nüüd Jamesi esitatud küsimuse peale teravalt, vaid vastan siiralt, et elame Kullariga eraldi tubades.

„Aga miks sa küsid? Kas mehed ja naised ei tohiks tuba jagada?“

„Minu meelest niisama sõbrad ei tohiks,“ vastab James.

Muigan: „Ja miks siis?“

James hakkab pajatama viie aasta tagust lugu iseendast, kuid teeb seda anonüümsel toonil, justkui polekski lugu üldse temaga seotud.

„Jagasin mitu aastat Jinjas elades tuba ühe sõbraga. Meie juurde kolis elama tema õde. Elasime pikalt kolmekesi ühes toas ning suhtusin tüdrukusse kui enda õesse. Aja möödudes hakkas sõber tihti Nairobi vahet käima ning jäime sageli tuba jagama vaid tüdrukuga kahekesi. Olime kui õde ja vend. Ühel õhtul tuli sõber koju koos oma tüdruksõbraga. Nad magasid kõrvaltoas, kuid öösel teatud hääli kuuldes muutus sõbra õde ärevaks ning puges minu juurde magama. Ja nüüd on meil tütar.“

Ma ei suuda Jamesi uskuda: „Kas sa teed nalja praegu?“

Ma ei kõhkle ta jutu sisus mitte sellepärast, et tal ei võiks last olla, vaid ma ei suuda uskuda, et James räägib oma isaks saamise lugu kui õpetlikku valmi.

(jätkub raamatus)

LRA jõhkardist liider on sündinud Acetist vähem kui viie kilomeetri kaugusel! Tunnen end tobeda turistina sonkimas inimeste sõjamälestustes. Edaspidi istun Davidi selja taga sõnatult, püüdes võimatut: kujutada ette, millest mõtleb David, kihutades üle küngaste ja läbi kõrge heina, kus ta kunagi oli sunnitud LRA halastamatuid käske täitma. Tekib paratamatult küsimus, mis oli Kony motiiv omaenda rahvast tappa, vägistada ja röövida. Mõned arvavad, et ta on lihtsalt hullumeelne, kelle motiividest polegi võimalik aru saada. Teised otsivad põhjuseid ajaloost.

19. sajandi lõpus jagasid Briti kolonisaatorid riigi mõtlikult kaheks – põhjaks ja lõunaks. Põhjas elasid pikad tugevad sirge selja ja tumeda nahaga inimesed, kelle britid värbasid sõjaväkke. Lõunas elavad inimesed olid lühemad ja heledama nahaga ning tundusid Euroopast saabunuile usaldusväärsemad. Nemad hakkasid täitma administratiivrolli. Niisugune jagamine tekitas põhja ja lõuna vahel sallimatust, mis ajaga kasvas välja vihkamiseks. Loomulikult kuulusid inimesed hõimudesse juba enne koloniaalvõimu, kuid hõime on Ugandas palju ning piirkondlik poliitiline lõhestumine justnimelt põhjaks ja lõunaks algas koloniaalvõimude loodud eristusega.

Kui Uganda 1962. aastal iseseisvus, sai riigi presidendiks toonane lõunas asuva Buganda kuningriigi kuningas ning peaministriks Põhja-Ugandast langi hõimust pärit Milton Obote. Ajaga tekkinud põhja ja lõuna vahelisi pingeid ei suudetud ületada ning neli aastat hiljem võttis Obote sõjaväe abiga võimu vägivaldselt üle. Tapeti tuhandeid inimesi. Järgmise kahekümne aasta jooksul toimus veel neli riigipööret ning vägivallatsemises sai surma kahetsusväärselt palju inimesi. Kõige jõhkrama diktaatorina on sellest perioodist läinud ajalikku Idi Amin, kelle režiimi võtab lühidalt kokku Oscariga pärjatud Hollywoodi draama „Šotimaa viimane kuningas“.

