Minu Okeaania Lembe Mõttus

Ilmunud
09.2017

Tagasi kiviaega?

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse?
Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.

Agnit hakkas asju ükshaaval seljakotist välja tõmbama. Järsku leidis naine Agniti kotist suitsuvorsti, mille olime oma kodukandi toidupoest kaasa ostnud. „Seda küll kaasa võtta ei tohi! Sööge siin ära,“ nõudis ta.
Ausalt öeldes ei tulnud meile küll meelde kedagi, kes pärast kahekümnetunnist lendu tahaks lennujaama tollis ära süüa kangi suitsuvorsti.
„Noh, jätke siis siia hoiule,“ pakkus blondiin lahenduse välja. „Kolmkümmend viis Austraalia dollarit on hoiutasu piiramatu aja eest.“
Kolmkümmend viis dollarit vorsti eest? Hakkasime juba kaaluma vorsti ärasöömist, aga tahtsime seda ju pimedatel reisiõhtutel pitsi viina kõrvale hammustada…
„Viin! Üleliigne viin!“ plahvatas mul ja piilusin Agniti poole.
Olime ju viina täiesti deklareerimata jätnud! Nüüd viiakse meid küll tribunali ette! Mis siis saab, kui naine meie veepudeleid nuusutama hakkab ja aru saab, et seal on viin?

(jätkub raamatus)

—-

Aeg tiksus kuklasse: lennukile registreerimine lõpetati iga minut! Tormlesime mööda lennujaama ringi, otsides võimalusi osta Paapuast väljasõidu pilet odavamalt kui majalaenu kuumakse summaga. Ei õnnestunud. Sularaha eest oleks saanud ainult ühe kalli pileti. Teine meist oleks Brisbane’i lennujaamas edasi redutanud ja oodanud valge ratsuga printsi, kes ta läbi sillerdava õhu lendhobu seljas Paapuasse sõidutaks.
Infotabloo teatas: registreerimine Air Niugini lennule Port Moresbysse on lõpetatud.
Me jäime lennukist maha!

(jätkub raamatus)

—-

Minu vastas istus karm ja tõsine paapua. Tema paksude kulmude alt kiirgasid süsimustad silmad. Tema hiiglaslikud käelabad olid rusikas, keset ta vasakut säärt oli kaks suurt maohammustuse armi. Kõhus tekkis õõnes tunne. Kas me oleme ikka reaalselt valmis sukelduma metsikusse loodusse ja metsikutesse inimestesse? Meie, kaks linnavurlet?
Minu kõrval kiigutas Agnit närviliselt üle põlve visatud jalga, tema silmades paistis hulljulgus ja trots. Kummalgi meist polnud kavatsustki hakata genereerima probleeme ja nägema iga asja juures tonte kasvõi ainult selleks, et elu põnevam oleks.
„On alanud pardaleminek Cairnsi – Port Moresby lennul,“ teatas naishääl mikrofoni.
Suure mugava lennuki asemel ootas meid väike propellerlennuk. Agniti senine kerge reisiärevus asendus paanikahooga. Tõesti, alguses tekkis tõrge sellele lennukile minna. Huh!
Kohad jaotasime hirmuskaala järgi. Istusin akna alla, et Agnit vahekäigu pool kaasa võetud „abipakikesest“ suure lonksu saaks kummutada.
Ta ei teadnud, et see oli vaid kerge eelmäng kõigele, mis meid sel reisil ees ootas.

(jätkub raamatus)

