MinuPortugal_esikaas_RGB_v2ike
11,00 €

Ilmunud
12. 2015

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat.

Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas.

Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

 

Katkendid

Ja siis see algab. Trumm hakkab põrisema ning pikas reas tulevad ruumi eraldi mehed ja naised. Trummi põristava preestri ette jõudes heidetakse ükshaaval kõhuli maha. Ma nean end salamisi, et ennast toimuvaga enne rohkem kurssi ei viinud. Ja samas lasen end hetkel lihtsalt kaasa viia. Jälgin naisi, kes tantsivad, kuni transsi lähevad, silmavalged pahupidi ja keha rappumas. Jälgin naist, kelle kehast raputatakse kõval häälel välja sinna endale pesa teinud kurja vaimu. Tuhat emotsiooni ja mõtet käib läbi pea. Järgnevad tunnid on intensiivsed.

(jätkub raamatus)


Kui Mané on kohal, on Tejo baar alati pungil rahvast täis. Noored ja eakad läbisegi, silmist kiirgamas sädet ja tarkust. Mõnusad soniga habetunud vanamehed, kes õllepudelite taga ikka ja jälle valjuhäälse otse südamesse torkava fado-jorina üles võtavad. Üks saksa poiss, kes vahetevahel ilmub ja viiuliga sellist imet teeb, et ma ei kuule ega näe enam mitte midagi rohkemat peale nende hingekriipivalt kaunite helide, mis kord kiirema, kord aeglasema joana läbi minu ja teiste ruumisolijate hingede voolavad. Üks tohutult armas poola tüdruk, kes end ise kitarriga saates laulab kodumaa rahvalaule. Üks ümmarguse rõõsa näo, valgete lokkide ja roosipunase suuga trullakas brasiilia daam, kes oma kauneid siiraid silmi sulgedes laulab „Tüdrukut Ipanemast“. Poetry slam’id. Kõned. Ja siis Mané, kes ühel hetkel alati oma kõhnade jalgade vabisedes püsti tõuseb ning hakkab kõigile ruumisolijatele kavalal ilmel jaotama lehti, millelt leiame laulu „Let’s Do It“ sõnad – ikka selleks, et peagi kõigi baarisolijatega koos meeliülendavalt üürata: „Birds do it, bees do it / Even educated fl eas do it / Let’s do it, let’s fall in love!“

(jätkub raamatus)


Seejärel haaratakse härra suure õhinaga vestlusringi ja kõik hakkavad talle esitama küsimusi, mida too ilmse rahuloluga naudib. Saame teada, et härra elab koos oma vana emaga korteris, kus on seitse televiisorit, mis kõik mängivad eri kanaleid, korraga. „Kas senjoor ei ole kunagi abielus olnud?“ uurib Rute. „Preili, ma abiellusin oma elus kaks korda. Kõigepealt merega, siis vabadusega,“ vastab härra. Mõne aja pärast kougib senjoor oma taskupõhjast välja kaartide hoidmiseks mõeldud kiledega tasku, mis on paksult täis perekonnafotosid, ning hakkab näitama oma noorpõlvepilte. Mulle tunduvad need nagu noorpõlvepildid ikka, kollakaks tõmbunud mustvalged fotod vanaaegsete daamide ja härradega ning õhetavate punnis põskede ja pruntis suudega lokkispäiste lastega. Rute aga müksab mulle ühel hetkel küünarnukkidega ribidesse ja tõmbab mu korraks kõrvale: „Kaisa! Ma ei suuda oma silmi uskuda... Selle härra fotoalbum on täis perekonnapilte temast koos Portugali monarhiaga!“

(jätkub raamatus)


Järsku haarab mind terve maailma kurbus. Mu Portugali sõbrad on kõik Lissabonist ära vanemate ja pere juures. Mu välismaalastest sõbrad magavad välja pohmelli eileõhtusest peost. Mina olen üksi José kõledas köögis esimesel jõulupühal, hinges sama suur tühjus kui külmkapis. Ma tahan päris jõule, lume ja praksuva kaminaga! Nagu kõige lootusetumatel hetkedel ikka, haarab mind tegutsemistuhin. Toon arvuti kööki ja kirjutan lõdisedes otsingu mootorisse „Portugal lumi“. Pooletunnise uurimistöö tulemusena on mul silme ees selge siht – Portugali kõige kõrgem tipp Torre Serra de Estrela mäestikus ning selle keskel orus paiknev maaliline Manteigase külakene. Pakin kiiruga seljakoti ja torman bussijaama. Peas on valminud järgmine plaan: bussiga Covilhãsse ja sealt edasi pöidlaküüdiga muudkui üles lume poole.

