Minu Pariis Urmas Väljaots

Sel nädalal pidi tulemused saama. Üleeile saingi telefonikõne.

„Monsieur Valdžao, teie kandidatuur on väga huvitav ja me tervitaksime teid suurima heameelega oma õpilaste hulgas…”

„Aitäh, see on väga tore! Aga, ää, vabandust, kas me võiksime rääkida, palun, inglise keeles?” pomisesin kohmetult juurde. Kartsin prantsuskeelseid telefonivestlusi kui tuld. No mitte midagi ei saa aru!

„Ah soo, jajah, muidugi. Et siis – te olete vastu võetud!” teatas reibas hääl telefonist.

„(Hetk vaid positronidega täidetud plahvatuseelsest vaikust.) Merci! See on suurepärane! Ahah, et siis?…” Süda hõiskas sees, kui meie kirjandusklassikuid tsiteerida.

„Aga mis te arvate variandist alustada selle aasta asemel järgmise aasta septembris? Vaadake, teie keeleoskus on siiski nigel, vabandage mind sellise hinnangu pärast, ja meie kursus on väga intensiivne ning teile endale oleks palju parem, kui seda lihvida saaksite.”

—-

Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline lugu, et kohtasin öösel kodu poole kulgedes juhuslikult tuttavat Soome moetoimetajat, kes oli Pariisi lennutatud Lagerfeldi ja H&Mi ühise kollektsiooni presentatsioonile. Temaga olid kaasas kaks Skandinaavia MTV tüdrukut, kes olid sama üritust üles võtma tulnud. Nii juhtus, et kojuminekuplaanid lükkusid edasi ja läksime hoopiski poppi ööklubisse Cab.

Väljas lookles saba ning nii ootamine kui piletihind tekitasid meis mõningast vastumeelsust. Vaja plaani.

Ujusime vaikselt sissepääsu poole. Olime vaevu turvani jõudnud, kui see meid nähes pahvatas: „ABBA!”

Tõsi, kõik kolm tüdrukut olid nagu õed, blondid ja rootslase välimusega. Ning minagi olen nende jaoks blond…

„Jajah, ABBA ABBAks, tegelikult oleme MTVst,” teatas Kicki ja torkas talle kotis olnud uhkete kirjadega mikri nina alla, kuhu paar tundi varem moegurud intervjuusid olid jaganud.

—-

Viimased paar päeva on toimetuses lahvatanud melodraama. Nimelt muutus endise moetoimetaja Francesca ametinimetus ja tinglikult sai ta nii-öelda paguneid juurde. Sellest hetkest alates käib tema ja teise moetoimetaja Thierry vahel pidev hõõrumine. Üks intrigeerib, kuid teine neelab sööda imekergelt alla.

„!!?? Ma ei mõista… !??!! Misse olgu… Oled sa idioot või?…” püüavad kõrvad kinni taamalt kostvat kisa-kära.

Sekundi murdosa hiljem tuiskab kohale pisarais Amélie, Francesca assistent, tema järel tipib umbes kahekümne sentimeetri kõrgustel kontsadel kohale vihast põlev Francesca.

Et moeetendustele kutseid saada, peab moemajadesse fakse lähetama (on aasta 2004!). Faksil seisis härra Thierry nimi proua Francescast eespool! Selline löök daami ego pihta ning taas kord põhjus uueks draamaks.

Faksi autoriks olin aga mina!

—-

Kuigi olin juba eelnevalt mõistnud, et korteri leidmine Pariisis ei kuulu mitte lihtsate ülesannete kilda, ei kujutanud ma kuni lõpuni ette, et see on selline võitlustanner. Tõeliselt tüütu. Üürimiseks ei tule omada ainult raha, vaid enamasti peab olema võimeline omanikule esitama ka maagilise dossieri ehk kausta, ilma milleta osad omanikud üldse kedagi jutule ei võta. Dossieri jaoks nõutakse näiteks viimase kolme kuu palgatõendeid, töölepingut, vanemate garantiid ja/või kellegi teise Prantsuse residendi solidaarset garantiid, pangaväljavõtet jne. Igasugu toredaid asju, mille esitamisega äsja saabunud välismaalane reeglina hätta jääb….

Kõige veidram asi on palgatõendi küsimine.

—-

Kust leida suurlinnas kaaslast? Näiteks metroost! Olin kuulnud juhtumeist, kus inimesed on tutvunud just maa-aluses transpordivahendis. Kuulutustelehtedes on tavaline ilmutada väikseid nuppe stiilis: „Olime koos sõbrannaga liinil see-ja-see, sel-ja-sel päeval, see-ja-see kell ning jutustasime liiga kõval häälel eelseisvast kontserdist, kuni sa meie vestlusesse sekkusid. Pidime järgmises peatuses (nimi) maha minema ning soovisime paraku vaid liiga kiirelt head ööd, vaatasime üksteist pikalt läbi aknaklaasi ning ma ei suuda oma mõtteid sust eemal hoida. Palun kirjuta!”

Ühel päeval teatab mu oma sõber Henning, et läheb suusatama. Henning on saksa poiss, kes siin Erasmust tegemas ning kellega tutvusin prantsuse keele kursustel ja kellega me polnud mitu nädalat näinud.

„Lahe! Ma pole kunagi suusatamas käinud, tahaks nii proovida. Millal siis?” Vaatamata ühisele keeltekoolinädalale kulgeb me omavaheline suhtlus inglise keeles.

„No see ongi probleemiks, et see on planeeritud jaanuarisse ning pean kuidagi koolist ära saama.”

„Kellega sa lähed siis? Perekonnaga?” Olin arvanud, et ta võtab reisi ette koolikaaslaste või oma rägbiklubiga. Ta kuulus ka kodulinnas rägbikoondisesse ja siin on oma võistkond igal korralikul koolil.

„Tead, ma tutvusin siin selle naisega, Nathalie’ga…” teeb ta ääri-veeri juttu.

„Misasja!?!?? No sellest oleksidki pidanud kohe alustama!!! Mis mõttes tutvusid? Lao kohe kõik välja!” Ooo, põnevaks läheb. Mu silmad põlevad uudishimust. „Kust te tuvusite? Et ühe naisega, jah? Mitte tüdrukuga?”

„Vaata, sõitsin nädalapäevad tagasi rägbitrenni ja ta istus metroos mu vastas. No ja siis pilgud kohtusid korra, siis teise, naeratasime, hakkasime rääkima….”

—-

Järgmise ajakirjanumbri moeseeriasse ja kaanele pildistati Naomi Campbelli, kes lennutati esimeses klassis Brasiiliast Pariisi. Selline pilet olevat neile maksma läinud kaheksa tuhande euri ringis. Lisaks peab Naomile hankima autojuhid, luksusliku hotelli jms.

„Vau! Ta läheb vist teile palju maksma,” uurin pildistamiste projektijuhilt.

„No peale selle esimese klassi, autojuhi, šampanja ja hotelli muid erilisi kulutusi ei ole. Kaane ja moeseeria eest peaks ta saama honorariks umbes sada viiskümmend euri.”

Eks ta ole, vananeva mannekeeni asi. Umbes kakskümmend aastat juba seda tööd tehtud ja kuidagi peab tipus püsima, endale PRi saama ja värske olema. Igatahes sõidutati selle pildiseeria jaoks kohale kilode viisi haute couture’i – väga hinnalisi Valentino, Diori ning Chaneli kleite. Üks John Galliano „leiutistest” oli nii suur (ja päriselus kole), et seda tuli mitmekesi kanda ning ta ei mahtunud kuhugi ära. Lähivaateis laste batuuti meenutanud kleidi pindala oli kaks-kolm ruutmeetrit.

Toodi kohale ka neli Chaneli kõrgmoeetendusel näidatud parukat. Need, mida 2006. aasta veebruari etendusel näha võis. Valged ja sulgedest tehtud. Iga parukas koosnes seitsmest osast, mis pähe parukaks kokku tuli sättida.

Pildistamine lõppes öösel kell kolm. Järgmisel päeval, kui asju hakati tagasi saatma, ei suudetud neid nelja parukat kuidagi leida.

—-

Milline on Elodie ise? Seeläbi saaksite ka ettekujutuse ühest tüüpilisest pariisitarist. Stiilne, kultiveeritud, laia silmaringiga ja intelligentne. See kõik aga ei tähenda üldsegi mitte, et ta teie vastu vähimatki huvi üles võiks näidata või erineva maailmanägemuse puhul teid mõista püüaks.

Oh ei. Ta võib olla jäärapäiselt ignorantne. Ka pärast kuudepikkust tutvust uuris Elodie mult enne koolivahaega, kas ma ka tagasi Lätti pöördun… Kuid seegi on juba samm edasi. Enamasti teda sellised pisiasjad nagu geograafia lihtsalt ei huvita, kui piirkond pole defineeritav ühega Pariisi 20 linnaosanumbrist, Londoni, New Yorgi või Los Angelesega.

Pariisitar on enamasti kergelt neurootiline ja võiks isegi öelda, et pahur. Ta kimub alati suitsu ja vahel rögistab mürgiselt naerda. Niisama lihtsalt heatujuliselt ta ringi juba ei lõkerda. Temast õhkub tunnet, nagu oleks tal kogu aeg midagi õnnest puudu. Mu esimene mulje Elodie’st kujuneski esimesel koolipäeval, kui ta muretu hooletusega kooli ukse ees üksinda suitsu tõmbas, möödujaile vaevu tähelepanu pöörates, kuigi samas neid täpselt jälgides ja teades, et nad teda vaatavad, sest üll oli tal pariisitarilikult seksikas kleit. „Taas üks endast superheal arvamusel ülbiktibi,” mõtlesin.