1986. aastal korraldas lõunaugandalane Museveni oma mässuliste rühmitusega järjekordse riigipöörde ning kuulutas end presidendiks. Põhja-Uganda oli võimult kõrvale lükatud ning põhjas poldud sellega rahul. Tekkisid erinevad rühmitused, kes püüdsid põhjaugandalasi valitsuse vastu koondada. Neist tuntuimaks kujunes atšoli naise Alice Lakwena juhitud spirituaalne liikumine. Naine kuulutas, et tal on ravitsejavõimed ning et teda juhib püha vaim Lakwena. Mingid erilised võimed tal kahtlemata olid, sest tuhanded lasid end tema õpetuse kohaselt määrida sisse shea-võiga, mis pidi kaitsma püssikuulide eest, ning marssisid valitsuse vägede vastu. Kuna ka lõunaugandalased on spirituaalsed, siis hirmutas võisse määritud rahvamass nad ära ning sõdurid põgenesid juba enne tulevahetuse algust. Lõpuks said Alice’i väed siiski lüüa, kuid kuna rahulolematus Põhja-Ugandas säilis, siis tõusis esile uus juht, Joseph Kony.

Üks mees ja paar vaimu ei suudaks terroriseerida kaks kümnendit järjest mitut miljonit inimest. Mitte ilma välise abita.

—-Praegu kalli maasturiga sõitev, Kampala luksust nautiv advokaat on pärit Põhja-Ugandast. Ta sündis mudaonnis, magas sõjaperioodil neli aastat igal ööl mässuliste eest varju otsides põõsas ning sai oma esimesed päris jalanõud 15aastaselt. Esimeste kooliaastate õppemaksu tasusid Alfredi vanemad, kuid kuna raha nappis, asus poiss ise sigu kasvatama ja maisi müüma. Teenitud rahaga tasus ta edaspidi ise oma õppemaksu ning kõndis iga päev seitse miili kooli ja tagasi koju, vahepeal midagi söömata. Põhikooli ajal muutus sõda tema kodupiirkonnas Kitgumis eriti talumatuks. Alfred nägi hommikuti teedel piinatud ja tapetud koolivendasid ning naabreid. Oma pinginaabri leidis ta koos kogu perega reas teel vedelemas, suguelundid suhu topitud ja kuul pähe lastud. Kui lõpuks ühel õhtul mässulised Alfredi koduõuele jõudsid ning käskisid kõigil end paljaks võtta ja pikali heita, oli poiss kindel, mis saama hakkab. Kuulnud iga päev jutte ning näinud inimesi järjest kadumas, suhtus ta olukorda kui paratamatusesse. Ehkki paljud nutsid, oli ta vait ja ootas hirmus oma lõppu. Mässulised said telefoni teel käsu röövitud viiskümmend inimest kaasa võtta. Algas öö ja päeva kestev rännak, mille jooksul pidid röövitud ilma söömata kandma raskeid kandameid. Teel kohatud kaks naist lasti kõigi silme all kiirelt maha. Järgmisel päeval jõuti Kitgumi ja Gulu vahel jooksva Achwa jõe juurde – sellesama jõe kaldale, kus mõned nädalad tagasi koos Davidi ja Kullariga veepõhja vahtisin. Alfredi üllatuseks lasti neil minna. Miks, ei oska ta arvata. Aga täpselt nii arusaamatu ja ettearvamatu see Põhja-Ugandas käinud kodusõda oligi. Järgmisel aastal läks Alfred Gulu äärelinna keskkooli. Mässulised muutusid aina julgemaks ning isegi linna lähedal asuvas koolis oli ohtlik magada. Ta ärkas sageli tulistamise peale ning jooksis linna majade verandadele varju. Hommikul tuli häbis poolalasti läbi linna kooli tagasi minna, kuulates inimeste mõnitavaid hõikeid. Ehkki lapsed jooksevad sageli külades poolpaljalt ringi, pole see keskkoolipoisile sobilik.Tal õnnestus mässulisi vältida. Alfred peab end õnnelikuks inimeseks.„Vabandust, et sind tülitan,“ alustan kõnet.„Meil on külalismajas paras jama ning ma ei oska seisukohta võtta. Mõtlesin, et pärin nõu.“„No problem!“ kõlab Alfredi optimistlik vastus. „Kuidas saan abiks olla?“„Selgus, et meie majahoidja Eddy osutus vargaks, kes on meie kõigi tagant pidevalt varastanud, kokku päris suurtes summades, sadades eurodes. Ta selgitab, et tegi seda rahapuuduse tõttu ja peab ema toetama. Ma olen segaduses, ei tea, kas talle kaasa tunda või mõista teda hukka. Mis sina kui ugandalane ja jurist arvad? Mis me tegema peaksime?“(jätkub raamatus)—-