(jätkub raamatus)


Ühel päeval ei tõuse ma enam voodist üles. Kuldoranžid kardinad jäävad akende ett e ning nende taga olevad plastist päikesevarjud suletuks. Kõik teeb haiget. Püüan magada, et mitte ärkvel olla. Tunnid lähevad, ma ei taju neid enam ja neist saavad päevad. Peaaegu igal õhtul käib Sapo minu juurest läbi. „Kaisa, sa pead sööma... Võta end kokku!“ Sapo keedab ühepajatoitu ja otse sunnib mind seda alla neelama. Ta räägib asju, mida sel puhul ikka räägitakse – riik on kriisis, see, et ma tööd ei leia, ei ole minu süü... Aga nagu sellistel puhkudel ikka, ei kuule ma teda. Ma ei kuule enam mitte midagi peale häälte oma peas, kes ütlevad, et kõik on läbi. Enam ei ole lahendust.

(jätkub raamatus)


Pean vastu messi lõpuni, täpselt kolm kuud. Siis lähen senjoor Carlose jutule ja annan lahkumisavalduse. Senjoor Carlos müristab, et ei lähe ma kuhugi. Mina vastu, et lähen ikka. Senjoor Carlos käsib ja keelitab, aga minu sihikindlust nähes väsib ja tirib rinnataskust välja paksu rulli, millest hakkab ükshaaval kahekümneeuroseid lauale laduma. Üks, kaks, kolm, neli, kaheksa, üheksa, kümme... Minu lahti vajunud suud ja pärani silmi nähes kergitab senjoor Carlos kulmu ja küsib: kas vähe? Ning jätkab ladumist, veel üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus...

(jätkub raamatus)


Portugali dokumentaalfilmiga viivad mind kokku lisaks DocLisboale ka visuaalse antropoloogia õpingud sealsamas Lissaboni Uues Ülikoolis. Pikad õhtud pimedas auditooriumis, mil vaatame Portugali revolutsioonieelseid filme. Cinema Novo ehk Portugali Uus Laine. Emblemaatilised Fernando Lopese „Belarmino“ ja minu suur armastus, Paulo Rocha „Verdes Anos“ – film, millest on juba juttu olnud. Naljakas, kuidas vahel jõuavad asjad su juurde tagasi. Kui sõber Andres kinkis mulle kunagi plaadi, kus selle filmi taustaks olev samanimeline laul peal oli, ei teadnud ma, kust see muusika pärineb, ega saanud aru sõnadest. Nüüd vaatan seda üht Portugali filmiajaloo märgilisemat teost, saan aru viimsest kui sõnast ning arutlen selle sotsiokultuuriliste tagamaade üle. Vahel kui väsin, lasen silmadel kinni langeda, lihtsalt kuulan, ja taban end mõttelt – milline kingitus! Mulle on kingitud teine emakeel, teine niivõrd rikkaliku pärandiga kultuur, et ma ei jõua seda ilmselt ka elu lõpuks täiesti ära avastada.

(jätkub raamatus)


Ühel hilisõhtul istume Nelsoniga kontoris ja jamame uue festivalide haldamiseks mõeldud arvutiprogrammiga, kui Nelson küsib: „Sa ikka allkorruse senjoorat oled kuulnud?“ – „Mis allkorruse senjoorat?“ uurin mõistmatult. – „Seda, kes ulub. Tead ju küll.“ – „Kuule, Nelson, ära hakka jaurama. Meil on veel tööd teha. Ära aja mulle praegu kärbseid pähe, palun.“ – „Noh, ise tead. Ta ulub seal igal juhul. Eriti õhtuti, aga vahel ka päeval. Me kutsusime Zéga ükskord isegi politsei – aga politseid ei lastud ukse pealt sisse kohtuorderi puudumise tõttu.“ – „Kes ei lasknud?“ – „Noh, need allkorruse poepidajad.“

(jätkub raamatus)


„Näed seda lossi basseini kaldal?“ viipab Mario käega. „Siin käivad ainult rikkad ja ilusad. Filminäitlejad, tipp-poliitikud... Siin teeb oma vastuvõtte üks Euroopa parimaid arste, loomulikult suure saladusloori all. Oleme näinud siit sisse ja välja käimas igasuguseid suuremaid ja väiksemaid kuulsusi... Ja teisel kaldal on hotell, kus tasu ühe öö eest algab saja kahekümne viiest eurost. Näed neid inimesi teisel pool basseini valgetes hommikumantlites? Kui keegi on siin valges hommikumantlis ja valge rätikuga, siis on ta sealt hotellist. Kui aga seljakotiga, siis on tegu talunikuga mõnest lähedal asuvast külast, kes nagu meie on tulnud peale väsitavat tööpäeva oma valutavat selga kuumas vees leotama,“ naerab ta.