—-

Aaa-toda-toda-toda-toda!“ röökis äkki üks süsimees meie selja taga, verd täis valgunud silmad pigimustas näos tagurpidi. Ta paljastas oma punased hambad ja näitas keelt: „Aaa- toda-toda-toda-toda!“
„Einoh, nagu poleks ühtegi päeva koolis käinud.“ Ohkasin itsitades.
Pigivärvi mehed, ainsaks kehakatteks paar heinatuusti ümber niuete, tegid omavahel hoogsalt suguakti meenutavaid liigutusi. Aktsiooni lõppedes tõstsid nad pöidlad püsti ja noogutasid ümbritsevatele kiitvalt: „Gut!“ Hästi!
Kusagil mängis bänd. Suu erepunasest naeratusest kõrvuni, istus niineseelikut kandev poksija kehaehitusega mees kaksiratsi bambustorude peal, tagus lahtise saapatallaga vastu torude otsi, pigistades neist nõnda rütmi välja. Kahte leeri koondunud naised kiljusid laulda ja tegid ägedalt jalalt jalale tammudes karuseid tantsusamme.
Noored kollase-valgekirjudes õleseelikutes mehed – pikad teokarpidest ketid ümber paljaste pruunide kehade, puukoorest punutud kaunistused ümber musklis käsivarte – seadsid meile pähe sulgedest kaunistused ja tõmbasid meid oma tantsuringi. Kundu-trumme tagudes hakkasid nad meie ümber kükkis hüpates metsikut tantsu vihtuma.
Äkki saabusid kummituslikud ilmutised – asaro mudamehed. Üleni paljad, alakeha katmas vaid väike tükk kasetohtu, hiilisid nad ringi, ühes käes oda, teises roheline oks, millega enda ees salalikult vibutati. Kogu meeste ihu oli halli mudaga kokku määritud, peas suur ja raske savist mask, mille nina meenutas seakärssa ning mille suuaugust keerdusid ülespoole kihvad. Traditsiooni kohaselt kostümeerivad asaro mudamehed end surnute vaimudeks, et ära ehmatada ja eemale peletada kõik ründavad vaenlased.

(jätkub raamatus)

—-

Kaikai buai!“
Meie ees seisis kollases narmendavas särgis ja räbalateks kulunud teksastes paapua.
„Säh, hea beetlipähkel, proovi.“
Kaikai buai on vist see pähkel, mida ta sulle pakub,“ järeldas Agnit.
Vandeseltslaslikult silma pilgutades istus mees meie juurde murule maha, kooris ühe pähkli ja andis sellest pool mulle. „Pane suhu. Näri, noh, näri nüüd!“
Uudishimu sai vastikult kibedast maitsest võitu. Pealegi olin juba varem lugedes teooria omandanud: üheskoos beetli närimine on siin kandis kõige kiirem viis kohalikega sõbruneda. Närisin ettevaatlikult.
„Näri, näri veel!“
Algaja beetlisööjana ei teadnud ma, kas pean peeneks näritud pähkli alla neelama või välja sülitama. Kogu suu oli tuim, nagu oleks peotäie tärklist suhu pannud. Püüdsin mõru puru tähelepanu tõmbamata selja taha murule sülitada.
„Jah! Sülita! Sülita. Ptuhh! Ptuhh!“ hõikas mees innukalt ja toppis mulle pulga otsas mingit valget jahu suhu. See maitses kohutavalt!
Gut?“ küsis beetlimees, pöidlad rõõmsalt püsti. 

(jätkub raamatus)

—-

Pikkamisi varjasid suured sünged pilved mäed, džunglist tõusis udu nagu tihe suitsusammas. Päev muutus pimedaks ja tõusis torm. Raju painutas teeäärse ürgmetsa puude oksad ja taimed maad ligi. Edasi sõitsime rängas troopikavihmas. Vesi peksis vastu meie sõiduki aknaklaase ja katust, akendest midagi näha polnud võimalik. Juht ei kasutanud isegi klaasipuhasteid, vee hulk ja kiirus oli niivõrd tugev, et sel polnud mingit mõtet. Masin pressis end aeglaselt ja vaevaliselt läbi pori.
Äkki jäime seisma. Mudalaviin pääses mägedest valla, ujutades üle kogu tee ja pehkinud silla, moodustades umbes viiekümne meetri laiuse sügava kärestikulise mudajõe, mis viib kaasa iga asja, mis sinna keerisesse satub. Voolu kiirus oli tohutu! Kõik mühises ja kohises. Vihma kallas! Võimsad tormist murtud palmitüved vuhisesid kohutava kiirusega mööda mudajõge. Vanad logisevad bussid, veoautod ja maasturid seisid järjekorras mõlemal pool seda mudauputust. Kõik ootasid, et torm ometi vaibuks, vesi alanema hakkaks ja kärestik rahulikumaks muutuks. Järjest läks pimedamaks. Meil polnud õrna aimugi, kus me oleme. Ümberringi oli vaid metsik džungel. 

(jätkub raamatus)

—-

Kui hakkas hämarduma, läksid külanaised metsa hagu tooma. Veidi aja pärast tulid nad puukoormaga tagasi, kandes puid seljas nii, et riidest koti jäme pael toetus otsmikule. Raske koorma tõttu käisid nad tasakaalu hoidmiseks kummargil. Varsti süüdati majade juures lõkked ja asuti toitu valmistama. Rannast kaugemal, vanade süngete puude all, küpsetasid mees ja naine oma maja ette tehtud lõkkel pulga otsas kakaduud. Poistekamp mängis ühel suuremal muruplatsil jalgpalli. Siis tulid mehed paadiga kalalt. Kaks väikest külapoissi sõudsid neile merele ühepuukanuuga vastu. Teised kaks ronisid puu otsas, hüppasid siis alla liivale, ja kui püsti tõusid, olid nende mustad juuksed ja tumedad kehad üleni valgeid liivaterasid täis. „Tulge,“ kutsusid meid külalapsed. „Lähme jalutame saare lõppu!“
Kõndisime piki randa, liiva ja vee piiril, jalgupidi selges merevees, mille loojuv päike mitmevärviliseks muutis. Imetlesime koralle, mida meri oli kaldale uhtunud, ja soovisime, et see päev ei lõpekski. Kõik oli nii põnev ja hingematvalt ilus…
Kui jalutamast tagasi jõudsime, oli juba pime. Muschul pole elektrit, ainult väike õlilamp valgustas külaelanike põnevil nägusid, kui istusime meie onni verandal, soojas lõunamaa öös, ja jutustasime neile elust pisikesel maal nimega Eesti. 

(jätkub raamatus)

—-

Istusime pisikese, kõrkjatest kinni kasvanud veesilma juurde murule. Paar paljast jõnglast müras vees ja jõid janu korral vett otse jõest. Üks väga vana naine, ainsaks kehakatteks mõned heinad ümber puusade, sõudis kuivanud puuoksi täis kanuuga ja lehvitas meile rõõmsalt. Onni redelist ronis üles naine, kel seljas suur palmilehtedest punutud korv papaiade ja tarodega. Metsas ajasid mehed vibude ja nooltega ahve ja linde taga, hingedemajas istusid krokodilli jõu saanud mehed. Muigasin omaette. Aeg ja ruum olid meid tsivilisatsioonist välja kirjutanud.

(jätkub raamatus)

—-

Loopisime oma kotid lennukisse ja ronisime heinamaalt otse salongi, tõmmates end kerra, et uksest sisse mahtuda. Lennukis sirgelt püsti seista polnud võimalik. Kummargil liikudes pressisime end istuma otse piloodi selja taha, kahekohalisele kunstnahast pingile, nagu vanades PAZi bussides oli. Salongi mahtus täpselt neli niisugust pinki. Ka ülejäänud seltskond surus end istuma ja piloot käivitas parempoolse mootori – põrr! Siis käivitas vasakpoolse mootori – koll-koll-koll-kriiks-kriiks. Otsast peale: parempoolne – põrr! Vasakpoolne – koll-koll-koll-kriiks-kriiks. Mina mõtlesin, et ju on see lihtsalt mingi proov ja piloot ei taha meelega vasakpoolset mootorit tööle panna. Aga käivitusüritused aina jätkusid. Pärast kuuendat katset hakkasid mul käed värisema ja Agnit palvetas juba kuuldavalt…

(jätkub raamatus)

—-

Taamal üle korallrahu muutus mere värv tumedamaks. Ujusin sinna ja hetkeks tõusid mul juuksed hirmust püsti! Äkki laiutas minu ees tumesinine sügavik! Põhja polnud näha, kaugel all tiirutas paar haid ja väiksemate kalade parved kihutasid neist mööda. Tekkis maast irdumise illusioon, meri oli nii puhas ja selge, ma oleks nagu õhus hõljunud. Milline vaatepilt! Ujusin Agniti juurde, puudutasin teda ja näitasin käega, et ta ujuks kaugemale, üle rifi.
„Kuhu?“ mulistas Agnit, tõmmates näo eest snorgeldusmaski. „Miks? Mis seal on?“
Ma ei öelnud Agnitile, mis on korallrahu taga. Tahtsin, et ka tema kogeks seda tunnet, mis valdab üleni, kui satud esimest korda sinise sügaviku kohale.
Uudishimu sai hirmust võitu. Agnit ujus rifile, siis kiiresti tagasi, võttis maski eest ja sõna otseses mõttes kiljus: „Kui kaunis, ma ei suuda! Ma tahan sinna tagasi! Uskumatu!“
Kogu hirm vee ees oli äkitsi kadunud, järele jäi ainult põletav soov seda vaatepilti uuesti ja uuesti kogeda. 

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Lembe Mõttus ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Lembe Mõttus

Esikaanefoto: Lembe Mõttus
Autorifoto: Agnit

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-42-3 (trükis)
ISBN 978-9949-608-41-6 (e-pub)
ISBN 978-9949-608-46-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 + 16 lk

 

Kommentaarid


Külaline
Anette
2 aastat 11 kuud tagasi

Tõesti üks imeline raamat – parimaid, naljakamaid ja kaasakiskuvamaid “minu” sarjast! Palun võimalusel samalt autorilt veel kirjapandud reisiseiklusi!!!

Külaline
G
5 aastat 7 kuud tagasi

Super raamat!Kõige põnevam raamat Minu-sarjast. Jutustasin raamatust katkendeid ka perele ja sõpradele, kõigile pakkus huvi.
Nii kaasahaarav ja hästi jutustatud nagu oleks ise käinud.

Külaline
Madli
5 aastat 8 kuud tagasi

Väga hästi ja haaravalt kirjutatud raamat! Kui veel ei tea, millist (minu-sarja) raamatut järgmisena lugeda, siis kindlasti vali see. 🙂

Külaline
Rita
6 aastat 24 päeva tagasi

Täiega nauditav lugemine. Tahan ka sinna

Külaline
Deina
6 aastat 3 kuud tagasi

Supper äge raamat!!! Soovitan seda kõikidele, keda vaevab kaamos ja viletsast ilmast tingitud tujutus 🙂 Autori hoogne ja mahlakas kirjeldus on kaasahaarav, paneb silmad naeruselt särama ning teeb nahavahe soojaks. Ei suuda päriselt ette kujutada, mis nende hulljulgete naiste mõtetes ja südames kirjeldatud situatsioonides toimus kuid kummardan lugupidavalt maani ning loen raamatu veelkord läbi 😀 Aitäh Lembe!

Külaline
Iris
6 aastat 4 kuud tagasi

Lembe on erakordselt värvikas jutuvestja ja pühendunud fotograaf. Ootasin seda raamatut juba ammu! Vähesed oskavad kirjutada nii, et lugedes tundub, nagu oleksid autori kõrval ja seikleksid koos temaga. Lisaks hullnaljakatele seiklustele ja kirjeldamatutele vintsutustele lennujaamades, porikärestikes ja ürgmetsades said kartmatud daamid õnneks siiski ka paradiisirandasid nautida. .Ja mis kõige tähtsam- jäid ellu ja on ilmselt valmis uuteks seiklusteks ja väljakutseteks. Ootan põnevusega uusi lugusid ja pilte!

Külaline
Marike
6 aastat 5 kuud tagasi

Parim Minu sarja raamat!!! Ma pole kunagi niiiii head, põnevat ja adrenaliini andvat reisiraamatut lugenud! Parim reisiraamat, mis kunagi eestis ilmunud! Palun autori teistest reisidest ka raamatut!!!

Külaline
Britt
6 aastat 5 kuud tagasi

Sellised katsumused, et hoidsin lugemise ajal suurest hirmust voodist kinni! Väga ausad ja ladusalt-mõnusalt kirja pandud reisilood. Ja eriti äge, et need kõnelevad just sellistest seiklustest, kuhu enamik meist iialgi ise sukelduda ei tihkaks. Raamatut lugedes hingasin mitu korda kergendatult, et ise parasjagu pisikeses kalapaadis keset lainetust ei loksu või kaheksale inimesele mõeldud lennukiga kohe-kohe õhku ei pea tõusma. Ent samal ajal oli hinges ka pisike kadedus, et mõnel ägedal Eesti naisel on julgust seesuguseid pööraseid retki ette võtta. Palun veel selliseid reisiraamatuid!

Külaline
Kristiina Roasto
6 aastat 5 kuud tagasi

Superlahe ja kaasakiskuv. Peale Paapua reisi ei saanud magama minna, pidin kell 3 öösel dushi alla minema. Raamatu viimases peatükis nutsin koos Agnitiga, OLEKS TAHTNUD VEEL EDASI LUGEDA. Väga oleks soovinud veel ja veel ja rohkem just sellises stiilis seiklusrikkaid peatükke lugeda. Lihtsalt võrratu, nagu oleks ise kohal käinud. Kindlasti oleks oodanud natuke rohkem pilte peatükkide juurde:) Suured tänud autorile, just sellises stiilis reisijutte ootan autorilt juurde palun, kindlasti jäi palju kirjutamata? Tahaks ka näiteks nende Mehhiko ja India seiklustest lugeda, millest raamtus juttu oli jne.
Tänud suurepärase elamuse eest!