Minu Riia Lenno Vaitovski

Kui vürtsidega on lätlastel nii, nagu on (ehk ei ole), siis suhkruga ollakse siinmail suured sõbrad. Läti lehmakommid on tõsine nostalgiatoode, mis siiani tuntud ja armastatud, lausa rahvuslikuks aardeks peetakse aga pähklikese ehk Riekstiņi küpsiseid, mis kujutavad endast kaht liivatainast „pähklikoort“, mille vahele on surutud ultramagus keedetud kondenspiimast täidis. Laima toodangust teavad ilmselt kõik näiteks Riia karamelle, aga kui Laimat Kaleviga võrrelda, siis minu arust on Laima kommid veel kaks korda läägemad. Võib-olla magusas peitubki õnn, sest laime seda läti keeles just tähendabki. Õnnelik Laima on lätlastele kindlasti vähemalt sama oluline kui Kalev eestlastele. Selle auks kannab ka üks kesklinna käidavamal tänaval, kohe Vabadussamba ees asuv kell Laima nime. Selle kella alla on määratud kokkusaamisi juba peaaegu sada aastat. Ka kella täpsusele võib kindel olla, sest viimase restaureerimise käigus vahetati kellamehhanism Šveitsist saabunud uue vastu välja ning sellele anti igavene garantii.

(jätkub raamatus)

See lett ja mõned sarnased naabruses asuvad tekitavadki minu jaoks Riia turu lõhna, mis on kõikide nende hapendatud ja marineeritud hõrgutiste perfektne akord. Imelise lõhna peale jooksevad vahel kokku ka huvilised, keda kapsad ise just väga ei köida, küll aga kapsastest tünni jäänud mahl. See vedelik on vene folklooris elueliksiir, mille järele tullakse Riia turule minu teada küll ainult ühe „haiguse“ vastu abi otsima – eelmisel õhtul toimunud pummelungi tõttu kolju külge kleepunud aju lahtileotamiseks. Igatahes avanes kord enne kolmekuningapäeva laupäeva hommikul turul käies veider vaatepilt – kapsaleti ääres oli kaks järjekorda. Ühes seisid tavalised kodanikud ja ostsid kapsaid, teises aga karusnahksete kasukate ja karvamütside järgi otsustades Venemaalt kohale sõitnud bojaarid oma kaasadega, näost hallid ja kapsamahlatopsid käes.

(jätkub raamatus)

Villa naabruses asuv Miera iela on aga Riia poolametlik hipsteritänav, vähemalt kohalike arvates. Mina hipsterluse vaibi seal küll väga ei tundnud, üsna pikale tänavale hajutatud paaris kohvikus ei olnud mu arust piisavalt jõudu, et sellest tekiks mingi eraldi piirkond, kuhu ekstra kohale minna. Kuni aastani 2018. Kui pikka aega tundus, et Stricka hoovi võikski koos seal asuvate teiste asutustega pidada Tallinna Telliskivi loomelinnaku sarnaseks, siis nüüd on Miera iela kõrval asuvatesse vanadesse tööstushoonetesse tekkinud kobar kohvikuid, söögikohti ja sohvabaare ning toreda kokkusattumusena – tänu Tallinna tänava lähedusele – on uue piirkonna nimeks Tallinas ielas kvartāls ehk Tallinna tänava kvartal ja ühe populaarsema lokaali nimi Tallinas Pagalms ehk Tallinna Õu.

(jätkub raamatus)

Zaķusala kõrval lesib aga oma naabrist märksa pontsakam Lucavsala ehk Lutsusaar, millel on võrreldes naabersaartega välja pakkuda märksa mitmekesisem kultuuriprogramm. Kui suur osa saarest on kaetud põõsaste ja daatšadega (milles kulgevat elu on muide näidanud Jaak Kilmi dokumentaalfilmis „Prügi mahapanek keelatud!“), siis sillast (ka selle silla juurde kohe jõuamegi) linna poole jääb korrastatud sümpaatne park, mis on õnneks-kahjuks ülimenukas. Iga vähegi ilusama ilmaga on seal vaevu ruumi, et end kuskile maha toetada ja šašlõkilõhnalisi jõevaateid nautida. Kohe pargi kõrval laiub aga Lucavsala kontserdiplats, kus ma olen käinud täpselt ühel, täiesti kohutava akustikaga Red Hot Chili Peppersi kontserdil. Üle jõe elavate kohalike meelehärmiks korraldatakse seal kontserte küllalt sageli.

(jätkub raamatus)

Riia on selles kontekstis geniaalne linn. Seal leidub lõputult pikki radasid nii kõndimiseks kui jalutamiseks ja need ei ole mind veel ära tüüdanud kummagi tegevuse puhul. Raske on ka mõnda piirkonda teiste hulgast esile tõsta, sest sellega teeksin mõnele teisele liiga, aga ma proovin siiski mõnda Riias tehtavat jalutuskäiku kirjeldada, jättes kõrvale populaarsemad kohad nagu näiteks vanalinna või suurema osa kesklinnast, millest on kas siin raamatus pikemalt mujal juttu või kuhu Riiga sattunu tõenäoliselt suunamatagi jõuab. Mõtteliselt joonistub välja kolm sellist „ebapopulaarset“ piirkonda: olen need ise nimetanud Ülejõeks (mööndustega Pārdaugava), Jaamataguseks (Maskavas forštate – tõlkes Moskva eeslinn) ja Hansakvartaliks (New Hansa City või laiemalt Skanste), millest kaks esimest koosnevad veel mitmest linnajaost.

(jätkub raamatus)

Nimelt soovis edukas kaupmees Blumer saada Riia suurgildi liikmeks, kuid teadmata põhjusel tema avaldusest keelduti. Püha viha täis Blumer ei pöördunud seepeale kohtusse ega teinud midagi muud ratsionaalset, vaid… lasi oma suurgildi kõrval asetseva maja katusetornide otsa paigaldada kaks sõjakas poosis kassi. Sellest polekski ehk suuremat lugu olnud, kui kassid oleks olnud oma püstise saba ja taguotsaga suunatud kusagile mujale, mitte otse suurgildi hoone ja täpsemalt gildivanema toa akna poole. Nüüd oli aeg vihastada suurgildi liikmetel. Järgnes lünklikult dokumenteeritud kohtuasi, milles nõuti kasside pööramist 180 kraadi võrra.

(jätkub raamatus)