(jätkub raamatus)


Fakt, et Anne on ratastoolis, ei takista teda absoluutselt põikpäiselt soovimast veeta aega oma mäejalamil asuvas aias. Mõeldud, tehtud. Selleks ju wwoofer’id ongi. Meie hommikud hakkavad välja nägema järgmised: peale hommikusööki ronib Anne ratastooli istuma, kargud süles. Tooli käepidemete külge riputan mina kõikvõimalikud ämbrid ja kastid istikute, komposti ja muu sellisega. Ning siis läheb lahti sõit läbi küla aiakese poole – ikka nii, et mina lükkan, higipull otsa ees, jooksusammul ratastooli madame’iga, kellel on süles solgiämber ja külgedel lehvimas kargud. Nii kuni autotee lõpuni ja siis üle silla. Viimase järsu teejupi aiani ronib perenaine ise oma kipsis ja kilekoti sisse mähitud jalaga karkudel mägirada pidi üles. Ja kohal me olemegi.

(jätkub raamatus)


Kui mul varem on Assooride looduses kogu aeg meelde tulnud Tolkieni filmid, siis seekord mõlgub meeles „Röövlitütar Ronja“... Radasid ei hooldata mitte just väga tihti – ka matkaraamat hoiatab, et kohati võivad tormituuled ja erosioon teed läbipääsmatuks muuta. Õnneks saan igalt poolt alati mööda – kuigi vahel tuleb kitsukesele mägirajale langenud puude alt ja pealt läbi ronida ning kohati on pinnas mägiojade tõttu nii pehme ja märg, et pean edasi pääsemiseks ülevalpool mäeseinal puude küljest kinni hoides turnima. Kõige võikam teetakistus on siiski ühe kitse- või lambatalle maised jäänused, viimases lagunemisastmes... Vaeseke on ilmselt järsult mäeveerult alla veerenud ja horisontaalsele mägirajakesele pidama jäänud. Et edasi pääseda, pean temast lihtsalt üle hüppama. Edaspidi olen kaks korda hoolikam, et mitte libastuda. Pean mainima, et kui mõned päevad hiljem viib kohalik taksojuht mu Faial da Terrast linna bussipeatusesse, ütleb ta mu seiklustest kuuldes: „Hull tüdruk, sinna ei minda üksinda!“ Kui ma seletasin, et ega seal metsades ei ole inimesi, siis ütleb ta: „Just sellepärast. Keegi ei kuule, kui sa kuristikku kukud või appi karjud.“

(jätkub raamatus)


Vaatan allpool tuledes säravat Tejo jõge. Mõtlen, et sellel katuseterrassil on möödunud mu elu kõige-kõige õnnelikumad ajad. Kui jätta kõrvale aeg kodutalus Muhus, muidugi... See linn ja see maa on teinud minust selle, kes ma olen. Siin olen näinud uut ja vana, käinud läbi paksust ja vedelast, naernud ja nutnud. Siin hakkasin lõpuks tegelema asjadega, mis mind huvitavad, nagu kino ja tants. Siin elasin läbi elu esimese tõelise armastuse ja lahkumineku. Ja siis elu teise tõelise armastuse ja lahkumineku. Mu nostalgilise mõtteheietuse katkestavad Margarida sõnad: „Kuule, Kaisa! Mis oleks, kui sa homme sellest lennukist maha jääd?“

(jätkub raamatus)


Kuni järsku kõlab vali hüüd. Uksed staadionile paisatakse lahti, nendest lahvatab koridoridesse silmipimestav valgus. Häält kähedaks kraapiva ergutushuilgamise saatel tormab 450 noort tantsijat koridoridest staadioni poole. Ükshaaval vilksavad valguskiirusel mööda madrused ja azulejo’d ning sukelduvad staadioni üle ujutavasse päikesesse. Näen valgusvihku kaduvaid tantsukingi ja juukselinte justkui aegluubis. Viisteist minutit hiljem on kõik läbi. Portugali tüdrukud ja poisid naasevad lavalt koridoridesse. Paljud nutavad. Kõik kallistavad üksteist – ning haaravad siis järsku ükshaaval Hemi, Delphine’i ja minu ümbert kinni, hüüavad, tänavad, nutavad ja kallistavad meid nii kõvasti, nagu hakkaks maailm lõppema. Mina nutan lohutamatult ning Hemi palgelt langevad vaikselt suured õnnelikud pisarad. UEFA juhtkonnalt tuleb tagasiside, et tegemist on organisatsiooni ajaloo kõige kõrgemal kunstilisel tasemel tantsunumbriga avatseremoonial.

(jätkub raamatus)


Ühel õhtul jõuan surmväsinult töölt koju ja viskan noodipaki nurka, kui Luca mind oma toast hõikab. „Ahoi! Tead, mis täna juhtus? Mitte et sellest peaks paanikat tegema, aga lihtsalt, sa pead ettevaatlik olema. Ukse taga käis üks tütarlaps, kes olevat siin korteris enne meid elanud, ja väitis, et omanik on talle suure summa raha võlgu, kahe tagatisraha jagu. Ma ütlesin, et rääkigu omanikuga asjad omavahel selgeks, meie ei saa teda ju aidata. Lihtsalt, et sa teaksid.“ Ohkan. Oligi liiga ilus see olukord. Mis siis ikka. Inimeste vahel tekib ikka vahel probleeme. Paar päeva hiljem, kui parasjagu rahulikult töömuredega tegelen, saadab Luca mulle koopia kirjast, mis äsja meie postkasti olevat potsatanud. Autoriks eelmised üürnikud – kes ei ole üldse mitte õpilased, vaid ukse taga käinud tütarlaps ja ta ema. Viis lehekülge on täis emotsionaalseid süüdistusi senjoor Antonio kohta, kes olevat alusetult lubanud korterit remontida, kes palunud üürnikel tasuda kahe kuu tagatis sularahas ning see koridoris asuvasse postkasti jätta. Seda nood (oh püha lihtsameelsust) olevatki teinud – omanik aga väitnud, et pole raha postkastist leidnud. Senjoor Antoniot süüdistatakse vaimses ja alumist naabrit Mariat füüsilises vägivaldsuses. Peale selle olevat korter haamri all.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kaisa Masso ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Mele Pesti
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: Kaisa Masso
Autori foto: Jüri Looring
Fotoalbum: Kaisa Masso ja Jüri Looring

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-62-5 (trükis)
ISBN 978-9949-556-63-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 lk

Kommentaar

  1. Kõik ilusa rikkus ära Eesti rahva halvustamine raamatu lõpuosas.

    1. Intelligentne lugeja saab aru, et halvustada sai mitte Eesti rahvas, vaid “madalalaubalisus, marurahvuslus, sildistamine, matslikkus ja sisulise arutelu puudus”. Mina selle loetelu ja Eesti rahva vahele võrdusmärki ei ole tõmmanud – antud juhul on seda teinud lugeja.

    2. Mul kukkus seda ühte ainukest lehte lugedes suu lahti… No kust küll selline asi äkki kohale lajatas!? Kõik muu oli väga lahe ja haarav lugeda aga siis tuli äkki lehekülg vihakõnet. Paha maik jäi suhu.

  2. Ju ma siis olen ebaintelligentne koos enamuse Eesti rahvaga

  3. Pagulasteema on “Minu Portugalis” umbes kümnendajärguline, kajastatud ühel leheküljel 248st. Samas on ta üks oluline ja intrigeeriv näide sellest, kuidas kaks rahvust, keda autor rohkem tunneb, samasse teemasse ülierinevalt suhtuvad. See, et Eesti on vahepeal ses teemas ülimalt polariseerunud ja teema on lausa hüsteerilisi toone üles võtnud, ei ole kuidagi “Minu Portugali” ega tema autori süü. Oleks päris nukker, kui ainult see nüanss kogu raamatust tähelepanu pälviks.

  4. Me saime teada sead, kuidas sealsed elanikud toimivad. Nagu sellistele rahvastel kombeks kella ja kalendrit ei tunta ja hunnitu bürokraatia

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga