Minu Oslo Heikki Võsu

„Tere tulemast meie reisile! Lahkusime nüüd Bygdøylt, mis on tuntud muuseumipoolsaarena. Edasi lähme Oslo ooperimaja juurde ja lõpp-peatus on sadamas. Kui te vaatate paremale (laev oli ennast selleks hetkeks pööranud), näete varemeid, see on Akershusi kindlus…“ Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid (või oli see sisse loetud tekst, mis lindi pealt jooksis) jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest.

(jätkub raamatus)

—

Nõnda siis jäigi meil vajalik kraam ostmata ja pidime esmaspäeva ootama. Hiljem selgus, et ka riiklikel pühadel pole meil poodi asja. Pühad võivad aga siinmail kesta järjest mitu päeva ja kui neile omakorda järgneb veel pühapäev, siis võib vabalt juhtuda, et sul pole neli-viis päeva võimalik värsket leiba-saia ega piima osta. Hea küll, nii hull siiski asi pole. Siin-seal on avatud nn avariipoed (see on minu enda välja mõeldud nimi, kohalikud neid nii ei nimeta) (kuidas kohalikud neid nimetavad, ma isegi ei tea), mis on lahti kõikidel päevadel. Neid on küll üsna vähe (mida kesklinnast kaugemale, seda vähem neid on), kaubavalik on üsna tagasihoidlik ja hinnad tavapoodidest veidi kõrgemad, aga suure häda korral saad oma ostud tehtud. Rumal lugu on, et kehtiva korra kohaselt ei tohi nende pindala ületada 100 ruutmeetrit, mis tähendab, et ruumikitsikus on suisa karjuv.

(jätkub raamatus)

—

Norrakad on hästi ära tabanud, et üks spordirajatis ei pea olema ainult sportlastele, täitsa vabalt võib selle muuta turistimagnetiks. Kui nad rajasid uue hüppemäe, ehitasid nad sinna külge osavalt ka suusamuuseumi, suhteliselt suure suveniiripoe ja isegi lifti, millega saad hüppemäe tippu võimsaid vaateid nautima minna. Torni jalamile on tehtud veel eraldi atraktsioon: ronid kapslisse sisse (sinna mahub vist kümmekond inimest korraga), uksed suletakse ja ruum tehakse pimedaks. Siis pannakse käima filmilint ja koos kapsli liigutamisega tekitatakse sul kümmekonnaks minutiks võimalikult realistlik tunne, nagu sa sõidaksid slaalomisuuskadega mäest alla kiirusega üle 100 kilomeetri tunnis.

(jätkub raamatus)

—

Sõidan mina esimesel Oslo-aastal ühel esmaspäevasel hommikul koolist koju ja vaatan, et teepealses bensukas suured sildid üleval: „Tule proovi Norra parimat autopesu poole hinnaga!“ Silte oli kohe palju, mõned suuremad, teised väiksemad – ikka korralik kampaania. Heade pakkumiste vastu pole mul midagi, eriti veel, kui pesula tavahinnad on Eesti omadest kaks korda kõrgemad. Pöörasin sisse, astusin kindla sammuga tanklapoe leti juurde ja esitasin oma soovi suurepärasest pakkumisest kinni haaramiseks. „Oi, aga see kampaania lõppes eile ära,“ vastati mulle.

(jätkub raamatus)

—

On üsna huvitav vaadata, kuidas ameerikalikud kombed ja tavad kasvavad siinpool Atlandit muuhulgas ka Norra igapäevaellu sama kerge vaevaga nagu umbrohi peenrasse. Selle ehedaks näiteks on halloween, mis igal aastal suurendab oma populaarsust ja kõrvaltvaatajale jääb mulje, nagu oleks Norra äkitselt muutunud üheks USA osariigiks – nii üks ühele kopeeritakse jänkide kombeid. Eks Eestiski on see traditsioon vaikselt juuri ajamas, aga seda pärsib mõningal määral samasse aastaaega sattuvad kadri- ja mardipäevad, mis vähemalt rahvuslikuma suunitlustega eestlastel ei lase ameerikalikul „komm või pomm“-stiilis (mis tänapäeva Euroopa julgeolekusituatsiooni silmas pidades kõlab kuidagi eriti jõhkralt) (päriselt ka, äkki tasuks mingi „trikk või kink!“ või „vemp või…“ – noh, mis iganes „vembuga“ riimub – kasutusele võtta) maiustuste kerjamisel igasse peresse sisse murda. Norras on aga täisvärk – iga aasta 31. oktoobril on tänavad täis dekoreeritud maju, jõhkrate nägudega kõrvitsaid ja loomulikult maskeeritud lapsi, kes ukselt uksele „knask eller knep!“ (mis vastab üksüheselt ingliskeelsele „trick or treat!“-ile) hüüavad ja tohututes kogustes magusat tarbivad.

