Minu Türgi Susanna Veevo

„Ja näete, noored, Lääne distsipliinid on täis valeõpetust! Teate ju, kuidas Euroopas ja Ameerikas õpetatakse kõigile evolutsiooni? Ometigi on meil nii lihtne tõestada, et see kõik on väljamõeldis!“ rääkis noor, neljakümnendates eluaastates professor Servet suurepärases inglise keeles.
Professor Servet oli oma hariduse omandanud Ameerika Ühendriikides, kuid naasnud seejärel Istanbuli, et korralikus usklikus ülikoolis uusi põlvkondasid õpetada.
„Kes oskab öelda, mille järgi me seda teame?“ küsis ta klassi käest. Tudengid pomisesid vaikselt vastusevariante, lähtudes eelkõige religioonist ja Koraani õpetustest.
Professor Servet läks iseenda loengust aga üha enam põlema ning rääkis juba kõrgendatud hääletoonil: „Me teame, et evolutsioon on väljamõeldis, sest inimestel on aju! Kui me peaksime loomadest pärinema, siis oleks ju loomadel ka aju?! See on loogikaviga evolutsioonis, mille peale ükski teadlane pole tulnud. Me ju teame, et loomadel aju ei ole!“ selgitas mees vaikusesse tardunud klassiruumile.

jätkub raamatus…

Mu elus on olnud vähe neid päevi, kus kõik justkui seisma jääb. Mõni meenub: kui Ukrainas täiemahuline sissetung algas, kui Iraan Teheranist väljuva ukrainlaste reisilennuki alla tulistas ja kõik reisijad hukkusid (seesama lend, millega mina Iraani vahet käisin), kui Beiruti sadamas tuumaseenele sarnanev plahvatus toimus. Ja muidugi see päev, kui Ida-Türgit ajaloo rängim maavärin tabas …

Professionaalsed päästjad saabusid Hataysse alles kolmandal päeval pärast maavärinat. Selleks ajaks olid lõksu jäänud inimesed juba üle 70 tunni pidanud hakkama saama. Kohalikud aitasid nii palju kui võimalik, kiiresti organiseeriti omaalgatuslik elanikkonna pääste, kuid Antakya linnas ei olnud näiteks ekskavaatoreid ega muud tehnikat, mis oli päästetöödeks hädavajalik. Inimesed kaevasid naabreid ja pereliikmeid välja sõna otseses mõttes paljakäsi.
Ali ja Demir, Hatayst pärit nõbud ja minu head sõbrad, olid Istanbulis tööl, kui maavärin Ida-Türgit tabas. Poisid kogusid sõbrad kokku ning laenasid mikrobussi, millega asuti samal õhtul Hatay poole teele.

jätkub raamatus…

Nüüd oli minu kord särada – minu türgi keele oskus oli vaid paari kuuga jõudnud korralikule vestlustasemele, mille abil saime tehtud kõik tehingud, mille pärast olime päriselt basaarile tulnud. Sel korral oli meil tegelikult selge trajektoor peas paika pandud. Me sisenesime Çarşıkapı väravast, mis otsetõlkes tähendabki turuväravat. Pärast kohustusliku turvakontrolli läbimist pidime jalutama kergelt vasakule hoides läbi turismitänavate, läbi keraamika- ja klaasituru, läbi kohvikutänavate ning seejärel hoidma paremale, et jõuda välja Egiptuse vürtsiturule, otse Mısır Çarşısısse.
Vürtsiturult pidime väljuma otsejoones Eminönü suunas, kust oleksime saanud Kadiköysse liikuvale vapur’ile.
Sellel plaanil oli aga üks väga oluline viga – nimelt eeldus, et me suudame basaaril tõesti niivõrd sirgjooneliselt liikuda. See hüpotees sai ümber lükatud juba enne, kui basaarile üldse jõudsime.

jätkub raamatus…