MinuShotimaa_big
12,00 €

Ilmunud
06. 2019

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse.
…Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.

Katkendid

Aga see, et mina sealt kohemaid romantikat ei leidnud, ei tähenda, et Edinburghis romantikat ei ole. Esiteks on tegemist linnaga, mis on päriselt väga ilus. Siin ei ole India templite kirevust, New Yorgi katedraalide neogooti düstoopsust, Alhambra paleede kergust ega Marrakechi tänavate lärmakust, küll on siin aga miilide kaupa stoilisust, mis annab kõige paduvihmasemalgi päeval lootust, et kui ka kõik inimesed minema pühitakse, siis vähemalt linn ise jääb alles.

(jätkub raamatus)


Burnsi pidusöök korraldatakse igal aastal 25. jaanuaril, poeet Robert Burnsi sünnipäeval. Pidusöögi eesmärk on austada Robert Burnsi elu ja loomingut ning nautida häid toite. Tihti ka oma või teiste luuletusi ette kanda ja vahel koos laulda. Robert Burns (rahvasuus ka Rabbie Burns) sündis 18. sajandi teises pooles ning teda peetakse tänaseni Šotimaa rahvuspoeediks.

(jätkub raamatus)


Esimene matkapäev oli väga otsekohene ja otsejooneline. Nii emotsionaalselt kui ka raja mõttes. Liikusime Milngaviest välja pisikeste linnakeste ja külakeste vahele, kus imetlesime sinist taevast ning nautisime lõuna ajal pinti külma õlut. Lehtpuud olid oma parimates sügisvärvides ja päike soojendas otsaesist. WHW esimene päev on väga lihtne minemine. Kogu jalutamine käib laiematel asfalt- või kruusateedel, majad alati nähtaval. Umbes poolel teel läbisime pisikese küla, kus oli ühe maja ette tõstetud väike külmik – elektrivõrku ühendatud ja puha! Külmiku peal oli kiri „Honesty box: ice cream“.

(jätkub raamatus)


Seal üleval seistes sain ma lõpuks aru (ja ma tõesti ütlen, et l õ p u k s), miks on Alpid ainsad mäed, mis pole mind kunagi enda poole tõmmanud. Nii kaua kui ma mäletan, on peaaegu kõikidel mägedel olnud minu üle kummastavalt suur võim. Alpidel aga mitte. Ja see on tegelikult üsna kahtlane. Igatahes ei väida ma, et see on legaalselt aktsepteeritav seisukoht, kuid minu jaoks puudub Alpides igasugune mütoloogiline elu. Ma vaatan neid ja näen ilusaid mägesid, millest saavad palju rõõmu kõik kohalikud, turistid ja igat karva loodusesõbrad. Aga nad ei tekita seda tunnet, et sa tuled neilt koju uue nähtamatu sõbraga. Ei. Aga Kuradiredelil oli see tunne olemas!

(jätkub raamatus)


Kogu maailma kõige populaarsem viskivariatsioon on seguviski. Nooblid viskirüüpajad on läbi ajaloo sellele põlastavalt vilistanud, kuid tegelikult on tänapäeval olemas vägagi joodavaid ja nauditavaid seguviskisid. Ostunumbrid räägivad enda eest. Kui sa aga tahad kindla peale välja minna, on ühelinnaseviskid enamasti targem valik. Kõik aga oleneb sellest, mis eesmärgil sa viskit juua soovid ning kuhu sa oma pudeliga sammud sead. Mulle tundub üha rohkem, et viski ei ole Šotimaal kultuuri osa sellisel tasandil, nagu seda on vein Hispaanias või viin põhjalas. Viski on osa kohalikest inimestest, isiklikest lugudest, sõprustest ja katsumustest.

(jätkub raamatus)


Glen Coe ei ole aga alati olnud rahulik. 400 aastat tagasi oli Glen Coe koduks mitmele Šoti klannile, kes elasid üsna sõbralikult üksteise läheduses. Mittekohalikele (mis tähendab peamiselt inglastele) tundusid Šoti klannid aga metsiku ja tülikana, nad tegid röövlitempe ja olid muidu jubedad. Niisugused kujutelmad andsid alust ohtratele legendidele Glen Coe piirkonna üleüldise ohtlikkuse kohta. Iroonia on muidugi selles, et kohalikele elanikele olid ohtlikud inglased – just nemad üritasid sealseid maid ja inimesi oma võimu alla saada.

(jätkub raamatus)


Samm sammu ette. Puhkus. Kümme sammu. Puhkus. Vaikselt hakkasin end numbrite abil motiveerima. Kümme sammu veel. Iga kord kui puhkasin, asetasin pea kirkale ja panin silmad kinni. Kui silmad sulgesin, ründas uni mind nii kiirelt, et ma tema tulekut isegi ei märganud. Ainuke asi, mis oli kehale mugav, oli seista paigal. Tegelikult tahtsin end muidugi kerra tõmmata ja natuke tukkuda, kuid see osa eneseuhkusest, mis veel ärkvel oli, tahtis Robile näidata, et ma ei ole oma võimeid täiesti üle hinnanud. Või et olen lihtsalt enam-vähem adekvaatne inimene. Keset seda kõike tuli mulle järsku pähe Arno Tali ja tema lumehangeseik. Hakkasin laginal naerma. Siin ma siis olen, keset vaevu lumist Šotimaad, mingis narkolepsiahoos ja peas keerlemas Oskar Lutsu tegelased.

(jätkub raamatus)


Tänu pilvitule taevale olid teisel pool lahte näha nii Raasay saared kui ka kaugemal asuv Wester Ross, maagilise topograafiaga ala, kuhu kuuluvad nii sakiline Stac Pollaidhi mägi kui ka Liathach, Torridoni mäestikku kuuluv äralõigatud tipuga suursugune mägi, mida paljud ronijad peavad üheks Šotimaa huvitavamaks ja kaunimaks. Peale nende paikneb seal ka Šotimaa mägede tõeline kroon: An Teallach, otsekui teravatest sakkidest tahutud poolkuukujuline katedraal, mille tipust avanevad vaated üle kogu Fisherfieldi metsa.

(jätkub raamatus)


Aberlouris tegime seega vaid lühikese peatuse ning üsna varsti parkisime oma auto millegi hoopis suurema külje alla, nimelt Macallani pruulikoja verivärske külastuskeskuse parklasse. Siin ma siis olin, Šotimaa isehakanud ekspert ja viskisõber, kellele on paljud viskinimed tõesti nagu isiklikud sõbrad. Samas olin seni arvanud, et Macallani pruulikoda on selline pisike ja hubane ja vanaaegne koht, sest nimi pole ju eriti kuulus. Praegu naeran selle mõtte üle muidugi kõva hääle ja käreda kurguga.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Marion Jõepera ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Tiina Randus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Kaanefoto: 123rf.com
Autori foto: Magdalena Marczak

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-61-0 (trükis)
ISBN 978-9949-651-62-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-63-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
200 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga