Minu Saaremaa Olavi Antons

Ma olen öösel kell kolm kirikulae all redeli otsas kõõludes aknaraame värvinud, kui bussitäis lätlasi suure tee pealt maha keeras ja uurima tuli, miks keset ööd kirik täistuledes ja kõik uksed ristseliti lahti on (see oli sellepärast, et ma värviaurudest mürgitust ei saaks, nõukaaegsed värvid olid ikka väga vänge koostisega). Lätlased käisid ümber kiriku ja julgemad hiilisid ukse peale vaatama (sisse ei julenud keegi tulla). Võimalik, et nende arusaama Eesti luterlusest keeras igaveseks pea peale asjaolu, et öösiti lasti kiriku helisüsteemist AC/DC „Highway to Helli“. Tõsi, mitte küll alati ja kindlasti mitte igas kirikus, aga kust kohast nemad seda teadma pidid.

jätkub raamatus

Helmut pinnis mind kõvasti nendel teemadel, aga ma olin sunnitud tunnistama, et ma tõesti ei tea neist asjust mitte kui midagi ning püssigi olen lasknud ainult lasketiirus. Helmuti empaatiline intelligentsus jäi ilmselgelt isegi keskmise jahimehe omale alla, sest hoolimata minu kidakeelsusest läks ta üha rohkem leili. Ta kirjeldas, mida kõike vahvat üks korralik jaht sisaldab ja kui palju erinevaid jahipidamise viise on olemas, ja kui ta oli välja selgitanud, et igapäevaselt mõtlen ma välja ja toodan õppevahendeid Eesti koolidele, ja kuidagi ümber nurga peilis ta välja sellegi, palju selline ettevõtlus sisse toob, siis pidas ta vajalikuks lohutada mind juttudega sellest, et kui meie käik osutub edukaks, siis teeb ta minust kohaliku bossi ja ma hakkan korralikku raha teenima. Ning siis, kui ma hakkan korralikku raha teenima, saan ma endale ka parema auto osta… Autoküsimus tuli päeva jooksul veel mitu korda jutuks.

jätkub raamatus

Turistidele korraldatakse rannapidusid, mille tümakas matab võrke nõudmast naasva kalapaadi tullide naksumise ja tuttpüttide tiivalöökide vihina, mis kostaks öiselt tüüne mere kohal kilomeetrite kaugusele. Üldjuhul peabki turist privaatsust ületähtsustatuks. Kui ta viia bussiga tuntud bravuuritari suvekodu õueväravasse, ei kohku ta tagasi padinal üle õuemuru lidumast, et kardinate vahelt maja sisemust pildistada. See pole hüpoteetiline olukord, vaid tõestisündinud lugu. Iga saarlane teab, et turiste on ka sugulaste ja tuttavate seas. Nad sõidavad õuele ja teatavad, et „ega me segada ei taha, ära tee meist väljagi“. Turist vajab päitseid, et ta külalisi ära ei peletaks.

jätkub raamatus

Ma pean üles tunnistama, et näiteks ennast ma tööle küll ei palkaks. Kes tahaks sellist töömeest, kes keerab kaks kruvi sisse ning siis võtab istet ja vaatab, et täitsa hästi said need kruvid sisse keeratud. Eriti vasak. Ei, parem. No tegelikult oleneb ju, kummalt poolt vaadata, eks. Mõlemad on tegelikult korralikult sisse keeratud. Ja alles siis, kui tagumik istumisest kangeks jääb, keerab järgmised kaks kruvi. Andaluuslased ja kanaarid oleksid minu üle uhked – leidub ka põhjamaal mehi, kes mõistavad, kui olulised on need pooletunnised pausid pingutuste vahepeal. Või ka tunnised pausid, kui mõni neljajalgne brigadir tuleb üle vaatama, kaugel ma tööjärjega olen, ning otsustab pikali visata just sinna, kuhu tuleks järgmised kaks kruvi keerata. Las loomake lesib. Eks ma liigutan ennast ikka kiiremini ka, aga ma tahtsin selgitada, millest see tuleneb, et ma üksi ehitan. Asi ei ole ei misantroopias ega ihnsuses või selles, et keegi poleks ennast appi pakkunud. On küll. Aga siis ei saaks ma enam ise otsustada, kas täna on virk päev või laisk päev – teine on kohale tulnud, töökindadki kaasa võtnud ja mis molutamine see siis nüüd olgu.

jätkub raamatus

Aga viimasel päeval oli Soomest kohale tulla lubanud härra kadunud nagu vits vette ja kui ta lõpuks telefonitsi kätte sain, siis kuulsin, et ta ikkagi ei tule: seletas mulle, et jõudis plaanitud ajal Tallinnasse ja puha, aga siis hakkas uurima, kust kohast see laev Saaremaale läheb, ja praamide lehekülje leidis ta küll internetist üles, aga seal polnud aru saada, milline nendest Saaremaale läheb. Ja siis ta hakkas kartma, et sõidab valesse kohta, ja telefon oli tal tühjaks saanud ja üleüldse.

jätkub raamatus

Kui sul on sada aastat vana palkmaja, millest sa loodad ulualust veel vähemalt kolmekümneks aastaks, ning isegi siis, kui sa pole väga nõudlik ja seal talvel olla ei plaanigi, on sul teoreetiliselt kaks stsenaariumi. Esiteks: avastad, et kõik on pekkis, põletad selle maha ja ehitad uue. Teiseks: viskad eneseuhkuse minema, paned kõik pangale panti ja alustad kõige põhjalikuma ehitusprojektiga, mida eales ette võtnud oled. Kui näiteks hoone palkidest tuleb välja vahetada rohkem kui veerand, siis võib juba vabalt uue peale mõelda, sest töömaht kasvab eksponentsiaalselt ja pangakonto sulab kiiremini kui kevadine lumi.

jätkub raamatus

Kassiluuki oli vaja, selles polnud küsimust ja paigaldatud ta sai. Aga mina sõitsin Hiiumaalt tagasi, kõrvalistmel transpordipuur, kus oli sees punast karva Kruup. Neli aastat varem oli see vandiraiuja koos vendade Andruse ja Nööbiga välja tiritud ühe lauda seina vahelt ja tegemist oli Kadri lemmikuga kogu sellest kassikarjast. Ilmselt just sellepärast ei hakanudki Kadri sellele esimesest silmapilgust lahvatanud tundeleegile vastu punnima, vaid saatis Kruubi vastu elule, mida see ilmselt oodatagi ei osanud. Kilomeetritesse arvutatult kimasime me järgnevatel aastatel Kruubiga autodes ja laevadega peaaegu kaks tiiru ümber maakera.