Minu Tenerife / Uued peatükid 2024 Olavi Antons

„Ma ei ole Pšoltit kätte saanud.“
„Ikka veel? Kus ta on siis?“
Kui ma vaid teaks, kus ta on! „Kui politsei su ära ajab, siis sõida kuhugi, kus seista tohib! Kui ma Pšolti üles leian, siis helistan sulle ise!“ Vajutasin telefoni kinni, endal nutt kurgus. Pšolti on kass. Paksuvõitu, punane ja karvane jõmmiolekuga kõuts, keda ma nägin viimati Tallinna lennujaamas, kui ta koos transpordipuuriga mundris ametniku kätte usaldasin. Mulle öeldi, et sihtpunktis ehk Tenerifel tuuakse ta mulle pagasilindi juurde ära. Ärgu ma üldse muretsegu, tal ei ole lennu ajal külm ega ole tal puudu ka hapnikust, ja kõik on kontrolli all, loomade lennutamine on tavaline asi.
„Jah, pagasilindi juurde. Jah, sinna, kuhu teie kohvridki. Ärge üldse muretsege.“
Hea öelda.

(jätkub raamatus)

Umbkeelne turismiinfoproua laiutas käsi ja toppis mulle mapa asemel lohutuseks kõikvõimalikke voldikuid ja flaiereid, kus Tenerife skeem oli peopesasuurune ning ära oli näidatud üks maantee, mis viib ümber saare. Aga lõunaosa hotellirägastikus orienteerumiseks ei olnud tal mulle midagi anda. Lõpuks sain ma midagi suuremat ühest ekskursioone müüvast putkast, kus lõunaosa oli küll olemas, aga saar kui selline oli ikkagi markeeritud vaid ühe maantee ja kümne suurema asulaga. See oli ühe erahaigla välja antud ja reklaami eesmärgil trükitud kaart, mille abil nad turistidele oma asukoha kätte näitasid.
Olin selleks ajaks oma elus küllaga reisinud, ja põrkasin sellise olukorraga kokku esimest korda – turismist elatuvas piirkonnas ei ole võimalik leida maakaarti.
Ja see oligi minu variant a.

(jätkub raamatus)

Veider on see kontrast seepärast, et ma elan peopiirkondadest Los Cristianosest ja Las Américasest kõigest kümne minuti autosõidu kaugusel. Palm-Maris on keelatud aga hotelle ehitada ja enamikus kompleksides ka puhkusemajutust pakkuda, sellepärast on siin turiste vähem ja need vähesedki peavad ennast ülal vähemikule kohaselt ja enamiku järgi joondudes – suhteliselt ontlikult. Samuti ei kohta siin peaaegu põliskohalikke ehk kanaarlasi.

(jätkub raamatus)

Passikoopiaid oli mul varuks kilodes, sest Tenerifel asju ajades ei või sa iial teada, palju neid nädalas kulub. Saatsin faksi ära, aparaat kinnitas, et on kohale jõudnud. Kuu aega hiljem pangakontot jõllitades võtsin jälle telefonitoru kätte. „Miks te mu lepingut ära ei lõpeta?“
„Allkirjad ei klapi.“
„Millised allkirjad?“
„Teie passis olev allkiri ja lepingule antud allkiri ei klapi omavahel.“
Leppisime kokku, et proovime uuesti: ma saadan tähitud kirjaga lepingukoopia, passikoopia, NIE-koopia ja vabas vormis avalduse lepingu lõpetamiseks.
Kuu aega hiljem. Ikka sama, kuutasu oli taas maha võetud.

(jätkub raamatus)

Rolleri rendilepingul seisis, et võrr tuleb tagastada kell kümme ja kui ma üle poole tunni hiljaks jään, võetakse tagatisrahast veel üks päev maha. Tagatis oli muide 200 eurot, päev maksis 125kuubikulisel 32 eurot, väiksemaga kiirteele minna ei tohi.
Niisiis, et mitte midagi juhuse hooleks jätta, startisin ma Palm-Marist kell üheksa. Veerand tundi sõitu, veerand tundi eksimiseks ja pool tundi veel otsa – Kanaari koefitsiendina ja igaks juhuks.
Kui kell sai kümme, olin ma tagastamisel nõutavast täispaagist vähemalt veerandi jälle maha sõitnud, sest seda kohta, kust kohast ma selle rolleri rentisin, lihtsalt enam ei olnud.

(jätkub raamatus)

Ullast sai minu esimestel Tenerife-aastatel tasakaalukas ja lohutavalt kannatlikkusele manitsev teejuht kohalike mõistmisel. Taanist tulnuna sai ta minu meeleheitepursetest aru, piisavalt kaua Tenerifel elanuna oskas ta peaaegu alati mulle seletada kõikvõimalike seletamatuna tunduvate nähtuste tagamaid. Ma ei mäleta enam, mille üle ma järjekordselt hädaldasin, kui Ulla ütles mulle: „Olavi, mul on tunne, et sa kipud kogu aeg ära unustama, et me räägime inimestest, kelle vanemad ei osanud tõenäoliselt ei lugeda ega kirjutada.“

(jätkub raamatus)

Sest vahepeal olin ma jälle tähelepanekuid teinud. Nagu juba juttu oli, asutasin ma kevadel Tenerifet tutvustava veebilehe, sest eestikeelsetele puhkajatele suunatud põhjalikum leht oli lihtsalt puudu. Ja kõige muu kõrvalt sai seda lehte muudkui täiendatud ja põhjalikumaks kirjutatud. Millalgi suvel avastasin ma, et kuigi venekeelseid ja küllalt ambitsioonikate pealkirjadega à la „Kõik Tenerifest“ lehti oli ka vene keeles vorbitud kümneid, oli enamik neist lihtsalt hapnema jäänud, ja needki, mida ajakohastati, keskendusid peamiselt oma kinnisvarateenuste reklaamimisele.

(jätkub raamatus)

Kõigepealt vaidlesime selgeks, kes kuhu istub. Jaak kui kehakaalult raskem oleks õigupoolest pidanud olema taga, aga kuna mul oli sedasorti ujuvvahenditega siiski mõnevõrra kogemusi ja Jaagu ainukesed kogemused olid veerand tundi vanad, siis läksin ise taha ehk roolimeheks. Vedasime laevukese põlvini vette ja ma hoidsin süsta jalge vahel otse, seniks kuni Jaak ennast sisse sättis. Ma keelasin tal aeru mõlaks nimetada ja sain näägutada tähenärimise pärast. Kuhugi oli kadunud Jaagu muretu joviaalsus ja ma võiksin vanduda, et selg minu ees oli pisut krampis. Kuniks ma ise süsta sain, oli laine meid ahtriga kaldasse kinni ajanud ja ma keelasin Jaagul püsti tõusta ja meid mõlaga (ikka!) lahti lükata.

(jätkub raamatus)

Ma ise pole küll kaugeltki selline tüüp, kes käiks võhivõõrastele baarmenidele oma muresid kurtmas, aga muidugi ma tean filmidest, kirjandusest ja isegi tuttavatelt baaripidajatelt, et see pole sugugi harv inimtüüp. Võhivõõrale ollagi vahel lihtsam südant puistata. Jah, ma saan aru, sume atmosfäär, vanasti ka suitsuvine, dringid sees ja sumin peas – see võib keelepaelad lahti võtta küll. Aga et Kompassist, kuhu päike paistab lahinal sisse ja kus kunded käivad sisse-välja, saab selline koht, kuhu tullakse keset päeva ja oodatakse kannatlikult, kuni mul klient ära läheb, et siis murelikku jutulõnga edasi kerida, see oli mulle küll täielik üllatus.

(jätkub raamatus)

Kui ma esimest korda uutes tingimustes poodi külastan, siis teen ma peaaegu kõik õigesti – mask on ees, hoian nende väheste poes olevate inimestega distantsi, kilekindad on käes. Aga päris lõpus eksin. Kui olen kaardiga ära viibutanud ja minekule pöördudes maksekviitungi prügikorvi saadan, ehmatab kassapidaja lõunamaisest jumest hoolimata end kaameks. „Senjoooor! Aga kui polícia teid kontrollib?!“ Saan ise ka kohe aru oma teo mõtlematusest, kougin (loomulikult kinnastatud käega) selle vabadusse sööstu rehabiliteeriva indulgentsi prügikorvist välja ja peidan taskusse.

(jätkub raamatus)