(jätkub raamatus)

—

Kui muidu pole Norra pealinn maailma silmis just kõige kuulsam koht, siis iga aasta 10. detsembril on Oslo maailma tähelepanu keskpunktis. Just sel kuupäeval toimub Nobeli rahupreemiate jagamine. See on omamoodi huvitav, et kõik teised Nobeli preemiad antakse välja Stockholmis, aga rahupreemia osas oli Alfred Nobel oma testamendis nõudnud, et see antaks välja Norras. Miks see nii oli, on jäänud saladuseks.

(jätkub raamatus)

—

Kui üldistatult öelda, siis on saatkonna näol tegemist Eesti riigi käepikendusega Norras. Ühelt poolt tähendab see seda, et ollakse Eestiga seonduva kompetentsi- ja kontaktikeskus norrakate jaoks, olgu nendeks siis Norra riigi- või ametiasutused, ettevõtted või tavalised Norra kodanikud. Teisalt, Eesti kodanike jaoks, on saatkond aga koht, kus saab teha paljusid toiminguid, mida muidu oleks võimalik teha ainult oma kodumaa riigiasutustes – peamiselt erinevate dokumentide ja tõendite taotlemine. Lisaks osutab saatkond konsulaarabi (see on siis see abi, kui kodanik on kaotanud reisidokumendi, sattunud õnnetusse, haigestunud, langenud kuriteo ohvriks või sattunud pahuksisse asukohariigi võimudega).

(jätkub raamatus)

—

Minu eriline lemmik on aga kesklinn. Kui ma aeg-ajalt naisele tööle järele lähen, helistan talle ette ja teatan: „Jõudsin džunglisse.“ See oli esimene paralleel, mis mulle pähe torkas, kui esimest korda sinna sattusin. Oslo liikluse planeerijad on nimelt välja mõelnud, et parim ristmike süsteem on võrdsete teede ristumine. Kellele on autojuhtimine võõras, neile teadmiseks, et tegemist on selliste ristmikega, kus autojuht peab alati läbi laskma tema paremalt käelt ligineva auto (sellest ka autojuhtide kõnepruugis leviv „parema käe reegel“). Taolist tüüpi ristmikke leiab enamasti eramurajoonidest, kus liiklus pole väga tihe ja kus teed on üsna sarnase liikluskoormusega, sellest ka väljend „võrdsete teede“ ristumine. Oslos aga on sellele reeglile allutatud väga suur hulk (aga mitte kõik) kõrvaltänavaid ja mingil põhjusel ka kesklinn (õieti suurem osa sellest).

(jätkub raamatus)

—

Aga kuningaloss (mis õnneks jääb turismipiirkonda) (ja kus isegi on mõned töötajad tööl) on kindlasti külastamist väärt. Pilte seal teha ei tohi, aga mälupilte saad luua ikkagi. Kuningapere eluruume muidugi ei näidata, aga ametiruume, tseremooniaalasid ja külaliste magamistube küll (eeldusel, et seal ei ole sel hetkel külalisi) (vastasel juhul oleks natuke imelik, kui näiteks Elizabeth II teile öösärgis vastu peaks jalutama). Ekskursiooni teeb muide giidile lisaks kaasa ka turvamees (või -naine), kes tagab, et keegi omapäi uitama ei läheks (või mis uitama – isegi rühmast veidi eemale jäämisel palutakse sul teistele lähemale liikuda), mõnda lauanõud endale suveniiriks ei haaraks ega seinale „mina olin siin“ ei kritseldaks.

(jätkub raamatus)