MinuTsehhi_esikaas
12,00 €

Ilmunud
05. 2017

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.

Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Katkendid

Enamasti meestest koosneval seltskonnal on kõigil ees pooleliitrine õllekann, mis veel enne tühjaks saamist asendub tellimatagi nagu nõiaväel uuega, õllevaht alles mööda klaasikülgi alla jooksmas. Kõrtsmik tunneb oma kundesid ja hoolitseb, et neil kesvamärjuke iial otsa ei lõpeks. Kuni hilise tunnini, mil igaühel tuleb kodutee siiski iseseisvalt jalge alla võtta.

„Tegelikult on see, et sulle ilma tellimata uus kann õlut kohe ette tuuakse, madalama sordi kõrtsi tundemärk,“ selgitab Milan. Mõned siinsed arusaamad tunduvad mulle veidralt ebaloogilised.

(jätkub raamatus)


Jõuame Karli silla juures paiknevale madalamale Kampa kandile, kus asub ka Eesti saatkond. Liivakottidest tõkkeid on kõikjal, aga vett pole maapinnal veel õnneks näha. Suundume sillale, kus hoolimata hilisest tunnist on liikvel palju inimesi – kõik tulevad uudistama.

Täielik maailmalõpu meeleolu tekib aga silda ületades. Näeme seal omamoodi performance’it: vihma käes seisab kaks noorukit, üks neist üritab mängida kitarri, teine loeb kõva häälega luuletusi. Nende selja taga kõrguvad süngelt Karli silla baroksed pühakukujud ja taustal mühiseb valjult Vltava tume ja vihane vesi.

(jätkub raamatus)


Vagunis on rahvast piisavalt, nii et kõik istekohad on hõivatud. On sombune päev ja enamiku reisijate nägu ei väljenda ühtki emotsiooni, nende pilk on aknast välja suunatud. Nii jälgin ka mina vaheldumisi mööduvaid hooneid, autosid ja inimesi tänaval ning peatustes reisijate pealetulekut ja mahaminekut. Trammivaguni eesotsas paistab kaks varateismelist poissi omi asju ajamas, kui järsku tõuseb nende lähedal oma istmelt püsti vanemaealine ja suurt kasvu meesterahvas ja annab ühele poistest korraliku kõrvakiilu. Ma võpatan nähtu peale ja vaatan trammis ringi, lootes leida samasugust šokeeritud reaktsiooni kaasreisijate hulgas, et siis ühiselt toimunu vastu protesteerida.

(jätkub raamatus)


Niipea, kui mind majast väljumas märgatakse, kõlab mehine rõõmurõkatus ja näen kiirel sammul lähenevaid kogusid, kõigil vits käes. Õigemini pole need tavalised vitsad, vaid pikad punutud lihavõttepiitsad! Hakkan instinktiivselt eest ära jooksma ja sõprade hinnangul teeb üks mind taga ajav matsakam noormees elu kiireima jooksu. Lõpuks annan alla, peatun ja saangi õrna siraka vastu jalgu. Jah, nii see on – Tšehhis antakse lihavõtete ajal piitsa!

(jätkub raamatus)


Siin avaldubki voda-ürituse olemus – suur lõbus sündmus rohkete sõprade, rohke õlle, rohke laulu ja kitarriplõnnimise saatel. Sekka rohkelt jauramist, üksteisega lõõpimist, riideesemete kaotamist, telgi asukoha unustamist, looduse ja vabaduse nautimist. Kanuusõit ise paistab olevat teisejärgulise tähtsusega, pigem on see lihtsalt viis mööda jõge ühest jõeäärsest laagriplatsist või õlleputkast teiseni liikuda. Sama hästi võiks kogu selle vahemaa läbida ka tõukerattal, traktoril või kas või aiakärul. Arvatavasti ei kehti see kõikide tšehhide kohta ja usun, et jõel liigub aeg-ajalt ka tõsimeelseid sportlashingi. Suures osas tundub mulle siiski, et õlle- ja naljaüritusena on voda kindlasti populaarsem.

(jätkub raamatus)


Ometigi tõrguvad mu suusad järjest rohkem ja varsti nõuab edasiliikumine juba suurt pingutust, sest suuskade alla moodustub iga natukese aja tagant kummaline jäätunud lumekühm, mille ma sõrmedega maha lükkama pean. See võtab mõlemalt hoogu maha ja liigume edasi palju aeglasemalt, kui alguses arvestasime.

„Seal kaugemal metsa ääres on majake, kus on ka kõrts. Saab vahepeal puhata,“ ütleb Milan lagendiku taga algava metsatuka poole viidates. Tema on siin kandis varem käinud. Näidatud maja akendest aga ei paista ühtki tulukest ning selle ümbrus tundub täiesti vaikne ka siis, kui oleme lähemale jõudnud.

(jätkub raamatus)


Haveli surma järel üle riigi spontaanselt tekkinud mälestuskohtadesse põlema pandud küünalde hulk oli nii suur, et nendest järele jäänud vaha otsustasid kaks kunstnikku äraviskamise asemel hoopis taaskasutada. Sai läbi räägitud tänavakoristusfirmadega ja kasutatud paljude vabatahtlike abi ning selle tulemusena valmis üle maa kokku kogutud küünlavahast kahe meetri kõrgune ja üle kahe tonni kaaluv südamekujuline vahataies, mis nüüd asub püsivalt rahvale vaatamiseks Litomyšli lossis.

(jätkub raamatus)


Peale paaritunnist ringiuitamist ei hooli ma enam vanalinna turistitänavatest ja atraktsioonidest, sest siin on kõik täpselt sama kommertslik nagu alati. Põgenen isegi oma endisest lemmikust, väljapeetud Louvre’i kohvikust, kus turiste käib nüüd sisse-välja nagu konveiermeetodil ja teenindaja on kohtade osutamisest ja liikumise reguleerimisest juba stressis, minul aga kooki ja kohvi kiirmeetodil sisse kugistada kuidagi häiriv. Logistan trammiga number 22 kesklinnast eemale ja lähen jalutama hoopis rahulikele, kunagise kodu-Strašnice kõrvalistele, aedade ja eramajadega palistatud uulitsatele. Ületan rongitee jaama peaaegu kokku kukkuva ja üleni grafitiga kaetud plekist varjualuse juurest ja möödun pitsiliste kardinatega endistest urkakõrtsidest, mis nüüd veidi värskema väljanägemise on saanud.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kristel Halman ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Mari Klein
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Kristel Halman, Triin Järvsoo, Kullar Viimne, Caroline Holoubek, Jaan Tõllasepp, Ruben Fragoso, Lenka Damborská

Kaanefoto: Boris Stroujko / 123rf.com
Autorifoto: Jaan Tõllasepp

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-29-4 (trükis)
ISBN 978-9949-608-30-0 (epub)
ISBN 978-9949-608-31-7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
304 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga